Miks peaks Muusikas kõneldama üksnes muusikast? Aja jooksul on kasvõi persoonilugusid tehes jäänud silma, kuidas paljudel muusikutel on lisaks muusikale ka muid valdkondi, kuhu oma energiat valada või kust muusikaga tegelemiseks uusi ideid ammutada, või anne, mis end muude tegude vahelt välja pressib ja tööle sunnib. KIRG on Muusika uus rubriik, kus toome välja muusikute mittemuusikalisi tegevusi/harrastusi/hobisid, sõna saab ka keegi vastava ala esindaja. Rubriigi avab flötistist luuletaja Leonora Palu, tema loomet kommenteerib literaat Jürgen Rooste.
Millal ja kuidas luuletamise juurde jõudsid? Kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas?
Kui alustada mälu silmapiiri lähedalt, siis meenub, et ema luges õhtust õhtusse raamatuid ette, kuni viieselt sai minust juba väike raamatuneelaja, varateismelisena haaras käsi Zola järele ja 16-aastasena lugesin ühe suvega läbi kuus raamatutäit Remarque’i. Unistust kirjanikuks saada mul ei olnud, sest arvasin, et kirjanikud on (peavad olema) geeniused. Küllap olin sattunud lugema siis just geniaalseid kirjandusteoseid. Luulet vähe. Ma ilmselt ei osanud luulest veel geniaalsust otsida, ei teadnud, mis see luule olemus, mõju või eesmärk on. Ema armastas Alliksaart, tegi tema tekstidele laulegi, aga küllap noor inimene ei taha tingimata (või pigem kindlasti mitte) vaimustuda sellest, mida hindab tema ema.
Möödus hulk aastaid muusiku teed käies – õppides ja esinedes. Minus kasvas mingi rahutus, igatsus midagi luua, mitte ainult vahendada ja olla “toru”, mida mööda kellegi looming kontserdisaali voolab. Tahtsin ise ka loomise “köögipoolele” saada. Vabaimprovisatsioon, mida sain improguru Anto Peti juhendamisel praktiseerida, aitas lähemale kunstnikuks olemisele, lõi radu koostööks teiste kunstivaldkondade inimestega, kelle hulka sattus ka kirjanikke. Tundus, et praeguse aja autorite luule püüab end haakida oleviku inimese südame külge. Räägib inimkeeles. Eriti tore on, kui inimkeel ja luulekeel kõlavad üheaegselt, siis võimendub kummagi jõud. Topeldamine oli nullindate lõpul üldse Pärnus (minu linnas) teemaks. Pärnu ooperil tuli välja kollaažilik etendus “Topeltwagner juustuga”, kus helide poolelt kõlas muusikat Wagnerist Boulezini, (:)kivisildniku stsenaarium ning lühiluule seal sees oli aga tänapäevane – esimesteks armastajateks Inno ja Irja, ning veel paheline tegelane Juust, keda kehastas sopran. Samast perioodist meenub ka “2ilu festival” – taas luule ja muusika – koostöös hea hulga kaasaegsete eriliste luuleautoritega. Õppisin luulet hindama ja nautima, kuid veel ei tulnud pähe ise proovida.
Ühel hetkel leidsin kullaaugu, poola autorite luule, mida tõlgib ning kirjastab Hendrik Lindepuu (soovitan tema tõlkesarja 200%). Nobelistid Czesław Miłosz ja Zbigniew Herbert on mu suured lemmikud ja võiks öelda ka eeskujud, sest aastal 2014 hakkasin nende mõju all olles, esialgu kuidagi hajameelselt kritseldades, vaikselt luuletama. Vaikselt teiste jaoks, sest keegi ei teadnud sellest veel midagi, kuid enda jaoks ikka päris kõvasti, raputavalt ja süvapuurivalt. Need vanad poolakad (nüüdseks mõlemad millenniumi vahetuse kandis lahkunud) luuletavad nii, et tohutu eruditsioon, mis nende tekstidest läbi kumab, on esile toodud inimlikus ja vahel ka lapselikult siiras vormis. Nõnda ei tunne lugeja end kuidagi välja jäetuna mingist “müstilisest luulemaailmast” ega alaväärsena geeniuste peades ekseldes, vaid ta tõmmatakse raamatusse kaasa mingite nõksudega, mida on esialgu raske tuvastada, kuid mis lasevad elukogemusel ja andekatel, aga ka absurdsetel värssidel mõjule pääseda eriti lummaval moel. Siinkohal meenub Juri Lotmani mõte, et luule (aga ka üldisemalt kunstiteos) on üks tõhusamaid informatsiooni kokkupakkimise viise. Ma ütleks siit lähtudes, et hea luuletus võib olla tekstimahult napp, kuid lugeja pähe jõudes ta otsekui plahvatab ning selle informatsiooni (sõnumi) pommi pult on luuletaja käes. Kuna lugemine ja kirjutamine käisid mul nüüd paralleelselt, siis püüdsin selle poole, et ka ise teha võimalikult hästi (neid pomme).
Millest leiad inspiratsiooni?
Kui 2016. aasta kevadel ilmus mu esimene luulekogu (nüüdseks on neid kolm), olin nii elevil, et kohe, kui olin Gutenbergi poegade trükikojast kätte saanud oma autorieksemplarid, siis juba trepist alla minnes kinkisin ühe neist ära vastu tulnud kunstnikule ja järgmise pargis ühele heliloojale, kes tegi raamatu juhuslikust kohast lahti ja hakkas naeru pugistama. Ma ise olin käsikirja viimast korda üle lugedes ehmatusega avastanud, et enamus tekste räägib surmast ja muudest kurbadest asjadest. Tõdesin, et küllap on üks sünge raamat. Küll aga ei saa ma otseselt väita, et mind inspireerivad surm ja muud sünged teemad. Pigem on nii, et luuletus saab alguse millestki suhteliselt triviaalsest või olmelisest, mida endas või ümberringi näen, kuid lihtsakoelised seigad on nagu nähtamatute konksukestega kusagil tõsistes asjades kinni. Või on see hoopis vastupidi. Kui veidi köögipoolt valgustada, siis selgub, et just lugejale paistab kätte see esimene variant. Küllap kunstiteksti loojal on iga teose (luuletuse) kaudu ikka mingi sellel hetkel oluline asi ajada, midagi kõnelda, esmalt endale ja siis teistele, ning elulised pildid või vaimukad kujundlikud ütlemised viivad selle sõnumi paremini kohale. Esmalt töötab see süsteem just looja enda peal. Kui hakkasin tõsisemalt luuletamisega tegelema, siis avastasin, et metafoorne mõtlemine on mulle omane olnud kogu teadliku elu vältel. Et võrdlen mingeid olukordi või nähtusi alatihti mingite teiste, sageli üpris “lambist” võetud asjadega. Ja neist võrdlemistest koorub huvitavaid mõttekujundeid, millega ma varem ei osanud midagi peale hakata – nii nad haihtusidki tuulde, olin mõtteraiskaja. Tagantjärele tark olles – luulemõtteraiskaja.
Kui üritada mingit loetelu tekitada, siis mind inspireerivad luuletama: inimene, lai maailm, religioon, lapsed, loomad, linnud, putukad, seened, puud, seedimine, suured tunded sh hullutunne, aastaajad, kuud, öö, lumi, igavus, füüsika, matemaatika, surm, armastus, mingid laulud raadios, päike, rikkus, vaesus jne.
Kas see tegevus annab midagi ka sulle kui muusikule?
Algul ainult võttis. Mind järsku enam ei huvitanud muusika, kui kukkusin luuletama. Enda jaoks oli märgiline üks kontsert Pärnu nüüdismuusika päevadel 2015. aastal, kus mängisin seitse improvisatsiooni vastavalt eri värvidele (võtsin lapse värvipaberite mapist seitse eri värvi lehte noodipuldile). Ühes neist lugudest, ees must paber, mängisin flöödil ainult n-ö toruhääli – korinaid, sisinaid, vihinaid. See oli minu jaoks sel hetkel kui flöödimängu “must ruut”, lõpp. Ma muidugi ei kavatsenud päriselt flöödimängija tegevust lõpetada, kuid selline vahefiniš oli kuidagi vajalik minu jaoks (seda pala, millele panin hiljem pealkirjaks “Toru”, on võimalik kuulata minu Soundcloudi lehel). Kiretu muusiku elu jätkus päris tükk aega. Olin lausa pahane, kui Monika Mattiesen ennustas, et hakkan peagi luule ja muusika kavu tegema. Minu jaoks oli kõik klaar – ei mingit segamist ja interdistsiplinaarlemist. Aga (siiralt) õnneks on Monika ennustus viimasel ajal täide minema hakanud ja olen leidnud viisi, kuidas need kaks kunsti saavad minus laval kokku.
Leonora Palu
Pärnu, kevad 2021
Luuletused – kummalised luubid, mille all inimhing, harilik inimhing
Üks mu lemmikraamatuid on aastaid olnud Hendrik Lindepuu tõlgitud poolaka Marcin Šwietlicki “Profaani laulud”. Nüüd, üle hulka aja Leonora Palu luuletusi üle lugedes, tsurkas see mulle pähe. Midagi sarnast on need napis sarkasmis, kõrvaltvaatajapilgus, sõnade täpses käitlemises, mitteraiskamises, poeetilises täpsuses, mis pole (enamasti) vohav või ekspressiivne, samas on selles jõudu, võimu keele ja iseenda üle, filosoofilist paugutamist ...
Lisaks, kui leidsin riiulist Palu debüütkogu “Aga mina panen kammi suhu” (Ji, 2016), avasin juhtumisi raamatu selle luuletuse juurest (kirjutan seda lookest mõned päevad pääle Marko Mägi surma):
minu meelest / marko mägi / on pühak // minu meelest / marko mägi / on ühe jalaga / taevas kui ma // vaatan markot / siis ma ei näe / peale taeva / ja maa mitte / midagi
Ka on Palu poeesias midagi jaapanlikku, nappi. Ta kasutab läbi kõigi kogude pea haikulikes luuletustes kujunditena aastaaegu, aga need pole poeetiliselt kulunud, ärakäulatud hetked, mida ta tabab, vaid värsked tuuleiilid. Esimest kogu alustab ta luuletusega:
võibolla tõesti vahel kusagil / välja pääl on talv isegi / suvi olla olnud niidul midagi / ähmaselt lapsepõlvest meenub / aga vot linnas on alati kevad / alati kellelgi on kevad seal / alati keegi võitleb kevadega
Teisest kogust, “Pane maailm ristist kinni” (MM, 2017), mis sisaldab palju pikemaid, enese- ja maailmavaatlustekste, leiab nagu jätkuks sellele: ei ole viitsinud / statistikat teha aga / aiman et talvele / järgneb kevad ; ning kõrvalleheküljelt: kevadine / lumehelbeke / näppas talvelt / elutööpreemia
Uusimas raamatus, “Jääl on vee võime” (MM, 2020), milles Palu on kuidagi veel vabam, metsikum, ütleme, et siin on erinevaid stiilikatsetusi ja kulgemisi rohkemgi, kui varasemates, leidub luuletus “Sügise”:
lendas mööda / leheke / viimane armastaja // nad tunnevad / kõik end liblikatena / nad armastavad / hanesid luiki kuldnokki / ja on kindlad et // oskavad neile järele lennata / nad vahivad taevasse / ega tea et nende saatus / on teha vaid üks lend // lõuna jääb vahele / kohe õhtusse
Palu kasutab siin-sääl tekstides läbivalt ka muusikasse puutuvaid kujundeid (meenub lumme kustud viiulivõti luuletuses “Minu isa viis”), aga olen mõnedki korrad kuulnud Palu flöödiimprovisatsioone ja miniatuure, ja mul on tunne, et tehniliselt on ta luuletamises miskit sarnast: ta võtab kujundi, motiivi, lahendab selle täpselt ja selgelt ära, vahel ka melanhoolsemalt, pikemalt, endale aega andes, rahutu-trotsliku vaimuga, aga seda pinges, kontrolli all hoides.
Seni viimase raamatu lõpetab imeilus, melanhoolne proosapoeemitsükkel “Lumi”, milles Palu on läinud veidi teistmoodi rajale: ei-ei, kõneleja on äratuntavalt sama, aga samm ja kõnelemise viis on veidi muutunud, see on imeline!
Jürgen Rooste
