ehk Kuidas laulukesest ja marsist kasvasid suureks saades passioon ja sümfoonia
Mind ümbritseb sümfoonia. Ees, taga ja kõrval helisevad kõikvõimalikud orkestripillid, tõstan pilli huultele ja puhun, kuid… kus on minu hääl – mu aju saab huultelt ja hingamisaparaadilt teateid, et mängin flööti, kuid kuulda ei ole midagi. Kas olen sattunud unenäkku, kus soovin midagi olulist ütelda, suu liigub, kuid keegi mind ei kuule. Paanika. Tasapisi hakkab saladus avanema: sa ei peagi iga sekund kuulma end, pead kuulma kooskõla ja saama teadlikuks, et oled üks kivi keerulise arhitektuuriga hoones. Kivi, millel vastavalt su partiile on kindel funktsioon selles ehitises. Kui asud trepiäärel – näiteks mängid teise flöödi partiid, siis sinu puudumine (proovi hilinemine või oma sisseastumise maha magamine) ei tekita veel suuremat varingut, kuid soolode mängijad on tornikupli, hinnalise kunstnikerdustega ukselingi või rühmana kauni vitraažakna funktsioonis. Nemad kuulevad paremini oma kõla eristumas võimsast helivoost. Aga mina olen koos teiste puhkpillidega kinni akordis, kus ülemhelide vibratsioonid ajavad pea sassi ja lollitavad kõrva. Tasapisi, proovist proovi õpin kuulama sõrmedega: kui nende asetus flöödil on õige, siis annab pillitoru vastava osa vaevumärgatav vibreerimine mulle märku, et hääl on olemas ja säriseb harmoonias kaasa.
Sellised olid noore flöödimängija kogemused rohkem kui 25 aasta eest, kui õppisin taastulnud vabariigi algusaegadel Pärnus Sütevaka Humanitaargümnaasiumi muusikaosakonnas, kus mind erialaliselt õpetasid Anne Kann ja aastatel 1993–1995 konsultandina muusikaakadeemia professor Jaan Õun. Anne Kann, kelle pädevus kasvas välja Jaan Õuna õpetusest ja võimsast muusiku isiksusest, tõukas mind sammhaaval samale teele ja hariduse üheks osaks kujunes juba 17-aastasena osalemine aeg-ajalt profiorkestri töös. Linnaorkester oli loodud 1994 ja mu õpetaja Anne mängis seal esimest flööti. Tema kaudu sain ka juba esimestes projektides tagasisidet – mõni puhkpillikolleeg olevat öelnud, et tüdruk häälestub hästi. Sel perioodil ma veel ei osanud häälestumisest teadlikult mõelda, aga küllap olid kõrvad ja huuled juba lähedasi sõprussuhteid loomas. Osa kiidusõnu pani õpetaja aga targalt tulevikuks protsente koguma. Näiteks sain alles hiljuti temalt teada, et Jaan Õun olevat Sütevaka sisseastumiskatsetel öelnud, et sellest tüdrukust tuleb vist flöödimängija.
Oli suur au ja hirm teha koostööd sellise suure muusikuga. Hirmule ei andud professor ise küll pisimatki sisendit, kuid väikelinna flöödiõppur tundis end Kaarli puiestee õppehoones käies küll muusikalise kärbeskaallasena. Nõnda sai juhtuda ka piinlik episood, kui Õun pakkus mulle tulla kuulama üht ERSO kontserti ja sisse saamiseks pidin temaga kokku saama “fila” valvelaua juures. Sinna saabudes nägin edasi tagasi lehvivaid frakkides muusikuid, kes paistsid mulle kui Valge Maja turvamehed ja ma ei suutnud sääl üle viie minuti teda oodata, põgenesin ära Pärnusse tagasi. Mitmed nende ERSO “tippohvitseride” hulgast hakkasid käima mängimas ka vastloodud linnaorkestris. Tarmo Velmet, Andres Siitan ja Mati Põdra on nimed, kes kohe meenuvad. Et jutustus siin ainult autobiograafiliseks ei kisuks, tegin mitmega neist hiljuti ka väikese intervjuu, kus palusin meenutada Pärnu orkestri aegu alates algusest.1
Tarmo Velmet, mängisid aastaid Pärnu linnaorkestris selle loomisaegadest peale. Kas sinu ja teiste ersokate jaoks oli tollal Pärnusse mängima tulek kui kummalisele väikelinna orkestrile rammu lisamine või lootsid, et sellest kollektiivist võikski areneda tõsiseltvõetav ja omanäoline orkester? “Mulle meeldib vastata sellele küsimusele ausalt. Eriti orkestri algusaegadel moodustus põhjustest palju kirevam (ja kohati omakasupüüdlikum) spekter. Sinu nimetatud argumendid ilmusid pigem hiljem. Mul on tänaseni hea meel, et sai oldud näppu pidi tegev ühe orkestri sünni juures, aga põhjuste spektrit lahates vaataksin esmalt seda osa, mis on ilmselt iga orkestri algusaegades keerulist, ehk miks liigagi tihti sai kaalutud hoopis tulemata jätmist. Küsid ju otsesõnu just orkestri loomisaegade kohta, kui, vähe sellest, et orkester oli uus koos kõigi oma sünnivaludega, oli uus ka riik ja ühiskondlik süsteem. Plats oli hetkeks ikka väga lagedaks lükatud. Ei saa äärmusliku, kuid siiski konteksti hästi iseloomustavana jätta meenutamata ühe Tartu ülikooli aulas toimunud linnaorkestri kontserdi plakatit napisõnalise tekstiga: “Beethoveni klaverikontsert S-duur, kolmas ja neljas osa, dirigent Vello Arlpelten, esitab solist”. Orkestri algusaegade mängukvaliteet või lisajõududele pakutud olme oma kõige äärmuslikemates ilmingutes sellest näitest vaevalt palju erines. “Päris” muusikani oli veel aastaid minna.
Mind väga noore, värskelt konservatooriumi lõpetanud pillimehena orkestri tulevik küll huvitas, kuid ma ei osanud näha oma rolli selle loomisel. Pigem motiveeris ikka ja jälle uuesti Pärnusse tulema nii erialane kui sotsiaalne uudishimu, hea seltskond, võimalus mängida rutiinsest erinevas keskkonnas ning kahtlemata oli kõigi külalismängijate jaoks kõva argument ka raha. Nädal aega proove ja kontsert ERSO-s või hommikune proov ja õhtune kontsert värskelt alustanud linnaorkestris võisid toonastes üldiselt väga vaestes oludes olla külalismängija jaoks võrreldava hinnaga. See vaieldamatult oli argument! Kahtlemata väga ebaõiglane süsteem kohalike palgaliste mängijate vaates, aga nii see orkester käima tõmmati.”
Isiklikust arhiivist leidsin linnaorkestri paarikümne kontserdi kavad 1990-ndate teisest poolest. See oli aeg, kui käisin 15-16-aastasena kuulajana pea igal PLO kontserdil, millest enamik toimus Pärnu Vanalinna kooli saalis. Too väärikas saal oli tol ajal linnaorkestri koduks. Kavade vahelt leitud teismelise muusiku kirjutatud “arvustused” aitavad hästi leida otsetee kinnikasvanud mälusoppidesse. Paljudel kavalehtedel õitseb pealkirjana pidulikult “Sümfooniakontsert”, kuid noor arvustaja märgib korduvalt, et kontserdid olid liiga lühikesed (ca 45 minutit). Küllap oli janu elavas ettekandes klassika järele tohutult suur. Aga ka kavalehe pöörded räägivad enda eest. Vahel koosnes “Sümfooniakontsert” hoopis kolmest instrumentaalkontserdist. Peadirigent Loit Lepalaane juhatatud etteastest, kus kõlasid Mozarti “Väike öömuusika” ja Šostakovitši klaverikontsert c-moll Marko Martini soleerimisel, olen kirjutanud, et “nautisin seda tuttavat ja ilusat Mozarti muusikat. Esitus. Oli kuulda, et on vähe proovi tehtud. Igasugused loginad ja ebakindlused ei lasknud päris rahulikult kuulata. Vana asi – viiulid ei olnud koos. Pane sa mis tahes isiksused ja interpreedid kokku, kes igaüks üksikult väga hästi mängivad, kuid koos, võta näpust, lihtsalt ei tule. Aga hea küll, oli täitsa talutav see Mozart. Šostakovitši klaverikontsert. Vaat see oli juba tase. Kõigepealt ütleksin seda helilooja kohta. Fantastiliselt huvitav teos. Kohati tundus see muusika lausa hulluksajavalt naljakas. Mulle tundus, et sellel heliloojal pidi küll mingi täiesti eriline meeleolu olema, kui ta selle muusika kirjutas. Seal oli pinget, rõõmu ja viha, ja viimases osas oli seda kõike samaaegselt. Pianist, kes seda esitas, oli andekas ja väga veenev. See ei olnud mingi hea äraolemise muusika. Igati õnnestunud kontsert.” Veel üks pilk ühele teisele esinemisele, mida juhatas maestro Jüri Alperten: “Kontsert oli eriline juba selle poolest, et kohale oli kutsutud tasemel dirigent. Mõningatel andmetel parim Eestis. Isegi mina, kes ma dirigeerimise alal üpris vähekompetentne olen, sain aru, et ta on tasemel. Teosed olid valitud head, kuid kontsert oli taas lühikeste killast. Sümfoonia oli täiesti beethovenlik.2 Kõik oli kombes kuna dirigent oli kombes.” Ja endisaegsete suvemuusika kontsertide tuules järelkaja ka ühele ülesastumisele Rannasalongis: “Suvemuusika kontserdid on sellised väikesed ja armsad. Midagi suurt ja keerulist ette ei võeta. Kava koosneb põhiliselt marsikestest, valsikestest, pildikestest, laulukestest. Sekka ka mõni kõvem pähkel – sel korral Sibeliuse “Finlandia”. Sellega saadi ilusti maha, kuigi ma pole kindel, kas Sibelius siia rannaõhkkonda ikka sobib. Narr oleks neid marsikesi siin pikemalt analüüsima hakata, pigem lahkaksin pisut orkestrit ennast. Teen seda pillirühmade kaupa. Puupillid – minumeelest kõige sümpaatsemad inimesed linnaorkestris. Mängivad kindlalt ja professionaalselt. Asjalikud ja asjatundlikud. Pole midagi imestada – enamik neist on tallinlased. /…/ Nüüd ma tõesti saan aru, et sellises (Mati Põdra sõnutsi “kõrtsiõhkkonnas” – Pärnu Postimees 22.06.1996) on üpris ebamugav musitseerida. Seekord olid segavateks faktoriteks pidevalt ringi sibavad soome põngerjad, kellest mõned mängisid dirigendi ja orkestri vahel läbi joostes tagaajamist.”
Üks eredamaid kujusid orkestris 1990-ndatel oli kontrabassimängija Mati Põdra, kes haarati peagi õppejõuna ka PSHG muusikaosakonna aktiivi. Sain tema käe all tudeerida harmooniat ja orkestreerimist, samuti juhatas Mati nii PSHG väikest orkestrit kui päris tihti ka linnaorkestrit. Linnaorkestri kandva kontrabassijõuna olid tema etteasted orkestrikoosseisus audiovisuaalset laadi: tema näost võisid ta õppurid saalis välja lugeda reaalajas kriitikat parasjagu toimuva kontserdi kohta ja see oli tihti nii efektne kui ka hariv elamus. Küsisin ka temalt meenutusi paarikümne aasta taguste aegade kohta.
Mati Põdra: “Kõigepealt pean kõvasti tunnustama esimese dirigendi Loit Lepalaane soovi, et Pärnus olemasolevad muusikud saaksid tööd. Nii linnaorkestrit luues täpselt ka läks. Aga nagu ikka alguses – olemasolevate mängijate tase oli juba iseenesest vägagi kõikuv, mõni pill päris puudu, ja ega paljudel paremagi tasemega pillimeestel olnud regulaarset üheskoos mängimise kogemust. Nii et ersokad ja muudegi orkestrite pillimehed Lepalaane isiklikust sõbralistist olid profiteekonda alustavale kollektiivile väga tõhus ja hädavajalik täiendus. Kergekujuline sotsialiseerumine oli muidugi kirsiks tordil. Väikseid küsitavusi ühes ja teises teemas muidugi aeg-ajalt esile kerkis, näiteks see, kas muusikaliselt sisult kergemakaalulise suvemuusika kontsertide jaoks ikka peab maksku-mis-maksab seda kõige vingemat proffi lavale saama või võib piirduda ka mõne edasipüüdliku noorega. Enda juhatatud kavades kasutasin tollel ajal veel õppurite staatuses olnud noori täiesti rahuliku südamega.
Kollektiivide tase tõuseb seda rohkem, mida stabiilsemas koosseisus saab üheskoos musitseerida. Mina lahkusin linnaorkestrist 1998.aasta sügisel, kui oli selja taga selleks hetkeks parim hooaeg. Loit Lepalaan oli peadirigendi kohalt lahkunud 1997, käimasolevad koostööprojektid Endla teatriga ja muud jooksvad asjad jäid minu juhatada, aga orkestri kunstinõukogu talitas väga rahulikult, ei hakanud kiirustama uue peadirigendi otsimisega, vaid pakkus mitmele dirigendile võimalusi teha orkestriga üks kontserdikava. Kõiki isegi ei mäleta, aga kindlasti käisid Matsov, Elts, Alperten, ...mina ka. Orkester pidi harjuma erinevate tööstiilidega, muusikaliste käekirjadega, reageerima ka ootamatutes olukordades paindlikult – eks nii see teras karastus. Seda võin hiljem külastatud kontsertide puhul kindlasti öelda, et orkester on arenenud igati ootuspäraselt ega pea oma päritolu kaugeltki häbenema. Mis kuskil väljaspool millestki arvatakse... Sa ise peaksid minust paremini teadma, mida arvati, kui tekkis Sütevaka muusikaosakond ja sealt edasi hakkas ka muusikaakadeemiasse imbuma – oo õudust! – “Pärnu koolkond”.”
1998. aasta Pärnu nüüdismuusikapäevade (PNP, alapealkirjaga “Vaikus”) raames toimus vanalinna koolis märgiline kontsert, kus kanti ette John Cage’i 4’33’’ seatuna sümfooniaorkestrile, kõnelauljale ja koorile. Festivali kunstiline juht ja dirigent oli Andrus Kallastu, kellega linnaorkester oli ka varem põnevat koostööd teinud. Cage’i kuulus oopus kanti ette kolmes osas: tõsine, pidulik ja lõbus vaikus. Olin minagi tookord kuulajana saalis ja sain, nagu enamik publikust, omamoodi katarsise – helikunsti piirid laienesid ühe õhtuga totaalselt. Kallastu sõnul oli 1998. aasta festival eriliselt inspireeriv paljude muusikute ja ka eesti heliloojate jaoks. Kõnealusel kontserdil kanti ette ka Anton Weberni sümfoonia op. 21 ning Carl Armfelti ja Cage’i klaveriteosed orkestriga. Teistelgi festivalikontsertidel kõlas rohkelt modernistlikku kammer- ja vokaalmuusikat. Orkestrile oli festival otsekui nüüdismuusika meistriklass, mis võinuks jätkuda ka järgnevatel aasta(kümne)tel.
Kallastu osales ka juba kümme aastat varem, 1989. aastal kokku kutsutud Pärnu muusikaelu edendajate arutelul, mille eesmärk oli leida võimalused ja tingimused, “kuidas Pärnu muusikaelu võiks õilmitseda”.3 Ühiselt jõuti seda eesmärki toetava mudelini, mille osisteks on professionaalne orkester, kontserdikorraldus ja keskastme muusikaõppeasutus. Vaikselt unistati ka kontserdimajast, kuid sellele veel väga ei loodetud.
Kontserdimaja eelsesse4 epohhi jäid ka kontserdid, mis toimusid metodisti koguduse 1995. aastal valminud Agape keskuses. See oli esimene kaasaegne kirik ja kontserdipaik Pärnus. Üks eredamaid mälestusi sealsetest kontsertidest on seotud Bachi “Johannese passiooni” ettekandega märtsis 1999 (kava esitati ka Soomes), kui PLO partneriteks olid soome kirikumuusikud-solistid ja kammerkoor Halikko Ensemble ning dirigendipuldis taas Andrus Kallastu. Ka mulle noore muusikuna avanes imeline võimalus mängida orkestris selle võimsa teose ettekandel. Samuti oli au osaleda Beethoveni “Eroica” ettekandel Agapes, juhatamas Roman Matsov. Vanameistri eriline sisseelamine muusikasse tekitas juba proovipäevadel soovi, et see nädal ei lõpekski. Samuti Agape keskuses läbi viidud Neeme Järvi kursused dirigentidele olid eriliselt muusikaarmastusega laetud ja inspireerivad kõigile osalejatele nii ühel kui teisel pool dirigendipulti.
1990-ndatel pandi tõesti alus Pärnu muusikaelu õilmitsemisele. Orkester arenes ja PSHG muusikaosakond oli paiskamas lavadele “oo-õudust-pärnu-koolkonna” muusikuid ja muusikateoreetikuid kui tsiteerida Põdrat. Aiman, et Mati väljendas sellega üllatusmomenti, mida võisid põhjustada muusikaakadeemiasse jõudnud “mehed-naised metsast”, keda ta ise väsimatult ja karismaatiliselt õpetas koos Eesti parimate erialaõppejõududega ja kes said professionaalses orkestris kõrvuti ersokatega varakult pillimängu praktiseerida. Allakirjutanu elus on olnud mitu n-ö metsast väljatulekut – jõudes Virumaalt Pärnusse ja hiljem Pärnus omandatud keskastme muusikaharidusega Tallinna muusikakõrgkooli ja Estonia teatri orkestrisse. Seetõttu tunnen erilist poolehoidu üle Eesti väikestest kohtadest pärit loomeinimeste vastu, kes oma arenguteel ei käi sissetallatud radu, vaid peavad endale justkui matšeetega džunglis teed raiuma. Kahjuks on nüüdseks sellest õilmitsemismudelist puudu just hariduse kolmandik. Meil on olemas kontserdimaja, orkester ja vilgas kontserdielu, kuid kunagine visioon valmistada Tallinna ja Tartu kõrval siingi noori muusikuid muusikaakadeemiale ette lõpetati ära juba aastal 1999.5
Paljude arvates eesti parima akustikaga kontserdimaja on orkestrile olnud suureks õnnistuseks lisaks kõigile erinevatele dirigentidele, solistidele ja tasapisi lisandunud uutele noortele orkestrantidele. Aastal 2019 asus ametisse orkestri uus peadirigent Kaspar Mänd, kellelt palusin samuti kommentaare.
Kaspar Mänd, alustasid Pärnu linnaorkestriga koostööd juba mõnda aega tagasi. Milline oli sinu esmamulje orkestrist ning milliste ootuste ja eesmärkidega asusid peadirigendi ametisse? “Esimest korda juhatasin PLO-d kui olin äsja välismaalt õpingutelt naasnud, täis energiat ja teotahet ning meil oli ühine esinemine Saaremaa ooperipäevadel, selline galakava. Esmamulje oli rõõm, et on olemas väiksemaarvuline, ent tragi kollektiiv, kes ei löö kartma ei ooperigalade ega sümfooniakontsertide ees. Hiljem tihedamalt kokku puutudes teadsin, et see on kollektiiv, millega võib kõikides žanrides “luurele minna”, kuid vajab ka hoolt ning teadlikke otsuseid, mida ja millal esitada, et järgemööda kvaliteedid paraneksid ning kasvaks ka publikuhuvi. Igatahes on olnud palju meeldejäävaid hetki ja õnnestumisi!”
Milliseks on kujunenud koostöö? Kas orkestri lai ampluaa nii klassika, estraadi- kui nüüdismuusika esitajana on pigem eelis, muudab see kogemuste pagas orkestri paindlikuks? Kas linnaorkestril on olemas mingi oma unikaalne kõla?
“Esiteks, kuna Pärnu linnaorkestri peamine ülesanne on pakkuda kuulajatele aastaringselt tasemel ning eriilmelist orkestrimuusikat, siis tulebki repertuaari hoida laiana. Eks orkestri suurus seab omad piirid, kuid sellest hoolimata on orkester oma ajaloo jooksul olnud selles osas tubli. Oluline on iga teose puhul leida õige stiilitunnetus ja sellest lähtuvalt oma mängumaneere kohandada. PLO kõla on küllalt kompaktne, harva (kui üldse kunagi) õnnestub (või on tarvis) Pärnu kontserdimaja lõhki mängida, kuid tugevus ei seisne detsibellides. Hindan orkestrante isiksustena ning nende tahet näha orkestrimuusikat laiendatud kammermuusikana, kus peamine märksõna on orgaanika ja inimesed hingavad koos.”
Lõpetuseks. Kord, mängides ühes proovis Mendelssohni sümfooniat, kogesin järsku, et juba vist mitu minutit ei ole ma mõelnud inimkeeles, sõnades, vaid olen lugenud helilooja muusikat ja seda mõistnud, lausa vestelnud maast ja ilmast, aga ilma maa ja ilmata – ainult helides, tõlgendades helimärke kõladeks. Küllap midagi sarnast on kogenud ka kolleegid ja inimesed publiku hulgas, soovin, et nad selliseid hetki veelgi enam tähele paneks. Olen väga õnnelik, et saan muusikat teha just kodulinnas Pärnu lahe ääres, mis on lahti tuultele, mis toovad meile põnevaid aegu ja helisid ägedate muusikute kaudu.
1 Siinses kirjatükis keskendun küll 1994 loodud Pärnu linnaorkestrile, kuid laiemas vaates ulatub orkestri ajalugu juba vähemalt 100 aasta tagusesse esimese vabariigi aega, kus orkestrimuusika aktivistideks olid Heinrich Meri ja Johann Kask. Pärast sõda kogus mängijad kokku koorijuhina tuntud Voldemar Rumessen ja 1960-ndatel asus orkestrit edendama klarnetist Ilmar Tõnisson, kes dirigeerimise alal täiendas end Peterburis ja Weimaris. Tollases linna kultuurimaja sümfoniettorkestris lõi flöödimängijana kaasa ka allakirjutanu ema Sirje Järvet. Hilisemast Tõnissoni juhitud KEK-i kammerorkestrist saigi praeguse PLO otsene eelkäija. Kenake hulk toonaseid orkestrante töötab linnaorkestris tänini.
2 Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Pärnus väga armastatud Jüri Alperten oli PLO peadirigent 1998–2018. “Beethovenlik“ oleks tema suust kõlanud tõelise kiitusena. Tema delikaatsuses ja vaimukuses sai orkester proovides, aga tihti kuulda hinnangut: “kuulge, see lugu on juba täitsa ära tuntav“.
3 Põhjalikumalt saab tollasest ideedekorjest ja plaanidest lugeda Marko Lõhmuse artiklist “Regionaalne isemajandamine – regionaalne muusikakultuur”, mis ilmus Scripta Musicalias (1990, nr 2, 1-2).
4 Eesti Kontserdi ja Pärnu linna ühise ettevõtmisena valmis Aivar Mäe eestvedamisel Pärnu Kontserdimaja 2002. aastal.
5 Pikemalt olen nendest protsessidest ja põhjustest kirjutanud artiklis “Kellele on vaja surnud glamuuri” (vt Sirp, 23.01.2015).