Üheks kõige tõelähedamaseks Beethoveni portreeks peetakse joonistust (1814–1815), mille autor on Viinis viibinud noor baltisaksa kunstnik Gustav Adolf Hippius ja mida talletatakse Beethoveni majamuuseumis Bonnis. Pildil näeme väljendusrikaste silmade, kõrge lauba ja veidi trotsliku pilguga heliloojat veel ilma romantilise idealiseerimiseta. Nii nagu on erinevaid portreid Beethovenist, leidub ka lõpmatul hulgal tema loomingu tõlgendusi. Milliste ideedega läheneda heliloojale? Kuidas tuntakse, avatakse ja pannakse kõlama Beethoveni teoste kontekst, ilma milleta meil jääkski Beethoven ainult müüdiks, heeroseks, romantiliseks alati kannatavaks geeniuseks?
Pianist Maksim Štšura ja viiuldaja Michael Foyle lähenesid Beethovenile tema päritolu kaudu. YouTube’is võib näha nende Beethoveni-salvestisi tutvustavat videoklippi, millel interpreedid kõnnivad Mechelenis, väikeses kaunis flaami linnas, kus tegutses muusikuna Beethoveni vanaisa. Duo Foyle-Štšura ei vaatle Beethovenit mitte tagantjärgi romantismist lähtudes, vaid ammutavad teadmisi Beethoveni enda allikast – XVIII sajandi teise poole muusikast ja tõekspidamistest. Selline lähenemisviis tekitab käsiteldava heliplaadi suhtes kohe usaldust: mitte allutada Beethoveni muusikat iga hinna eest progressi-ideele ja näha tema muusikas juba Brahmsi, vaid uurida eelarvamusvabalt Beethoveni aega ja ümbruskonda niivõrd kui meie (paratamatult mõjutatud) silmapiir seda võimaldab.
Duo teisel Beethoveni-plaadil kõlab kõigepealt sonaat nr 3 Es-duur op. 12, millele järgnevad 1801–1802 loodud sonaadid op. 30: nr 8 G-duur, nr 6 A-duur ja nr 7 c-moll. Niisiis on heliplaadi dramaturgia aluseks heroiline ja särav Es-duur ning dramaatiline c-moll, millele suurima kontrasti loob lüürilise põhitooniga A-duur-sonaat. Interpreetide tõlgendus on hämmastavalt ühtne, sellist teineteisega sulanduvat dialoogi ja partnerlust kuuleb Beethoveni-esitustes harva. Kristalne selgus, artikulatsiooni täpsus koos nõelteravate, aga mitte agressiivsete sforzando’dega, karakterite reljeefsus, pärlendavad passaažid, väga hea laulev legato, kõlanüansside valitsemine on esimesed märksõnad sellele tõlgendusele. Interpreedid toovad tähelepanelikult esile uut kujundlikku materjali, on kiired ja paindlikud karakterimuutustes, kuulatavad harmoonia ja helistiku värve. Siin on tunda ka vararomantismi hingust, mis meenutab samal perioodil klaverile kirjutatud “Sonata una fantasia’t” cis-moll. Foyle ja Štšura haaravad oma sügavalt tunnetatud ja orgaanilise Beethoveni-lähenemisega, mis on ühtaegu ajastukohane ja tänapäevane.