Laulja ja laulukirjutaja Liina Saar hõljub oma uue albumiga kusagil popi ja jazzi piirimail. Kuulates kerkib esile äratundmisrõõme tema varasematest muusikakooslustest Ajavaresest, Verbaariumist ja MiaMeest. Kogu muusika on kirjutanud Liina ise, sõnadega on aidanud tuntud nimed eesti kirjandus- ja muusikamaastikult, “Lenda” tekst pärineb Ajavarese aegselt bändikaaslaselt ja kaasheliloojalt Mingo Rajandilt. Kaasa mängivad põlvkonna- ja lavakaaslased jazzmuusikud: Joel Remmel, Mihkel Mälgand, Jaan Jaanson, Ahto Abner, Marti Tärn.
Liina Saar on hea laulja ja andekas laulukirjutaja, pole kahtlustki. Aga mida enam seda mõnusat autoriplaati kuulasin, seda enam hakkas üks nüanss mind häirima. Mõnes teises loos vähem märgatavalt, aga “Roosiaia kuninga” puhul eriti jäi kõrva, et just tõusvatel meloodiakäikudel võtab lauljatar n-ö jala gaasipedaalilt maha ja läheb täishäälelt üle falsetile, ikka ja jälle. Sopran Liina Saare jaoks pole need noodid hääleulatuse mõttes kindlasti kõrged ega ebamugavad laulda. Kahtlustan, et tegu on mingi teadvustamata maneeriga. Võibolla on siin mingi psühholoogiline nõks? Soov jääda saladuslikuks ja endast mitte kõike välja panna? Minus tekitas selline korduv, justkui lõpuni minekust keeldumise ja poolelt teelt tagasipöördumise efekt üksjagu frustratsiooni. Soovinuksin Liina Saarelt rohkem kandvat täishäält kuulda, just neil kõrgematel nootidel. Mõnes laulus ei ole tekst nähtavasti kirjutatud meloodia järgi, mistõttu fraasi tippu, kus vokaalse loogika järgi peaks olema pikk noot, on sattunud n-ö vale sõna lühikese täishäälikuga, mis võimendab eelkirjeldatud mõju. Samas saaks näiteks laulus “Lase ööl end kanda” seda päris lihtsalt korrigeerida sõnade järjestust muutes ja lauldes: “lase end ööl viivuks kanda”. Vastumürgina nautisin laulu “Homme”, kus Saar häälel vabalt kõlada lubab.
Muide, kuulasin “Püüdmata tunde” plaati nii edaspidi kui ka tagurpidi, st lõpust alguseni ja jõudsin veendumusele, et just tagurpidi reastatuna annavad laulud kõige parema mulje albumist kui tervikust. “Lase ööl end kanda” pakub mõnusa vahekulminatsiooni, albumi minu meelest tugevaim teos “Olen su kuu” jääb niiviisi viimaseks ja plaat lõpeb n-ö laineharjal. Oleks minu teha, valiksingi selle viimase albumi nimilauluks.