Tänavune maikuu oli suuresti pühendatud Ester Mägile (1922–2021), seoses helilooja lahkumisega meie seast 14. mail. Neil päevil on ilmunud ridamisi meenutusi ning tagasivaateid tema loomingule ja elule, mis kestis peaaegu sajandi ja oli õnnelik selles tähenduses, nagu seda väljendab üks Vana-Kreeka seitsmest targast Solon, kes olevat Lüüdia kuningas Kroisose küsimusele, keda võib pidada kõige õnnelikumaks inimeseks, vastanud, et kedagi ei saa nimetada õnnelikuks enne, kui on nähtud tema elu lõppu.
Eeltoodud tähenduses oli Ester Mägi kahtlemata õnnelik inimene, sest tema tähtsus ja tähendus on meie muusikamaastikul viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud ja elu lõpuaastail haripunkti jõudnud. Tähendusrikkana ei nähta mitte ainult tema loomingut, vaid ka elu: ta oli otsekui järjepidevuse kandja meie esimesest iseseisvusajast tänasesse päeva välja. Tal oli õnn olla oma pika elu jooksul Eesti elu pöördumatult muutnud sündmuste – taasiseseisvumise, aga ka okupatsioonide ja sõjasündmuste – tunnistajaks. Nende aegade kohta oleks võinud temalt veel lähemalt pärida, aga kas ta olekski vastanud? Mägi isikupära, mis filmi, raadio ja kirjasõna kaudu avaneb, sarnaneb tema loomingule, mis köidab siiruse ja sügavusega, ent mida kammitseb teadlik tagasihoitus, jättes õhku mitmeid tõlgendusvõimalusi. Muuhulgas on lahtiseks jäänud ka tema loometee algus, mille tingis poolelijäänud pianistikarjäär, helilooja enda sõnul1945. aastal avaldunud käte haiguse tõttu, kuigi mõnes hilisemas intervjuus jätab ta põhjuse delikaatselt ebaselgeks. Koos tuhandete teiste linlastega, kes elasid 1944. aastal üle Tallinna 9. märtsi suurpommitamise, ei saanud see sündmus talle kui Toompeal sündinud tüdrukule ja elupõlisele tallinlasele mööduda jälgi jätmata. Kogudes 2014. aastal Tallinna linnamuuseumi näituse tarbeks märtsipommitamise üle elanud inimesi mälestusi, võisin märgata ühte läbivat joont: nimelt kirjeldati märtsipommitamist kui kõige hirmsamat kogemust nende elus. Seda isegi juhtudel, kui hiljem tehti läbi nõukogude Eesti varase perioodiga kaasas käinud küüditamised või represseerimised.
Maikuu viimane kontsert ERSOlt ja solistidelt pealkirjaga “Aitäh, Ester Mägi” (28. V), dirigentideks Mikk Murdmaa ja Tõnu Kaljuste, oli kaunis tänukummardus helilooja kaugelt üle poole sajandi kestnud loometeele, esindades peaaegu kõiki žanre, milles ta on kirjutanud – ansambli-, orkestri- ja koorimuusikat. Suur osa tänukontserdist oli õigusega pühendatud ansambliteostele, mida Mägi oli südamesoojusega kirjutanud omaaegsetele tipp-kammermuusikutele nagu flötistid Samuel Saulus või Jaan Õun, klarnetist Hannes Altrov, organist Rolf Uusväli ja paljud teised. Neist teostest on omakorda teinud suurepärased seaded kitarrile Heiki Mätlik või Boris Björn Bagger. Tänukontserdil kõlasid “Vesper” ERSO keelpillikoosseisult, keelpillikvartett nr 2 “Eleegiad” (kvartett Arbor), “Sonare” klarnetile ja klaverile (Taavi Orro ja Kadri-Ann Sumera), “Duod rahvatoonis” (Mihkel Peäske ja Arvo Leibur) ning “Vana kannel” Kadri-Ann Sumera esituses. Kuulates mõtlesin, et eelistus kirjutada väiksematele koosseisudele võis ju olla tingitud asjaolust, et suured riiklikud tellimustööd nõudsid nõukogude ajal etteantud teemasid ja väga kindlat paradigmat, millest kõrvale kalduda ei tohtinud: halvemal juhul võisid järgneda erinevad repressioonid või siis “unustati” teos lihtsalt aastakümneteks mõne ametniku lauasahtlisse.
Nõukogude perioodil oli meeste kõrvale heliloomingu püünele astumine omamoodi julgustükk ja meie heliloojate liitu kuulus vaid kolm naist: Ester Mägi, Els Aarne ja Lydia Auster. Viimane oli viljakas kirjutaja, kelle arvukad suur- ja väikevormid kõlasid tollal vägagi laialdaselt. Kuigi ka Austeri teosed tuginesid suuresti rahvamuusikale või -teemadele – kindlasti teatakse hästi tema Kitzbergi Libahundi-ainelist balletti “Tiina”, mis Estonias ja Vanemuises korduvalt ja menukalt lavale toodi –, olid tema suurvormid tihti paatoslikud, “vormilt rahvuslikud ja sisult sotsialistlikud”, nagu nõukogude aja kunstidoktriin ette nägi. Seda joont Ester Mägi loomingus ei kohta.
Minule seostub Mägi looming eelkõige õdusate õhtutega Camerata Tallinna või Corelli Musicu sarjade-kontsertide seltsis, kuulates muusikat, mis oli eriomaselt eestlaslik, tähendusi otsiv ja mõtisklev, vaba tühjalt kõmisevast ja väsitavast paatosest, ning milles ei kihutanud kuulajat takka edasipürgiv modernism või avangard. Meenuvad soojad ja mõtlikud kitarripalad tsüklist “Kolm miniatuuri kitarrile”, ärevalt hoiatavad “A tre” viiulile, tšellole ja kitarrile või “Duod rahvatoonis” flöödile ja viiulile, stilistiliselt kaleidoskoopiline partiita “Vanalinn” flöödile, klavessiinile ja keelpillidele, ebamaiselt kaunid “Silmil suletuil”, “Õnne algus”, “Kolm setu muinasjutulaulu” jt soololaulud naishäälele, esitajaiks Leili Tammel või Tiiu Levald. Seda loetelu eelkõige vokaal-kammermuusika poolelt võiksin jätkata ja tänukontserdil oleksingi soovinud kuulda ka mõnda soololaulu, sest neid on helilooja varasalves ligi poolsada. Tema esimene oopuski oli soololaul sopranile ja klaverile Juhan Liivi tekstile “Lehed langsid”, kirjutatud vahetult pärast sõda 1946. aastal Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi astumisel. Eesti autorite luule kasutamist Mägi muusikas võiks edaspidi lähemalt uurida, sest nii soolo- kui koorilaulude tekstid on hoolikalt valitud Eesti luuleklassikutelt, kellest mitmed on naised, nagu Marie Under, Betti Alver, Viivi Luik jt.
Mägi muusikat on iseloomustatud kui rahvamuusikale toetuvat, lakooniliste väljendusvahenditega, laitmatu vormitunnetuse ja selge fookusega helikeelt. Just selline on tänukontserdil kõlanud Mägi loomingu austajate igihaljas meelisteos, nappide vahenditega loodud meeldejääv helimaastik “Bukoolika” (1981). Seda kuulates tekkis taas kahjutunne, sest Ester Mägi on küll kirjutanud kümmekond orkestriteost, kuid mitte ühtegi lavateost. Just tema orkestrimuusikas leidub hulganisti lavateostele nii vajalikku loogilise arenguga dramaturgiat, mõtestatud detailitäpsust ning piisavalt avar tundeskaala. Selline on näiteks sümfooniline pilt “Meri”, mille selge ja laia joonega dramaatika haarab kaasa esimestest nootidest peale, või sümfoonia (1968), mis lühidusest hoolimata üllatab oma jõuliste vastandumistega, mis rahunevad alles teose kõige viimastes taktides. Ka “Bukoolika” oleks ideaalne lavateos, mille võinuks lahendada Paani ja muusadega antiigi pastoraalses võtmes, kust bukoolika žanrina pärit on. Mägi “Bukoolikas” puudub küll karjaselüürikale omane muretus, ent seegi sobitub hästi antiikmütoloogia diskursusega, kus jumalate võimalik sekkumine hoiab mistahes idüllilisi stseene ohuaimduses. Kuhu takerdus ooper Tammsaare ainetel, mille plaanidest aastakümneid tagasi räägiti, sellele küsimusele enam vastust ei leia.
Tammsaare teemadel on loodud ka tänukontserdil EFK esituses haaravalt kõlanud kooritsükkel “Mõtisklused”. Mägi koorimuusika on viimastel aastatel läbi teinud vägeva tõusu ja lõpetuseks tahangi naasta esialgse mõtte juurde tsüklist kuuldud Tammsaare sõnadega: “õnn on nii ligi” –, sest meil kõigil on õnne Ester Mägi muusika ligiolekust rõõmu tunda.