Pikalt muusikaavalikkusest eemal olnud Lauri Laubre (klahvpillid) on oma uue plaadiga püstitanud endale väga keeruka ülesande – sulatada üheks kunstiliseks tervikuks kokku ukraina õigeusu kloostri munkade liturgiline laul ja tema enda muusikat esitav rockbänd.
Kusjuures need kaks kooslust omavahel helistuudios kokku ei saanudki. Sest õigeusu munkade laul oli salvestatud varem Ukrainas Püha Kolmainu Dukonski kloostri a cappella liturgiatel arhimandriit Mikhaili juhtimisel ja alles hiljem on Laubre sellele helimaterjalile juurde komponeerinud omaenda muusika, mille on salvestatud Eestis eesti muusikud pluss hiilgav ukraina kitarrist Gennadiy Grimov. Ansambli rütmituumik – Raul Vaigla basskitarril ja Andrus Lillepea trummidel – ilmselt tutvustamist ei vaja.
“Northodoxiani” tervikmulje on monumentaalne ja seda kõigis progerocki parameetrites – nii massiivsetes kõlakooslustes, energeetilises rütmikas kui intensiivses esituslaadis. Kui muusikamaailmast otsida võrdluseks mingeid analooge, siis meenuvad mõned 1980. aastate supergrupid nagu Asia ja Saga, plaadi viimase loo (“A Hero”) puhul ka Rick Wakemani varasem looming. Mõistagi on need paralleelid üsna meelevaldsed, kuid Lauri Laubre analoogsüntesaatori saundid ja mänguvõtted ning tema pikkade kompositsioonide arenduslikkus annavad selleks võrdluseks igati põhjust.
Juba plaadi avalugu “Great Litany” on muljetavaldav – võimas munkade meeskoorihäälte a cappella algus saab kohe rockbändi massiivse põhja. Hästi intensiivne progerock oma jõuliste kulminatsioonidega, mis toetub koori ja bändi dramaatilisele sümbioosile. Järgmine, “In The Dark”, on heavy-proge võtmes lugu, aga samas ootamatult huvitavate modulatsioonidega harmoonias. Gennadiy Grimovi kõlaliselt virtuoosne ja üliekspressiivne kitarrisoolo on igatahes parim sooritus sellel pillil kõnealusel plaadil!
Nagu ennist öeldud, kõlavad “Northodoxiani” plaadil pikad arenduslikud kompositsioonid. Enamjaolt on nad vormiproportsioonide mõttes ka hästi tasakaalustatud ja kompaktsed, nagu näiteks motoorse rütmikaga “Time Of Hope” oma eepilises kulgemises. Ainult “Anthropocene” puhul võib jääda mulje, et muusikalist materjali on ühe loo kohta ehk “liiga palju” või et autori loominguline mõttelend kipub juba kuhugi kosmosesse kihutama.
Ei saa jätta märkimata, et plaadi viimane lugu “A Hero” äratab tähelepanu (vähemalt) kahe asjaga. Esiteks lüürilise flöödisoologa (Tarvi Jaago), mis võiks viidata music hall’i stiilile. Ja teiseks nii meeldejääva ja tantsulise põhimeloodiaga, et kui võtta ainult see meloodia ja panna see “europopi kastmesse”, võiks selle vabalt saata “Eurovisiooni” lauluvõistlusele. (Millega ma ei taha autorit vähimalgi määral solvata!)
Kokkuvõttes väga huvitav, kõlaliselt hästi kokku miksitud ning meeldejäävalt dramaatilise muusikaga album. Monoliitne küll, aga õnneks mitte liiga raskepärane tänu mõnele ambient’likule elektroonilisele kõlalahendusele, nagu saab kuulda näiteks loos “Northodoxium”.