10. märtsil esietendus Sõltumatu tantsu laval Zuga Ühendatud Tantsijate uuslavastus “Suur teadmatus”. Etenduse lavastajad, koreograafid ja etendajad on Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson, dramaturg Andri Luup ja helilooja Lauri-Dag Tüür. Lavastus mõtiskleb koreograafia abil sellest, mis järgneb inimese lahkumisele siitilmast ning milliste riituste abil seda üleminekut kergendada. Lauri-Dag Tüür räägib intervjuus lähemalt oma muusikuteest ja sellest, kuidas sündis muusika sellele lavastusele.
Kuidas sai sinu muusikutee alguse?
Lauri Dag Tüür: Minu puhul on muusikaline teekond olnud üsna konarlik. Pärast keskkooli lõppu ma ei teadnud veel, mida teha ja läksin algul õppima kunstiõpetajaks. See tuli ka rohkem inertsist, kuna õppisin kunstiklassis. Ühel hetkel tundsin aga, et mul pole kujutavas kunstis piisavalt enesekindlust, vähemalt mitte samavõrd kui mul seda oli muusikas. Oma muusikalistesse ideedesse ma uskusin, tundsin end selles kindlamalt ja ei vajanud pidevalt välist kinnitust sellele, mida teen.
Kooli ajal sai ikka bändi tehtud, aga kuna üldiselt oli mu muusikaline algharidus pigem hõre, siis elektrooniline muusika oligi praktiliselt ainuke võimalus, kuidas EMTAs n-ö jalg ukse vahele saada.
Oled loonud muusikat nii teatrile kui ka filmile. Kas praegune projekt “Suur teadmatus” on loogiline järg varasematele või andsid eelnevad tööd pigem mõtteid, kuidas seekord teisiti teha? Kuna olen praeguseks juba üksjagu filmi- ja teatrimuusikat kirjutanud, siis ma olen harjunud seda tegema. Samas on iga projekt selline, et ei tea kunagi ette, kuidas miski kujunema hakkab. Pidev praktika kujundusmuusika osas on vabastanud mu närvitsemisest ja liigsest ette muretsemisest. Sisuliselt hakkan iga tööd tegema tühjalt kohalt ning olen leppinud sellega, et ideed tekivad töö käigus.
Kuidas jõudsid Zuga trupini, kas on olnud mingeid varasemaid kokkupuuteid?
Zuga trupp tegi kunagi Ülo Kriguliga endises Nukuteatris koos lastelavastusi. Ühel hetkel kutsus Ülo mind sinna appi. Kuna koostöö sujus, siis kutsusid nad vahepeal mind veel üht lastelavastust “2+2=22” helindama. Lavastus “Suur teadmatus” on kolmas kord nendega koos töötada. Me usaldame üksteist ja klapime hästi.
Kui palju oled varem tantsulavastustega kokku puutunud?
Kuna Zuga lastelavastused Nukuteatris keskendusid ka rohkem liikumisele ning teksti kasutati vähem, siis mingi varasem kokkupuude sellega on olemas. “Suur teadmatus” on aga kõige puhtamalt tantsulavastus, mis tähendab, et mul kui heliloojal on tööd rohkem – muusikat on rohkem vaja ja see kannab suuremat rolli, kuna toetab nii tantsu kui asendab sõnu.
Räägi natuke lähemalt lavastuse põhiideest.
Põhjus, miks seda lavastust tehakse, on see, et kogu surma küsimus on ühiskonnas teatavat sorti tabuteema. Samal ajal on see meid kõiki ühendav teema, sest keegi pole sellest veel pääsenud. Ma ei taha kogu trupi eest kõnelda, aga vähemalt tundub, et me peame kogu lavastuse kollektiiviga oluliseks, et selle küsimusega elu jooksul tegeldaks, enne kui see suur paratamatus päriselt kätte jõuab. Seda küsimust võib edasi lükata, aga see on ikkagi olemas ja kui me sellega rahu ei tee, siis võib see teema tugevasti häirima hakata.
Mida sa muusikat luues eeskujuks võtad?
Viimastel aastatel olen projekte tehes esmalt käinud proovides ja filminud üles stseenid, mida hiljem kodus järele vaatan. Siis hakkan filmitud materjalile muusikat peale panema ning katsetama, mis kuhu võiks sobida. Mul on kindlasti vaja aega omaette olla, kiiruga ja koha peal on seda tööd väga raske teha.
Mis on sinu peamine motivaator muusikat luues, mis sind käivitab?
Kui teha muusikat, mille jaoks pole ette nähtud mingeid väliseid lisaklausleid, siis tihti on minu inspireerija loodus. Samas on loodus mõnes mõttes kõik, mis meid ümbritseb, sh linn ja inimesed. Igal juhul erineb siis kirjutamine väga sellest, kui ma teen muusikat kas teatrilavastuse või filmi jaoks. Siis lähtun konkreetsest situatsioonist.
Ei saa jätta küsimata: kas isa on olnud sinu loominguline abistaja või sinu eeskuju, kas küsid temalt nõu? Palju te muusikast omavahel räägite?
Muusikast räägime isaga ikka ja ma olen temalt ka nõu küsinud. Aga üldiselt olen ma ise õppijana selline, et väga raske on kellelegi mingeid poolikuid asju näidata. Ma pean enne töö korralikult ära lõpetama, kui seda näitama lähen. Üritan ikka omal käel hakkama saada ja teiste abist sõltumatu olla. Ma ei arva, et see oleks alati tingimata hea – tihti oleksin ehk lahenduseni jõudnud varem, kui oleksin juba töö käigus kelleltki nõu küsinud. Isa on minu jaoks loomulikult eeskuju, puhtalt kasvõi sellepärast, et olen tema muusika sees üles kasvanud. Tema helikeel on mulle niivõrd omane, eriti just varasem tonaalne muusika.