“Kammerlauljad. Eesti Filharmoonia Kammerkoor 40”. Autorid Allan Vurma, Kristina Kõrver, Hele-Mai Poobus, Kersti Inno. Toimetaja Tiina Õun, kujundaja ja küljendaja Mari Kaljuste, fototoimetaja Tõnu Tormis, tehniline toimetaja Anneli Ivaste. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 2022, 246 lk.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes tähistas 2021/2022. hooajal oma 40. tegevusaastat, käis enne suvisele puhkusele minekut välja mõned aasta trumbid: juuni viimasel päeval oli pidulik juubelikontsert Noblessneri valukojas, aga veel enne seda esitleti vastset raamatut. Kui kollektiivi 30. ja 35. tegevusaastat markeeriti fotoalbumiga (kammerkoori ridades on veel Ellerheina nime ajast laulnud soliidse käekirjaga piltnik Tõnu Tormis, kelle stiil ja silm on koori visuaali kujundanud tuntavalt juba ajast, mil kvaliteetfoto ei olnud veel sugugi igapäevane nähtus), siis nüüd pakutakse sissevaadet koori tegemistesse ka sõnalisel kujul. Mida siit raamatust siis lugeda saab?
EFK on üks Eesti kultuuri dominante nii kodus kui võõrsil ja nende tegemisi – sõite, käike, kontserte, (pea)dirigentide vahetusi jne – kajastab meedia meeleldi. Nii on paljudel kindlasti üldine pilt ja ettekujutus sellest, mis aastate jooksul laias laastus juhtunud, mingil kujul olemas. Vähemalt minule oli raamatus palju tuttavat, aga see tuttavlik saab siin nüüd reljeefsemad raamid, ning loomulikult oli ka palju seesugust, mis seni teadmata või lausa üllatuslik.
Alates koori loomisest. Kui hakkasin mõtlema, millal EFK minu teadvusesse jõudis, siis mäletan lastemuusikakooli muusikaloo õpetajat seda kollektiivi tunnis mainivat, kellele sain siis uhkelt öelda, et minu õe sõbranna seal laulab. Olin siis umbes 10–11-aastane plika ja tagantjärele rehkendades pidi see olema ilmselt see kuulus Debreceni koorikonkursi võit, millest lõpuks tuul tiibadesse saadigi. Kuidas aga asjaolud täpsemalt olid ehk mil moel asjaarmastajatest Ellerheina nime alt elukutseliseks EFKks tõusti, sellele heidab põgusat valgust koori A ja O Tõnu Kaljuste. Eks see üks omas ajas hull mõte oli, aga ajalugu teevadki hulljulged, mitte kaasajooksikud. Tõnu avapeatükk raamatule on ka väga ilusa ja tähendusliku pealkirjaga: “Alguses oli unistus ...”. Edasi saavad üksteise järel sõna järgmised peadirigendid Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš. Needki on toredad lugemised ja annavad aimu, kus või kuidas need koorimaailma suurmehed esimest korda EFKga kokku puutusid või mis mulje neil eelnevalt koorist oli. Justkui ennak on nt esimene kokkupuude Paul Hillieriga, aga kus või mis – loetagu ise!
Väga tänuväärse artikli on kirjutanud samuti üsna algkoosseisust pärit laulja ja hiljem ka solistina üles astunud Allan Vurma. Autor on võtnud võrrelda nelja peadirigendi samade (või täpselt samade puudumisel sarnaste) teoste salvestisi. See on üks lõpmata põnev lugu, kuna koori seestpoolt tundja kõrv on erk igasugu peeneid nüansse ja iseärasusi märkama, ärgitades lugejat plaate ette võtma ja neid kõrvuti üle kuulama.
Kristina Kõrver on kirja pannud EFK, Veljo Tormise ja Arvo Pärdi ühise tee – on ju nimetatud komponistidest saanud selle koori lahutamatud kaasteelised, lausa firmamärgid, eriti laias maailmas. Siit peatükist saab hea ülevaate, kuidas nende heliloojate teosed üksteise järel EFK repertuaari jõudsid. Siin on kindlasti paljudele rohkesti tuttavat, aga on hea, et see mahukas ja omamoodi krestomaatiline lugu on nüüd terviklikult jälgitav, ülevaatlikult kokku võetud.
Hele-Mai Poobuse peatükk kannab pealkirja “Eesti Filharmoonia Kammerkoor teel rahvusvahelisse muusikamaailma”. Kuna EFK tee välismaa kontserdilavadel on olnud aastakümnete pikkune ning on seega väga sündmusterohke ja mitmetahuline, siis on arusaadavalt sellest raamatusse mahtunud vaid murdosa. Siiski on kenasti markeeritud järjest astutud sammud suurtele ja olulistele festivalidele/maadele/mandritele ja koostöö kuulsate/mõjukate muusikute/(kontserdi)organisatsioonidega. Raamatu lõpupeatüki “Mõtteid ja mälestusi, legende ja tipphetki” on kokku pannud Kersti Inno. See on lauljatelt kogutud kollaaž, mõttekillud siit ja sealt, liigendatuna alateemadeks. Seegi valdkond võimaldaks lõpmatult rohkem kui raamatusse on lastud minna. Mõneti on kahjugi, sest praegu on näha ja tunda sellest lõputust ookeanist üksnes pinnavirvendust. Võibolla oleks järgmisena tore kokku panna üks ainult memuaaridele pühendatud kogumik? Pikkadel reisidel on ju kõikvõimalikku juhtunud. Ühtegi teist nõnda palju ringi rännanud kollektiivi meil ju ei ole ega niipea vist ka ei tule! Sealhulgas oleks soovinud rohkem lugeda nt koostööst heliloojate ja maailma silmapaistvate muusikute/dirigentidega. Praegu on Galina Grigorjevast neli ja pool rida, Andrew Lawrence-Kingist tervelt üksteist ...
Raamatu lõpuosas on olulisemate sündmuste kronoloogia ja aastate jooksul kooris või kooriga töötanute nimekiri. Kõige suurem üllatus oli mulle aga EFK plaatide nimistu – 40 aastaga on välja antud 79 helikandjat ehk kaks plaati aastas! Olgu, mõni neist on ilmunud ka kordusväljaandena, aga keskmist see kuigivõrd ei vähenda. Ära on märgitud ka plaatide auhinnad/nominatsioonid ja neidki on palju! Veel oleks ehk võinud olla ära toodud ka koori repertuaar, aga see olnuks ehk liiga mahukas (ehkki kui seda mitte lugemismaterjalina võtta, vaid huvilisele infona käsitleda, st muust olulisemalt väiksemas kirjas panna, ei võtakski seegi ehk nii koletult palju ruumi). Koori kodulehelt näeb, et lauludud heliloojate rivis on esindatud sisuliselt kõik tähestiku tähed A-st Y-ni (v.a täpilised, ž ja q), muusika keskajast kaasajani.
Lõpetaksin Karina Lundströmi (Lundström Arts Management) sõnadega: “EFK puhul ei ole oluline mitte ainult koori kõrge kunstiline tase, vaid ka isikupära, mis seisneb koorile omases erilises kõlas ja sellises nüüdisaegses repertuaaris, mida maailma eri paigus väga hästi teatakse ja mida publik üldiselt väga armastab. Ma ei tea ühtegi teist professionaalset koori maailmas, kes oma maa heliloojate loomingut sel määral nagu EFK – ka selles mõttes on ta haruldane.” (lk 120) Et see ind, muusikavaimustus ja oma maa keele ja muusika armastus ei raugeks!