Tänavusel muusikafilmide messil “IMZ Avant Première” ja festivalil “Kuldne Praha” nähtu põhjal tundub, et viimaste aastate globaalsed vapustused ei ole muusikafilmide ja -salvestiste kogupilti oluliselt mõjutanud. Elu kulgeks justkui tavapärastel rööbastel, kontserdi- ja ooperilavadel kõlab ikka igihaljas klassika, tervitatakse uusi staare ja kummardatakse lahkuvatele legendidele. Küllap vajavad inimesed praeguses hüsteerilises ilmas hingelist tuge, tasakaalu ja võimalust mõtteiski “ära olla” ning muusika võime inimeste hingekeeli puudutada on hinnas ehk rohkem kui kunagi varem.
Kui Ukraina sõja puhkedes toimusid maailma eri paigus, eriti Baltikumis, Poolas ja Saksamaal solidaarsuskontserdid, mille salvestised jõudsid ka rahvusvahelisse levisse, siis nüüd on hoog raugenud. Ometi käib siinsamas Euroopa südames juba kolmandat aastat täiemahuline sõda, põhjustades tuhandeid inimohvreid, purustades linnu ja sundides sadu tuhandeid oma kodudest lahkuma; Lähis-Idas podiseb leppimatu viha katel süüta inimeste elusid hävitades – kuid see justkui ei ületagi muusikafilmide tegijate valuläve. Näib, nagu võiksid kaunid kunstid asetuda ühiskondlikest protsessidest kõrgemasse sfääri, toites müüti ilu ja harmoonia kõikevõitvast jõust.
Erandeid siiski on, just ajaloosündmuste mõtestamisel. Holokaust ja selle ohvrite lood, milles muusika on inimesi maapealsest põrgust välja aidanud, või Esimese ja Teise maailmasõja tähtpäevadeks valminud filmid, mis loovad maailmas praegu toimuvaga hoiatavaid paralleele.
Seetõttu on tähenduslik, et festivalil “Kuldne Praha 2024” üle antud EBU muusikagrupi ja IMZ (rahvusvaheline muusika- ja meediakeskus) elutöö auhind läks Kanada režissöörile Larry Weinsteinile, mehele, kes oma pika filmikarjääri jooksul on korduvalt pöördunud sotsiaalsete teemade poole ja kelle viimane linateos “Beethoven’s Nine. Ode to Humanity” kinnistab tema kui missioonitundliku looja kuvandit.
Kohtusin Larry Weinsteiniga esmakordselt 1999. aastal Praha filmifestivalil tema juhitud žüriis. Mulle oli rahvusvahelise festivali žürii kogemus esmakordne ja sealsed arutelud õpetlikud. Larry viis suhtuda võistlusfilmidesse pieteeditunde ja hoolivusega jäi meelde. Tollal oli ta ise juba maha saanud selliste suurteostega nagu “September Songs. The Music of Kurt Weill” (1994) ja “Solidarity Songs. The Hanns Eisler’s Story” (1996), parasjagu lõi laineid mastaapne dokumentaal “War Symphonies. Shostakovich Against Stalin” (1997).
Tollest kohtumisest peale olen jälginud Larry loometeed ja vaadanud ära kõik ta olulisemad tööd, millest mitmed on jõudnud ka ETV eetrisse. Enamik ta filme keskendub muusikale ja loomeprotsessile, nihutades dokumentaalse story-telling’u piire, kasutades mängufilmi võtteid, rekonstruktsioone ja impressionistlikke visuaale. Ta on muusikafilmi žanri arengut oluliselt mõjutanud visionäär.
Larry Weinsteini rikka fantaasia ja “kastist välja” mõtlemise kohta on rohkesti näiteid, kujukaimaks mõttelisse triloogiasse kuuluvad “Ravel’s Brain” (2001), “Beethoven’s Hair” (2005) ja “Mozartballs” (2006). Kõik kolm toovad traditsiooniliste portreedokkide maastikule täiesti uudse käsitluse.
“Ravel’s Brain” räägib helilooja viimastest eluaastatest, mil muusiku haigusest vaevatud aju ei võimaldanud enam välisilmaga suhelda ega komponeerida. 1937. aastal tehtud ajuoperatsioon tekitas küsimuse, kas võetud risk õigustab end ja taastab helilooja loomisvõime. Kahjuks jäi ime sündimata, Ravel suri peagi. Filmis on kasutatud näitlejaid ja lavastatud episoode, mis mõjuvad kui autentsed koduvideod. Muusika oskuslik põimimine filmi sündmustikuga rõhutab loo poeetilist traagikat.
Filmi “Beethoven’s Hair” süžee toob vaatajad XIX sajandi Viinist tänapäeva, jälgides Beethovenilt surma järel mälestuseks lõigatud juuksesalgu teekonda ja jõudmist kohtumeditsiinilisse ekspertiisi, mille tulemused selgitavad üht-teist helilooja tervise ja kurtuse kohta.
Meeleolukas “Mozartballs” uurib, mida on lugupeetud klassikul tänastele kuulajatele öelda. Peategelasteks on Mozarti andunud austajad, mõnele on ta lausa kinnisideeks – näiteks Šveitsi pensionär, kes järjekindlalt käib palverännakutel Viini Mozarti hauale, endine popmuusik Oklahomast, kes usub enda kehas elavat Mozarti vaimu, või Austria astronaut, kes võtab kosmosesse kaasa “Võluflöödi” partituuri ja Mozarti kuulikesed. Weinstein kujutab neid heatahtliku respektiga ja filmist jääb kõlama mõte – Mozart on ikoon, kes paljudele on endiselt elus.
Weinsteini humoorikate filmide ritta kuuluvad veel olmedraama “Toothpaste”, kaheksast miniooperist koosnev “Burnt Toast” ning ooperifilm edevast ja võimuahnest poliitikust –“Mulroney. The Opera”. Põnevaid avastusi pakuvad saksofoni ajaloost pajatav “The Devil’s Horn” ja nostalgiahõnguline “Dreaming of a Jewish Christmas”. Weinsteini ligi 40st filmist tuleks veel mainida holokausti-ainelist “Inside Hana’s Suitcase” ja kanadalaste vaimsest tervisest kõnelevat “Clara’s Big Ride”.
Kahes viimases filmis on ta jällegi silmitsi ühiskonna valupunktidega. Dokumentaal “Propaganda. The Art of Selling Lies” (2019) uurib propaganda olemust ja ajalugu kaugest minevikust tänapäevani, esitades küsimuse, miks inimesi on nii kerge valede võrku püüda. Weinsteini sõnul sai ta tõuke Trumpi säutsudest, mis teda sügavalt ärritasid ning ärgitasid propagandat kui nähtust põhjalikult uurima. Tulemuseks on film, mida Kanada kriitik Marc Glassman on pidanud Trumpi ajastu mõjuvaimaks vastureaktsiooniks.
Dokumentaali “Beethoven’s Nine. Ode to Humanity” (2024) alustades ei olnud autori kavatsused sugugi need, milliseks teos lõpuks kujunes. Larry on filmi saamisloost kirjutanud Kanada filmiajakirjale POV, mida lühidalt refereerin. Beethoveni 9. sümfoonia 200. aastapäeva eel sai ta ARTE-lt filmi tellimuse, mille ta algul tagasi lükkas, sest juubelifilme oli juba töös teisigi ja head ideed ka polnud. Kuuldes, et kaasmaalasest dirigent Keri-Lynn Wilson oli asutanud Ukraina Vabadusorkestri ja tegutses selle peadirigendina, tekkis mõte – mis oleks, kui orkester esitaks filmi jaoks Beethoveni 9. sümfoonia? Nii Beethoveni suurteos kui ukrainlaste orkester kandsid samu, valgustusajastu ideid – vabadus, rahu, sallivus, vendlus, progress, humanism. Et filmil oleks laiem kõlapind ja üldistusvõime, hakkas Weinstein otsima üheksat tegelast, kelle kaudu isikustada teose ideaale. Esimesteks said Ukraina Vabadusorkester ja Keri-Lynn Wilson, lisandusid Peruu juurtega kurdina sündinud helilooja Gabriela Lena Frank, Harwardi professor Steven Pinker, filosoof Rebecca Newberger Goldstein, poola rokkar Monika Brodka, Beethoveni andunud fänn Schröder koomiksist “Peanuts” ja selle looja Charles M. Schulz. Veel tõi Weinstein filmi liigutava arhiivilõigu Leonard Bernsteiniga, kes juhatas Beethoveni üheksandat Berliini müüri langemise tähistamiseks nii Ida- kui Lääne-Berliinis 1989. aasta jõulupühade ajal toimunud kontsertidel.
Kuid veel enne, kui filmi üheksas peategelane leiti, sekkus elu ise. 2023. aasta oktoobris sai Larry Weinstein teate Hamasi võitlejate rünnakust Nir Ozi kibutsis, kus elas ta õde Judih abikaasaga. Neid oli tulistatud hommikuse jalutuskäigu ajal ja mõlemad jäid selle järel kadunuks. Filmivõtted olid pooleli, selles olid juba Vene-Ukraina sõja valusad isiklikud lood, ja kolleegide tungival veenmisel nõustus Larry olema oma filmis ise üks tegelasi – asi, mida ta mingil tingimusel varem poleks teinud. Jätkates filmimist kui omamoodi teraapiat, süvenes Weinstein Beethoveni teose ideestikku kõrgendatud tundlikkusega. Beethoveni noorusaega mõjutanud valgustusaja ideaalid olid taandunud türanlike poliitiliste liidrite võimuiha ees, kuid ometi, olles teadlik oma lähenevast lahkumisest, komponeeris Beethoven ajaloo esimese koorisümfoonia, mis kandis armastuse- ja vabadusiha, lootuse ja rahu sõnumit. Larry Weinstein usub, et ta kirjutas selle teose kui armastuskirja ja ühtlasi ka protestikirja inimkonnale, sest ükskõik kui halvaks on maailm muutunud, on see läkitus järgmistele põlvedele, kes võivad taas omaks võtta ideaale, mis muudavad elu elamisväärseks. “Minu jaoks on see idee “Beethoveni üheksa” tuum. Kas me oleme kohal? Kas me oleme selle kõrgete ideaalidega kunstniku lootusi ja unistusi väärt? Või on valgustuslikud ideed langenud pöördumatult pimeduse kuristikku?” Neile küsimustele otsibki autor oma filmis vastuseid.
Tahaks loota, et Weinsteini südameverega loodud film jõuab paljudeni ja paneb nende küsimuste üle mõtlema. Ja et sotsiaalse närviga filmiloojad tooksid oma häält rohkem kuuldavale.