Eesti läbi aegade ühe kuulsaima nime, pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei 100. sünniaastapäev möödus meil üsna märkamatult. Ilmusid artiklid Postimehes ja Õhtulehes, Tartu kaarsillal oli üleval tema teemaline näitus ning Draamateatris tuli lavale Käbi Lareteid uuesti mõtestav etendus “Solist”, kus tegi suurepärase ja väga tõepärase rolli Kersti Kreismann. Käbi Laretei raamatud on pea kõik olemas ja eesti keelde tõlgitud, tema kuulsus Ingmar Bergmani abikaasana püsib, teadmine tema suurest karjäärist maailmalavadel pianistina kipub aga juba üha kaugemasse minevikku jääma. Helilooja Jüri Reinvere on Eestis üks neid, kes on Käbi Lareteid kõige pikemat aegat ja lähemalt tundnud. Tutvus sai alguse juba Reinvere tudengipõlves Helsingis, mis viis pika lähedase ja toetava sõpruseni.
Mulle tundub, et Käbi Laretei tähendus meile eestlastena erinevatel ajaperioodidel kogu aeg muutub, alates sellest, kui tulid esimene info temast, kui ta hakkas olema rohkem Eestis, kui ilmusid tema raamatud ja nüüd peale tema surma.
Jüri Reinvere: Käbil on kindlasti erinevatel aegadel olnud erinevaid rolle. Kõigepealt tema osa Eesti pagulaskonnas – Heinrich Laretei tütrena oli sellel teatav sümboolne tähendus. Ta kandis seda rolli suure kohusetundega, oli alati kohal ja esines kõigil olulistel Välis-Eesti koosviibimistel, üritustel, nagu ka ESTO päevadel. Samas oldi tema suhtes pagulaskonnas üsnagi kriitiline, ka selles mõttes, kuidas peaks elama, mida on paslik teha ja mida mitte. Aga Käbi elas väga sihikindlalt oma väga kosmopoliitset ja rahvusvahelist elu. Eesti oli talle ainult osake sellest. Kuigi kõrvalt võis niimoodi tunduda, ei olnud tal kerge elu. Ta oli põgenike laps, surma mõistetud vanemate laps. Lapsepõlv Moskvas, kus isa oli suursaadik, möödus pideva hirmu õhkkonnas. Käbi mitmed abielud, kuigi seal oli ka õnne ja rõõmu, ei püsinud. Abielu Ingmar Bergmaniga ei olnud mõistagi midagi kerget. Milline nõrk naine saaks hakkama sellega, et kui mees läheb sinu juurest ära teisega, sa ei kibestu, ei hakka kätte maksma, vaid ehitad üles oma elu! Ma leian, et tema puhul on väga oluline mõista, millistest olukordadest ta tuli välja võitjana. Käbile ei olnud omane kibestuda, kahetseda või käituda ennasthävitavalt. Lugesime omal ajal mõlemad paralleelselt “Anna Kareninat”, vahetasime lugemismuljeid ja repliik, mille ta hüüatas, kui raamatu lõpus peategelane läheb rongi alla, on nii iseloomulik tema elutervele olemusele: “No kas ei saanud siis ennast kuidagi kokku võetud!” Mäletan aega, kui Eestis hakati temast rohkem teada saama. Olin sel ajal muusikakeskkooli õpilane ja mu õpetaja Helju Tauk oli Soome TV Rootsi kanalilt näinud tema vestlussaadet. Imetlus oli suur – kas siin on nüüd tõeline meie rahva hulgast pärit suur staar, põneva elulooga ja Ingmar Bergmani oluline abikaasa? Kui Käbi esimesi kordi jälle Eestisse tuli, oli tema ümber suure staari oreool, aga teisalt kuulsin ka mõrusid hääli: kas ta siis ikka on nii hea? See oli iseenesest imelik, sest sel ajal meil ju polnud eestlastest maailmatähti. Siis hakkas ta olema järjest rohkem Eestis, samuti tema õde Maimu, ja ta muutus eestlastele palju kodusemaks. Oma elu viimastel aastatel pärast Ingmar Bergmani surma veetis ta oma suved Pärnus, nii nagu kord lapsepõlves ministri tütrena.
Eestis viibida oli talle ilmselt tähtis?
See on sarnane olukord, nagu meil, kes me klassikaliste muusikutena läände oleme läinud: tegutseme välismaal, aga oleme eestlased ja esindame Eestit. Käbil oli Eestit esindada palju raskem kui meil praegu, sest siis iseseisvat Eestit ei eksisteerinud ja ei saadud arugi, mis see Eesti üldse on.
Kui inimene lahkub, siis ettekujutus temast hakkab elama nagu mingit oma elu.
Kuulsate inimestega on ju ikka nii, et meedia ja kuulujuttude kaudu tekib neist hoopis teine pilt, kui nad tegelikult olid. Käbi oli aktiivne ja lõbus inimene, tüüpiline sangviinik, selline Raja Teele karakter. Sentimentaalsust temas ei olnud ja kui keegi mõttetult südant valutas, see teda härdaks ei teinud. Aga Rootsi pressis oli temast loodud kuju vaiksest tõsisest pianistist, kes mängib Ingmar Bergmanile klaverit. Teiselt poolt levisid arvamused, et ta on üks tõeline nõid, kes võttis endale vinge mehe ja kuna ta on nii ilus, siis see kõik on talle väga lihtne. Sellised ettekujutused on nüüd jätkunud ka pärast tema surma. Teda kasutatakse nagu ekraani, kuhu luua mingisuguseid omi soovkujutlusi ja arvamusi. Väga harva loen või kuulen midagi sellist, mis tegelikult kujutab seda Käbi Lareteid, keda mina pikka aega väga lähedaselt tundsin. Aga samas näitavad kõik niisugused püüded ka tema isiksuse võlu ja külgetõmmet.
Käbi Laretei pärandil on kaks suurt poolt: pianist ja kirjanik. Ta raamatud on peaaegu kõik eesti keelde tõlgitud ja kättesaadavad, vähem oleme aga teadvustanud seda, milline oli tema pianistikarjäär. Need olid ju erakordsed saavutused, täielik maailmatase!
Kindlasti ei ole seda Eestis piisavalt teadvustatud. Kõigepealt, mis lavadel ta esines: kõik Euroopa kuulsaimad kontserdisaalid, tuurid Ameerikas: Pleyeli saal Pariisis, Royal Albert Hall ja Wigmore Hall Londonis, Concertgebouw, Saksamaa ja Itaalia suured saalid, Carnegie Hall, jõulukontserdid Valges majas … Ta oli mänginud kõigi Euroopa oluliste orkestrite ja dirigentidega. Kõik Skandinaaviamaade suured orkestrid: Stockholmi kuninglik filharmooniarorkester, Göteborgi sümfooniaorkester, Taani riiklik sümfooniaorkester, Norra festivaliorkester, Oslo filharmoonikud, Bergeni ja Stavangeri orkestrid, kõik Soome suuremad orkestrid, Londoni filharmoonia orkester, Londoni sümfooniaorkester, Orchestre de Paris. Dirigendid nagu Herbert Blomstedt, Paavo Berglund, Antal Doráti, Hans Schmidt-Isserstedt. Väga oluline dirigent, kellega ta palju koostööd tegi, oli Georg Solti, samuti Christoph von Dohnányi ja tollane Orchestre de Paris’ dirigent János Fürst.
Väga palju mängis ta Saksamaal, eriti Lübeckis ja Hamburgis. Hamburgis Põhja-Saksa Ringhäälingus pakuti talle teha telesaateid – need muusikat tutvustavad saated olid tal veel terve karjäär omaette. Need olid tollal kõik otse, muusika oli ette lindistatud, nii et ta pidi saates playback’i mängima. Telesaateid tegi ta ka Ameerikas. Rootsi telestaariks sai ta mõnevõrra isegi hiljem, kui ta hakkas seal tegema samalaadseid mängimise ja muusika tutvustamise saateid. Siin ma tahan veel tähelepanu pöörata sellele, milline oli tema keelteoskus. Ta tegi neid täiesti vabalt otse-eetris, saksa keeles, inglise keeles, rootsi keeles.
Üks väga eriline osa oli seal veel maailmakuulsate elavate heliloojate teoste ettekanded koostöös nendega: Paul Hindemithi “Ludus tonalis” ja Igor Stravinski “Capriccio”.
“Ludus tonalisest” ja “Capricciost” on tal terve raamat kirjutatud, seal on ka väga eredalt näha, milline tema kontserdielu Ameerikas välja nägi. Aga ta mängis näiteks küllalt palju ka George Crumbi, kellelt tegi ka esiettekandeid. Ta hindas ka väga Pärti, oli tema “Credos” korduvalt mänginud, samuti Neeme Järviga ESTO päevadel.
Kahjuks pole Käbi Laretei mängust eriti plaate jäänud. On LP-d, millest küll paljud ei ole digitaliseeritud. CD-dest on tal DECCAs välja antud Hindemithi “Ludus tonalis”, on mitmed plaadid Ingmar Bergmani filmides mängitud muusikaga, nagu näiteks “Nightfall”, siis veel 1994. aastast plaat “Exil”, kus ta mängib Chopini, Hindemithi, Fieldi, Rahmaninovi, Pärdi, Sumera ja Almquisti teoseid. 1990ndatest on ka säilinud ETV arhiivis dokumentaalsalvestisi tema mängust, kus on ka intervjuuosad. Need on väga väärtuslikud salvestised ja näitavad ka kui tasemel Käbi Chopini mängib – millise elegantsi, vilunud pianismi ja Chopini tunnetusega.
Teine suur osa Käbi pärandist on tema raamatud. Alguse sai see kõik, nagu teame, väikesest asjast, kui ta kirjutas kolumne Rootsi sisustusajakirja Sköna Hem. Nendest tekkis tasapisi tema esimene raamat ja siis ta avastas, et temas on küllalt jõudu ka raamatute kirjutamiseks. Ta leidis, et tal on piisavalt materjali oma elatud rikkast elust ja kogemustest nii Šveitsis kui Saksamaal õpingute ajal, kontserdilavadel, abielust Ingmariga ja kohtumistest kõikvõimalike suurustega. Kõigest ta ei kirjutanudki, näiteks minu teada oma kohtumisest Marlene Dietrichiga pole ta kusagil kirjutanud. Käbi kirjutas oma raamatud rootsi keeles ja see on selline eriliselt ilus, musikaalne rootsi keel, milles ta kirjutab. Ja üldiselt oli nii, et tema raamatud olid seda paremad, mida rutem ta kirjutas.
Käbi oli kirglik lugeja. Ta luges väga kiiresti ja tema enda kodune raamatukogu oli tohutu, ehkki Ingmari oma oli veel suurem. Mitmed kirjanikud olid talle väga olulised. Suured naiskirjanikud, Anaïs Nin (eriti tema päevikud), prantsuse keeles Marguerite Yourcenar, Anthony Burgessi raamatuid oli tal kodus väga palju, temaga oli ta ka telesaateid teinud. Kui mina sinna ilmusin, siis me lugesime J. M. Coetzeed, samuti Imre Kertészi, keda me mõlemad väga hindasime. Karen Blixen on võimas naiskuju, kelle raamatud olid talle ka väga lähedased. Käbi kõige paremaks raamatuks peetakse “Lapike maad, tükike mulda”. Tõesti fantastiline raamat, mis kirjeldab kodumaad, leina ja muusikuks olemist nii ehedalt. Algab see raamat isa surmaga ja ema insult kuumal suvepäeval Rootsis – nii raske, aga vapustavalt kirja pandud. Muide, üks Käbile oluline kirjanik veel: Thomas Mann ja tema “Buddenbrookid”. See, kuidas seal on kirjeldatud vanaisa surma – võimalik, et see mõjutas Käbi oma raamatu kirjutamisel.
Käbi Laretei elu saatus oli äraminek kodumaalt, eksiil. Ka praegu seoses Ukraina sõjaga on see meil taas teravalt meelde tõusnud. Tollal olid need valikud väga valusad ja tänapäeval pole nad sugugi lihtsamad. 1940. aastal tuli ta Rootsi suvepuhkusele ja sellest sai 48 aastat pagulust. Kuna isa oli kodumaal surmamõistetute nimekirjas, neil valikut õieti polnudki. Õde Maimu tuli hiljem, kui venelased olid juba sees. Tallinnast startis kaks lennukit, üks neist tulistati alla. Vanemad kartsid, et Maimu on selles lennukis ja see oli uskumatu õnn, kui ta elusalt välja ilmus.
Sellest ei teata palju, aga Heinrich Laretei hakkas Rootsis töötama Briti luurele. Ta oli õppinud Peteburis ohvitseride koolis ja olnud tsaari ohvitser (ka Käbi ema oli Peterburi eestlasi). Ta teadis, kuidas Venemaa militaarne süsteem toimib ja kuidas venelased mõtlevad. Sama oli Mannerheimiga Talvesõjas – ka temal olid olemas teadmised vene militaarsüsteemist. Tänu sellele saadi ilmselt nii palju raha, et oli võimalik saata tütred õppima ja Käbi sai ennast täiendada Annie Fischeri, Edwin Fischeri ja Anna Langenhani kursustel Šveitsis ja Saksamaal, mis polnud sugugi odav lõbu. Käbi ongi alati pidanud oma tähtsamateks õpetajateks Annie Fischerit, Edwin Fischerit ja eriti Marialuisa Strub-Morescot. Marialuisa oli eraõpetaja Stuttgardis, kelle juurde Käbi läks, olles juba suure karjääriga tegevpianist. Tegelikult on vähe teada ka Marialuisa kolossaalne mõju Ingmarile ja Ingmari filmidele. Marialuisa oli Ingmarile see, kes Käbi minule: keskne ja oluline õpetaja mitte ainult muusikas, vaid ka elus. Muusika roll Ingmari filmides sellisena, nagu seda nüüd näeme, tekib alles Marialuisa ja Käbiga. Ingmari filmide targad vanad naised, kellel on peaaegu võluvõimed, millega nad lahendavad probleeme, mis tunduvad ületamatud – nagu vanaperenaine “Fanny’s ja Alexandris” – on pärit Marialuisalt.
Mida oleks meil eestlastena Käbi Lareteilt õppida?
Käbi oli diplomaadi tütar, kel olid kindlad poliitilised arusaamad. Teda kurvastas, kuidas eestlased ennast vabatahtlikult väikeseks tegid, valisid suuremeelsuse asemel väikluse tee, suurte eesmärkide asemel väikesed eesmärgid ja kuidas see avaldub nii sise- kui välispoliitikas. Ta oli veendunud, et ei ole vaja lõputult kaevata oma ajaloos, vaid tuleb tunnistada, et see, mis oli, oli olemas, aga on nüüd möödas ja peame edasi elama. Ta nägi, kui pidurdav see on rahva ja riigi arengule. Rohkem kui see, mis meile on tehtud, huvitas teda, kuidas edasi elada.
Kui nüüd aastale tagasi vaadates küsida: kas Käbi Laretei juubel sai meil piisavalt tähistatud?
Minu arvates – üldse ei tähistatud.