“Hundid”. Dokumentaalne loodusooper. Helilooja Helena Tulve, idee autor, libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff, dirigent Eckehard Stier, kunstnik Marouscha Levy, videokunstnik Stefan Bischoff, lavastusdramaturg Philipp Amelungsen. Osades: Morgane Heyse (Aktivist), Cornelia Zink (Lambakasvataja), Itziar Lesaka (Bioloog), Marius Pallesen (Poliitik), Markus Sung-Keun Park (Rändur maailmade vahel), Martin Gerke (Jahimees), Nicolas Isherwood (Lonely Wolf). Esietendus 24. juunil 2022 Schwerini “Lossifestivalil” Mecklenburgi riigiteatri suures majas.
Kui dokumentaalse ooperi esimesi katseid Eestis oli minu teada alles eelmisel aastal esietendunud Tze Yeung Ho “minn(i)e”, siis dokumentaalteatri traditsioon on meil eelkõige tänu Merle Karusoole täiesti olemas. Viimasel ajal on lisandunud uue põlvkonna tegijaid, kellest kõigist mul kindlasti ülevaadet pole, ent isiklikult nähtust meenub eredaima näitena Musta Kasti “Inimesed ja numbrid”. Selle teatriliigi eripäraks on mitte fiktsionaalse, vaid dokumentaalse ehk “elust võetud” ainese kasutamine, näiteks elulood, intervjuud, statistika. Tegijad ei soovi algmaterjali kunstiliselt tõlgendada, ainult selekteerida, lühendada, tihendada.
Dokumentaalteater ei pea tingimata olema poliitiline isegi siis, kui käsitleb poliitilise diskussiooni keskmesse tõusnud teemasid, nagu Mecklenburgi riigiteatri “Hundid” seda teeb. Saksamaal on dokumentaalooper juba väljakujunenud žanr, tegelasteks nii kõikvõimalikud avaliku elu tegelased kui “tavalised” inimesed. “Dokumentaalne loodusooper”, millena “Huntide” tegijad seda määratlevad, tuli lavale küllap esmakordselt. Lisatud on ka paikkondlik kuuluvus – just Mecklenburgist ja Mecklenburgile see ooper ongi, kuna käsitleb kohalikke teemasid ning on suunatud eelkõige kohalikele inimestele. See peaks peegelduma ka temast kõnelemisel, ent arvukate ja ülekaalukalt soosivate kajastuste kõrvale suurtes, üle Saksamaa levivates ajalehtedes ei leidnud ma kahjuks midagi kohalikult Schwerini väljaandelt.
“Huntide” esietenduse üksikasjaliku kirjelduse leiab Kristel Pappeli artiklist 8. juuli Sirbis. Soovitan seda lugeda ning dubleerimise asemel keskendun siinses kirjatöös pigem sündmuse tagamaadele ning teose saamisloole. Jagan lugejaga lõike vestlusest heliloojaga enne esietendust ning lisan mõne ääremärkuse. Vaatamata pealkirjale on ooperis juttu rohkem inimestest kui huntidest; tegelikult eelkõige inimestest ning nende vaadetest ja arvamustest huntide kohta. Hundist saab nii-öelda projektsioonipind, mis laseb ilmsiks tulla üldisematel elulistel tõekspidamistel ja seda teravamalt, et pärast aastakümnete pikkust äraolemist on uuesti kohale ilmunud huntidest nii Mecklenburgis kui ümberkaudsetel liidumaadel saanud paljude inimeste jaoks reaalselt eksisteeriv probleem.
Liis Kolle: Alustaks päris algusest: kuidas sa selle koostööni jõudsid või kuidas see sinuni jõudis?
Helena Tulve: Põhimõtteliselt niimoodi, et kaks aastat tagasi, augusti lõpus 2020 sain ma e-maili. Kirjutas Mecklenburgi riigiteatri intendant Hans-Georg Wegner, kes asus ametisse 2021/22. hooajast. Ta soovis tellida ooperit, mille teemaks oleksid hundid. Mina ütlesin, et olen huvitatud, tundus intrigeeriv. Järgmiseks kohtusin juba (veebi vahendusel) lavastaja ja libretisti Nina Gühlstorffiga. Tema teema ongi dokumentaalteater, ta on sellega palju tegelnud, aga on lavastanud ka oopereid. Me klappisime omavahel kohe. Seejärel tulin korraks Schwerini kohale.
Kuna Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa ala on suuresti haaratud põllumajanduse ja loomakasvatusega, siis igaühel, karjakasvatajatest looduskaitseaktivistideni, on siin huntide suhtes oma arvamus, oma nägemus on nii hundiuurijatel kui jahimeestel. Nina Gühlstorff tegi väga palju intervjuusid erinevate inimestega. Arutasime asja päris pikalt ja pisut üle aasta tagasi hakkasin muusikat kirjutama. Ajasurve oli tugev, kuna lauljad tahavad ju materjali varakult kätte saada.
Alla aasta ooperi kirjutamise jaoks on ikka üsna lühike aeg!
Väga lühike, siin on ikkagi mängus seitse solisti, kes on praktiliselt kogu aeg laval ja tegevad, ooperikoor ja lastekoor, suur orkester, ühesõnaga palju neid, keda hõivata.
Vaatasin, et kavalehel on kirjas Ernst von Siemensi muusikafond, mis on Saksamaal väga oluline uute heliteoste tellimise toetaja ning annab välja mainekat, lausa “muusikamaailma Nobeliks” nimetatud autasu uue muusika loojatele ja interpreetidele. Kas sealt soovitati sind teatrile?
Seda peab küsima Nina käest, kuidas täpselt nad teatris minu otsa komistasid. Siemensi fond tuli mängu alles hiljem, kui nad sinna taotluse tegid. Minu teosed on sealt varemgi toetust saanud.
Pärast etendust Nina Gühlstorffi käest küsisingi.
Liis Kolle: Kuidas said kokku Mecklenburgi riigiteater ja Helena Tulve?
Nina Gühlstorff: Otsisime huntide teema jaoks naisheliloojat. Kuulasime palju muusikat ja kaalusime eri variante. Oli selge, et kirjutamisega läheb kiireks ja on vaja kedagi, kes on piisavalt professionaalne, et sellega hakkama saada. Siis kuulsin raadiosaadet Helena Tulvest, kus räägiti teosest, milles ta oli komponeerinud kokkuvajuvat jäämäge – see on mulle mällu jäänud. Siis mõtlesin, et vau. Olin otsinud kedagi, kellel oleks piisavalt sügavust selle teema jaoks, tõsidust, et huntidest rääkimine ei jääks ainult pinnapealseks – seda ma Helena muusikas kuulsin.
Kas Eestil on ka mingi osa – Schwerin ja Tallinn olid ning on vist siiamaani sõpruslinnad?
Jah, kui olime Helena Tulve kasuks otsustanud, siis avastasime, et see on nii, ja see tundus veel täiendavalt hea endena. Peab siiski ütlema, et DDRi ajal viljeldi sõpruslinlust palju intensiivsemalt, nüüd on see pisut varjusurmas, aga võibolla on see nüüd uus algus.
Eesti heliloojate muusikas kuuldakse tihti erilist sidet loodusega või isegi loodushelisid. Kas ka siinkohal oleks seda sobiv välja tuua?
Igal juhul oli üks valikukriteeriumeid, et helilooja on nende teemadega tegelnud ja püüdnud tungida nähtuste olemusse. Usun, et Helena kinnitab ka ise, et muusikateatri kaudu jõudis ta siin uute kogemusteni ja söandas katsetada uusi asju – näiteks komponeerida tantsu, mida ta varem polnud teinud. Tema kõlamaailm kohtub muusikateatri vajadustega.
Jätkan siinkohal vestlust Helenaga.
Liis Kolle: Oled sa üldse varem dokumentaalset teksti komponeerinud?
Helena Tulve: Ei ole. Ma ei ole üldse ooperit sellisel kujul kirjutanud.
Kas jõudsid töö käigus enda jaoks uutele või ootamatutele radadele?
Teater on hoopis midagi muud kui lihtsalt kuulamiseks mõeldud muusika. Siin ei pea kirjutama kogu aeg ühes laadis, saad muutuda. Ma ei ehita muidu oma lugusid üles suurtele kontrastidele, aga siin neid ikka on, kogu aeg tekib muutus, uus olukord. Sa tead, et kõik asetub lõpuks hoopis teise konteksti, võid teha asju, mida kontsertmuusika juures ei teeks, näiteks orkestreerida nii, et orkestripartii on kuidagi groteskselt tasakaalust väljas. Kõik sõltub karakterist, olukorrast ja kujutlusest, mis sul tekib. Olin ise ka üllatunud, kui väga see mulle meeldis ja kui palju lõbu pakkus.
Teksti on päris palju, see on spetsiifiline ja kohati naljakas. Ooper on ju selline võõritusega žanr, mis eriti tavaelu teksti kontekstis tekitab distantsi, mis on hea ka endale: räägid midagi, siis astud korraks tagasi ja naerad iseenda üle. See meeldis mulle väga. Tegelased muidugi võtavad ennast tõsiselt, aga teiselt poolt on vaatajal võimalus nii nendega samastuda kui neile kõrvalpilguga vaadata, selle jaoks on ka ruumi jäetud.
Kui harjumuspärasest erinevalt see teistmoodi lähenemine Helena muusika kõlama pani, seda märkas ka üks tema loomingut tundev saksa arvustaja. “Fragiilselt hõljuvate” ja “märkamatult voolavate” (Jens Fischer, taz – die tageszeitung, 2. V 2022) pikkade kõlaliinide asemel orkestris vahel ootamatult “sissetormavad” fraasid, kohati käredad rütmid, kõlavärvide tulevärk, löökpillide helde kasutamine, mis mõneti tõid meelde tema kõige varasema loominguperioodi. Vokaalpartiides vaheldus kõnelaul peaaegu skandeerimiseni ulatuva ekspressiivsuse ning lüürikaga. Siiski olid nii libretist kui helilooja hoolega vältinud ühelegi positsioonile “õiguse” andmist (mis teeks teose poliitiliseks), kuid sümpaatia pigem huntide endi ja nendega samastuva loodusaktivisti suhtes oli tuntav.
Mecklenburgi riigiteatri muusikalavastustes esineb loomateemat veelgi. Mängukavas on lastemuusikal “Koerad”, kus hunt nimega Kuno (seda nime kannab muide metsaülem sakslaste “rahvusooperiks” peetavas Carl Maria von Weberi “Nõidkütis”) armub aadlisoost puudlidaami ja kutsub teda metsa elama. Noor vaataja seatakse küsimuse ette, kas koera ja hundi vaheline armastus on võimalik. Järgmisel aastal esietendub Janáčeki “Väike kaval rebane”.
Kuidas “Hundiooper” ühiskondlikku diskussiooni mõjutas – peale selle, et ühendus PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) protestis lammaste reklaami otstarbel kasutamise vastu –, on raske hinnata ka seetõttu, et planeeritud seitsmest etendusest said ooperikoori tabanud koroonapuhangu tõttu toimuda ainult esimesed kolm. Veel ei ole kindel, kas seda uuesti mängima hakatakse. Mis võib avada tee järgmisele lavalisele interpretatsioonile mõnes teises teatris.