8. jaanuaril suri folklorist Igor Tõnurist (11. II 1947 – 08. I 2021), kelle elutööks oli Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja populariseerimine.
Igor Tõnurist on lõpetanud 1969. aastal Moskva ülikooli ajaloolase ja etnograafina. Pärast õpinguid Moskvas töötas ta pikka aega ajaloo instituudis (1969–2008) teadurina etnoloogia ja rahvamuusika alal, pühendudes eelkõige rahvapillide uurimisele. Ta on õpetanud etnograafiat Tallinna pedagoogilises instituudis (1978–1983), rahvapillimuusikat EMTAs ja Tallinna ülikoolis, juhendanud üliõpilastöid TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Ta oli osaline Eesti vanausuliste pärandi eesti keelde vahendamisel, samuti tõlkis meie rahvaluule- ja muusikateadlaste töid vene keelde ja vastupidi. Ta oli ka legendaarse “Viru säru” (algatatud 1986) kunstiline juht. Igor Tõnurist mängis ise hästi torupilli ja kannelt, olles sealjuures üks väheseid, kes valdas ka päkarauaga kandlemängu kunsti. Tema panust Leegajuse kunstilise juhi ja seto folkloorirühma Sõsarõ ühe eestvedajana on võimatu ülehinnata. Ta oli ka üks Eesti folkloorinõukogu ja paljude teiste erialaühenduste asutajaliikmeid ning kuulus mitme erialaajakirja toimetuskolleegiumisse. Tema artiklite loend on pikk, olulisim raamat on “Pillid ja pillimäng Eesti külaelus” (1996), mille põhjal ta kaitses 2001. aastal ka magistritöö. Ta oli raamatu “Eesti rahvapille” (2008) koostaja, toimetaja ja üks keskseid autoreid. Igor Tõnurist oli ka eesti rahvarõivaste spetsialist, üks hinnatumaid Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu konsultante rahvarõivaste valmistamise ja kandmise alal.
Igor Tõnurist pälvis 2003. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning 2007. aastal pärandihoidja tiitli, 2009. aastal tunnustati teda Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga.
