Lauri Jõelehe autorikontsert märkis helilooja 50. sünnipäeva. “Horisondi silmitsemisel võime paralleele tuua ka inimese eluga, kord on meie ees selge silmapiir, teinekord on see aga justkui silmist kadunud …”, kirjutas helilooja kavalehel õhtu nimiteose “Silmapiir” kaassõnas. Kontserdil avanenud silmapiir oli klaar, selle kontseptsioon üles ehitatud märkimisväärse selguse ja dramaturgilise täpsusega.
Kontserdi esimene pool pani paika õhtu üldise tunde- ja mõttelaadi. Siin kõlasid attacca kolm teost: “Toccata” (In memoriam Notre Dame de Paris, 2019) Kristel Aerult , “Ampla” (“Avarus”, 2006) Kalev Kuljuselt ning “A Prayer in Darkness” (“Palve pimeduses”, 2017) oboemängija Dmitri Bulgakovi ja kolme organisti esituses. Iseloomulikuks ja domineerivaks kõlamaterjaliks oreli värvikad ja mitmekesised registrid, eri pillid kujundamas silmatorkavalt lüürilist ja teisal kirglikku meloodiajoonist, mis omakorda arvestas Niguliste akustilise keskkonna eriomast kaja. Teosed kulgesid vaoshoitud tempos, moodustades majesteetliku ja kindla terviku.
Tabasin kavva valitud muusikas mitmel moel kolmeks jaotumist. Kontsert liigendus üldisemas plaanis kolmeks, kus mõned lood järgnesid attacca ja teisal oli määratletud, kuhu oli vaja vahepausi. Number kolmel oli oma roll nii teoste vormilises ülesehituses kui ka interpreetide valikus. Näiteks kuulsime võimsalt mängimas kolme organisti: Kristel Aer esitas majesteetliku “Toccata” ning koos Ulla Kriguli ja Olga Kulikovaga suurejoonelise teose “A Prayer in Darkness”, kus kiriku kolm orelit kujundasid akustilise katedraali. Samuti kuulsime kolme filigraanse toonikäsitlusega oboesolisti, kellest kahte, Dmitri Bulgakovit ja Kalev Kuljust, esitleti solistidena ning lisaks musitseeris Aleksander Hännikäinen “Silmapiiris” Eesti Sinfonietta koosseisus.
Kontserdi fookusesse oli tõstetud esiettekandeline kitarrikontsert, mida võib pidada erakordseks õnnestumiseks. Siin soleeris virtuoosselt Kirill Ogorodnikov, kellega heliloojat seob nüüd juba pikaajaline koostöö, sealhulgas ühised salvestused. Teos tuletas meelde, et Jõelehe teekond muusikasse sai alguse kitarriõpingutega ning ta valdab ise pilli meisterlikult, olles lõpetanud 1996. aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli kitarrierialal Tiit Petersoni juures ning täiendanud end seejärel (1996–1997) Barcelona konservatooriumis José Luis Lopátegui klassis. Orkestripannoos lõid kaasa puhk-ja löökpillid, kelle mitmest eredast õnnestumisest tõstan siinkohal esile Karl Johann Lattikase löökpillipartiid. Eesti Sinfonietta musitseeris Peeter Marguse südikal eestvedamisel.
Kontserdi finaalis kõlasid attacca “Mõtisklus Püha Kolmainsuse müsteeriumi üle” (2022) Olga Kulikova esituses ning kontserdi nimilugu “Silmapiir” oboele, viiulile ja orkestrile (2017), kus soleerisid Kalev Kuljus ja Anna-Liisa Bezrodny. Viimase veenval musitseerimisel kõlas Jõelehe looming ka mulluse Tallinna kammermuusikafestivali kontsertidel, kus Jõeleht oli resideeriv helilooja. Sealgi kõlas, toona küll Jaani kiriku akustilises keskkonnas, nimetatud orkestriteos.
Jõeleht on leidnud enda loomingule sobilikud, seda lõpuni mõistvad, ereda muusikalise põlemise ning läbimõeldud vormi- ja kõlakäsitlusega, veenvalt musitseerivad interpreedid. Tema muusikas annavad tooni eriomase joonega ja kergelt meelde jäävad kauni kaarega kujundatud meloodiad ja kirkad akordid. Heliloojal on oskust ära kasutada akustilist ruumi, jättes tihti partituuridesse vajalikku õhku, kuhu jäävad hõljuma ülemhelid – kõrv tabab neid helisemas ja kumisemas nii orkestripartituurist kui ka solistipartiides. Usun, et üheks tõukejõuks, mis on valgustanud teed Jõelehe teoste interpretatsiooni uuele tasemele jõudmisel, on iiri päritolu andeka vioolamängija Garth Knoxi selge tunnetusega esile toodud “Chant harmonique”. Jõeleht annab ruumi jääda kuulatama heli tekkimist ja arenemist, selle järelkaja, laseb muusikute imelise toonikäsitlusega tekitatud kõlaväljal mängida Niguliste kajaga. Kuulajad said osa helilooja mõttemaailmast ja maailmatunnetusest, mis tõukub kristlikust maailmapildist, ning tema püüdlusest väljendada vähemalt sel õhtul kõlanud teoste piires muusikaliste vahenditega Püha Kolmainsuse müsteeriumit. Kuuldus avaldus Jõelehe välja kujunenud küpse helilooja maailmapilt, tema helikeel ja komponeerimislaad. Tagasi vaadates ja meelde tuletades on tema õpingud olnud seotud Eesti muusikaakadeemia kompositsioonierialaga Eino Tambergi, Helena Tulve ja Toivo Tulevi juhendamisel.
Autorikontserdid võivad mõnikord kannatada teatava üheplaanilisuse all, kui ühe helilooja loomingulisest pagasist ei leita piisavalt variatiivsust või kontraste. Ent Jõelehel õnnestus põhjaliku mõttetöö tulemusel üles ehitada värviküllane kõlakujundite rikas panoraam, mida toetas Niguliste kiriku akustika ja arhitektuur ning sealne imeline kunstipärand, mis pakub muusikat kuulates ka visuaalseid elamusi. Juubelikontsert andis hea sissevaate helilooja viimase aja instrumentaalmuusikasse, pakkus rohkelt mõtteainet ja kinkis haarava elamuse. Olgugi et tegu oli tähtpäevalise kontserdiga, üllatas mind äärmiselt rohkearvuline publik, mis oli küll väga rõõmustav, aga kaasaegse muusika kontsertidel sugugi mitte igapäevane nähtus.