“Riho Sibul. Kuulaps”. Koostajad Harri Rinne ja Vladislav Koržets. Kirjastus Pilgrim, 543 lk.
“Kuulaps”, esimene Riho Sibula mälestusele, loometeele ja elutööle pühendatud raamat, on soliidselt kõvakaaneline ja suuremahuline. Ka töömahukas – raamatu koostajad on kogunud meenutusi ligi sajalt Riho Sibula sõbralt ja kaasmuusikult ning on püüdnud mälestuste sasipuntrast lahti kerida võimaliku sirge ja sidusa ajalõnga tema sünnist ootamatu surmani. See, et minevikukilde on kogutud nii paljudelt, rikastab raamatut: Sibula sõprade seas on väljapaistvad muusikud, aga ka luuletajad ja muude (kunsti)valdkondade esindajad, kelle soojad meenutused maalivad pildi mitte ainult Riho Sibulast, vaid ka aja vaimust ja õhustikust.
Raamat on jagatud viide ossa ning neist esimene ja kaugelt mahukaim “Ajajoont pidi” peegeldab elulooraamatule harjumuspärasel moel inimese elu- ja loometeed lapsepõlvest kuni (kõnealuses raamatus üsna rusuva kronoloogiana kajastatud) viimaste päevadeni. Saame teada, kuidas ärgas huvi kirjanduse ja peavoolust irduva muusika vastu ilmnes juba Sibula koolipõlves Järvakandis, leides väljundi seal tegutsenud ansamblis Welled. Järgnevad peatükid, mis kirjeldavad põgusat osalemist ansamblis Magnetic Band ja veel põgusamaid õpinguid pedas, sõjaväge ning erinevaid muusikaga mitte seotud töökohti (et tööraamat oleks eeskirjakohaselt täidetud). Selle järel ilmuvad aga Sibula ajajoonele juba ansamblid, mida muusikasõbrad temaga seoses selgelt mäletavad ja teavad: In Spe, Propeller, Kaseke, Jaak Joala saateansambel Lainer. Ning sealt edasi “Kuulapse” kuulsusega VSP Projekt ja Kobrin Blues Band, millest sündis 1987. aasta alguses Eesti rocki väljapaistvaim bänd Ultima Thule. Selle ansambli käekäiku jälgib raamat enam kui sajal järgmisel leheküljel, ka siis, kui muusikalisse mosaiikpilti lisanduvad Riho Sibula loojamina kindlasti kõige selgemalt avavad sooloplaadid, osalemine ansamblites Jäääär ja Eesti Keeled ning põgusamalt veel pooles tosinas koosseisus.
Raamat on väga liigendatud (alapealkirjad, infokastid, pressikatked, kaaslaste meenutused) ja fragmentaarsus, õhulisus pigem soodustab selle lugemist. Võib ju küsida, kas on vaja nii hoolega dokumenteerida ka iga lühiealist muusikalist kooslust (nagu neid näiteks Tartu levimuusikapäevade puhul sageli ellu kutsuti)? Pigem on see siiski hea, sest Riho Sibula pärandit peavad au sees nii rocki, proge, bluusi, jazzi kui ka autorifolgi austajad ja miks mitte kõik kättesaadav raamatusse talletada. Seda enam, et koostajad nendivad, et faktitäpsed andmed kõikide kontsertide, tuuride ja koostööde kohta pole säilinud.
Riho Sibula nägu ja jälge muusikuna peegeldab tänuväärsel moel ka raamatu 2. osa “Riho Sibul kui Riho Sibul”, kus on kolleegide suu läbi juttu tema erakordsest kitarrimängust, laululaadist ja ka lavalisest olekust, samuti laiast lugemusest ja legendaarsest plaadikogust. Sealt edasi eksib raamat minu meelest aga veidi kahtlasele teele, sisenedes Riho Sibula eraellu, mida ta teatavasti kiivalt endale hoidis. Sibul kui muusik jääb kõrvale ning järgmised 150 lehekülge kuuluvad teemadele, mis on ilmselt olulised tema paljudele sõpradele, kuid mitte kümnetele tuhandetele tema muusika tõsiaustajatele. Juttu on Sibula Hiiumaa majast ja autost, pintsakutest ja kingadest, suitsust ja alkoholist, reisidest ja naistest, tujudest ja tervisest. Tänapäeval on lihtne välja anda väikesetiraažilisi raamatuid, kus portreteeritava sõbrad-tuttavad saavad oma mälestusi taaselustada ja kus enam-vähem igaüks suudab suhestuda kirjapanduga. Jõulude eel müüki tulnud “Kuulaps” püüdis ja paelus kindlasti väga laia lugejate ringi. Miks peaks meid kõiki huvitama näiteks ühe Andrese kolmele leheküljele laotatud pajatus ühisest Itaalia reisist, kust me saame teada, et Andres on Itaalias käinud 170 korda ja ta “jagab seal matsu”? Et restoranis oli Pinot Grigio otsas, pakuti Pinot Biancot, aga Andres palus Sauvignon Blanci. Et see oli ka otsas, toodi hoopis Ribolla Gialla. Ja hotellitoas oli üks lai voodi, aga õnneks kaks tekki. Kummastav on see, et kui raamatu esimeses pooles rõhutavad sõbrad, et Riho hoidis isiklikud teemad endale ja kohe kindlasti ei avanud oma siseilma laiemale publikule lehe- või teleintervjuudes, siis hiljem on mõnigi sõber valmis lobisema kõigest, mida ta Sibula eraelust teadis.
Eraldi teema on ka raamatu rohke fotomaterjal. Palju on erakogust pärit pisikesi pilte, kus ilma allkirjadeta oleks vaid vaevu võimalik või lausa võimatu aru saada, kes ja mis fotol on. Riho Sibulast on väga palju pilte kutselistelt fotograafidelt, lausa fotokunstnikelt, tehtud lavadel ja paljude intervjuude illustratsiooniks. Miks mitte kujundada raamat ainult nende, kunstiväärtuslike fotodega ja lisada raamatusse veebilink, kus asuvad sajad seebikarbiklõpsud, põhjalikumalt annoteerituna ja suuremas formaadis?
“Kuulapse” lisade osast leiab lugeja tänuväärse faktikogu, mis hõlmab riiklikke tunnustusi, kronoloogiat festivalidel osalemise kohta, diskograafiat, filmograafiat ja kasutatud kirjanduse nimekirja. Kui need loovad suure panuse andnud muusiku tegevuse kuivalt faktilise ajajoone, siis raamatu kõige väärtuslikumas osas, 320 lehekülge hõlmavas Riho Sibula muusikutee kirjelduses lehvib ja lainetab ta elu- ja loomelõim paljude südamlike mälestuste ja meenutuste tänutuules.