Jelena Sulamanidze on lõpetanud EMTA muusikateaduse erialal. Tema bakalaureusetöö “Eduard Tubina varased soololaulud (1925–1934)” on pälvinud üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil 2003. aastal humanitaarteaduste valdkonnas III preemia ning magistritöö “Ostinato-teema ja selle roll Eduard Tubina ooperi “Barbara von Tisenhusen” horisontaalis ja vertikaalis” 2008. aastal tunnustuse. Enne pere loomist ja Lõuna-Eestisse kolimist töötas ta Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, praegu tegutseb Suure-Jaani muusikakoolis.
Vajadus väljendada end värvidega ja luua pilte on mind mingil määral saatnud kogu elu. Olen sündinud kunstitudengite perekonda. Mu vanemad Juri ja Larissa Gandšu (perekonnanimi on pärit saksa keelest – Handschuh) tulid Siberist Leningradi ja kui ma olin umbes pooleaastane, asusid nad õppima arhitektuuri ja disaini kunstikõrgkoolis, mida nimetatakse 2006. aastast taas A. L. Stieglitzi nimeliseks Peterburi riiklikuks kunsttööstusakadeemiaks. Nii olingi oma esimesed viis ja pool eluaastat sagedane kunstiakadeemia külastaja ja ilmselt siis salvestuski mu alateadvusse ettekujutus kunstiga tegelemisest kui loomulikust eluviisist. (Akadeemia kuulus Rooma stiilis trepp oli mulle ka paras katsumus üles-alla liikudes). Vanemad võtsid mind mõnikord kaasa ka Leningradi lähistele maalimispraktikale, uhketesse Puškini ja Pavlovski parkidesse. Loomulikult olin ka kodus vanemate kunstitegevuse tunnistajaks ning samuti anti mullegi aja sisustamiseks värve ja paberit. Imelisel kombel on minu varase lapsepõlve mäkerdused säilinud ja alles hoitud, vaatamata pere kolimistele. Oma vanu pilte vaadates taipasin ühel hetkel, et need töötavad mõnes mõttes ajamasinana ja salvestavad mälestusi ja läbielamisi paremini kui fotod. Ilmselt võivad toimida samal moel ka muusikateosed heliloojatele.
Peale kõrgkooli lõpetamist suunati mu vanemad tööle Narva, kus alustasin oma kooli- ja muusikakooliteed klaveri erialal. Joonistamisega tegelesin enamasti kooliülesannete piires ning oma aega veetsin pigem muusikakoolis ja tantsuringis kui kodus joonistades, kuni vanemates klassides hakkasid koolivihikutesse ilmuma kummalised fantaasiapildikesed. Eriti palju tekkis neid kirjanduse tunnis, kus võtsime läbi XIX sajandi luulet. Siis hakkasin joonistama muusikakooli sõpradele õnnitluskaarte, mida märkas ka minu klaveriõpetaja Natalja Fjodorova. Ühel hetkel 1995. aastal pakkus ta proovida joonistada pilt Sergei Rahmaninovi romansside õhtu kavalehele, kus esinesid bariton Lev Lipkin ja Olga Sergejeva. Olime Rahmaninovi romanssidega eelnevalt klaveritundides tutvunud ja mind oli juba hakanud vaimustama selle muusika ilu. “Sirelit” võib pidada minu teadliku harrastuse alguseks, selle valmides mõistsin, et suudan luua midagi enamat kui värvidest mustrit ja võin võtta abiks oma sisemaailma meeleolusid, isiklike läbielamiste ja muusikamaailmaga kokkupuute kogemust. Hakkasin rohkem looma meeleolupilte ja kasutasin joonistamist edukalt psühholoogiliste pingete maandamiseks. Vahenditena kasutasin seda, mis kodus käepärast oli, enamasti must tušš, vildikad ja värvilised pliiatsid, kuid katsetasin ka akvarellvärvidega.
Õpingute ajal Otsa koolis ja EMTAs joonistasin vähem, kuid tagantjärele võib öelda, et kasutasin visualiseerimist kuulamisseminarideks õppides, mis aitas lisaks analüütilisele kuulamisele ja meloodiate-motiivide meeldejätmisele neid seminare edukalt läbida. Süvendatud tutvumine rikkaliku muusikavaramuga avas seevastu lõpmatu inspiratsiooniallika kunstiliseks väljenduseks terveks eluks. Kui rääkida stiilidest, siis paeluvaimaks muusikastiiliks kunstilisе väljenduse osas pean impressionistide muusikat, samuti meeldib mulle väga impressionism kunstis, kuigi mu enda väljendusstiil ei pruugi olla impressionistlik. Eesti kunstis on minu lemmik Konrad Mägi.
Kui koolid läbi said, kolisime perega Olustverre, väikesesse kaunisse Lõuna-Eesti alevikku, ning minu elukeskkond muutus kardinaalselt. Muinasjutulised mõisapargi vaated, rosaariumid, maalilised tiigid ja kanalid, loodus, vaikus ja väike beebi süles lõid pikaks ajaks müstilise Des-duuri värvingu. Selle aja imelisus on kõige paremini salvestatud pildis “Keskpäeva unenägu” (2010). Joonistasin sellel ajal enamasti värvipliiatsitega, see oli väikese lapse kõrval kõige mugavam, ohutum ja kiirem viis omale tööplats tekitada ja see pärast kokku panna. Samal ajal hakkasin teadlikult oma oskusi arendama, andes endale igas pildis mingisuguse tehnilise ülesande. Hakkasin ka rohkem konsulteerima oma vanematega ning mul kujunesid soovid, milliseid objekte ma tahan osata joonistada. Laste suuremaks saades muutus loometöö turvalisemaks – järjest vähem tuli karta, et keegi mind järsult sikutab või midagi ümber ajab. Hakkasin katsetama märjemate vahenditega – guaši, akrüüli akvarellpliiatsite ja -värvidega. Üks “helilisem” pilt sellest ajast on “Öösorri laul” (2017).
Oma harrastuse uue etapi alguseks pean koroona aega, kui avastasin suure vaimustusega, milliseid suurepäraseid võimalusi pakub enda kunstiliseks täiendamiseks internet. Olen läbinud mitmeid kursusi, mis on andnud mulle palju uusi teadmisi ja oskusi ning aitavad mind vabaloomingus endale seatud ülesandeid täita. Viimasel ajal tunnen suurt huvi ja tegelen rohkem kolme tehnika vallas: akvarell, tekstuurmaal ja munatempera, neist viimane on vanimaid ja samas rikkaliku vaimse pärandiga maalitehnikaid, millega tutvumine annab palju universaalseid teadmisi ja oskusi. Kunstiõpingutega tugevnenud keskendumisoskus aitab omakorda paremini ja rahulikumalt sooritada muusikalisi ülesandeid muusikakooli töös. Kunstiga tegelemine pakub ka põnevat vaheldust paljulapselise pere igapäevastele toimetustele ning on koos muusikaga suureks toetajaks maailma valudega hakkama saamisel. Tänan tähelepanu eest! Olete oodatud ka minu väikesele näitusele instagramis (#jelenasulamanidze).