Eestis on kraadiõppe tasemel kultuurikorraldust õpetatud kaks kümnendit ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) kultuurikorralduse magistriprogramm valmistab ette professionaale, kes suudavad seista silmitsi muutuva distsipliiniga ja väljakutsetega praktilises töös.
Olen kuulnud ütlemist, et bakalaureusekraadi teeb inimene oma vanemate heameeleks, doktorikraadi ühiskonna hüvanguks ning magistrikraad on see, mis tehakse iseendale. Loomulikult on see rahvatarkus palju lihtsam kui reaalne elu, kuid peegeldab oma kujundlikkuses siiski üsna hästi seda, mida olen näinud ja kogenud kultuurikorralduse magistriprogrammiga töötades ja seal õppides. Inimesed, kes valivad selle magistriprogrammi, tulevad ühtlasi ennast, oma unelmaid avastama, tihti tunnevad nad teadlikult või teadvustamata vajadust muutuste järele oma elus ja töös, vajades julgustust, teadmisi ja tuge, et neid muutusi ellu viia. Seega on oluline, et magistriõpe võimaldaks neid sisemisi muutusi-ootusi-lootusi toetavat keskkonda, sest ainult muutudes ja kasvades saab inimene muuta paremaks ka teda ümbritsevat.
Mullu 20 aasta juubelit tähistanud EMTA ja Estonian Business Schooli ühisõppekava on nende aastate jooksul kokku toonud ligi paarsada tudengit, olles ühtlasi hea näide, kuidas üks eriala võib koondada erineva looga inimesi. Seda huvitavam on kuulata lugusid tudengitelt, õppejõududelt ja vilistlastelt ning püüda leida neist kooskõlasid ja erinevusi. Siinne tekst peegeldabki juubelile pühendatud ümarlaual kõneldut, vestlusringis õppekava akadeemiline juht prof Annukka Jyrämä, neli vilistlast ja üks tudeng, kes arutlesid kultuurikorraldajaks olemise ning õppimise üle kolme suurema teema raames: “kultuurikorralduse muutuv distsipliin”, “kultuurikorralduse muutuv haridus” ning “kultuurikorralduse muutuv valdkonnapraktika”. Samad teemad leiab ka ilmunud kogumikest: “Kuidas korraldada kultuuri? IV” ning “Managing the Arts 4”. Kultuurikorraldus on eesti keeles ja meeles tugevalt praktikapõhise varjundiga mõiste. Kusjuures sõna “korraldus” viitab ka sellele, et kultuuri on vaja tema ebakorrapärasuses korrastada ning korraldaja ongi see, kes selle nimel tegutseb. Reaalsuses on lood muidugi palju keerulisemad ja erinäolisemad. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis öelda, et kultuurikorraldusel ei ole päris selgelt välja kujunenud akadeemilist distsipliini (ning see on nõrkus), siis praeguseks oleme pigem jõudnud tõdemusele, et kultuurikorralduse distsipliin rajanebki erinevate erialade praktikatel ja uurimisel (sh kunst, sotsioloogia, juhtimine, turundus jne). Nõnda annab kultuurikorraldus panuse ka nende arengusse rahvusvahelisel tasemel. Erinevatesse erialadesse panustamine on kultuurikorraldusele olemuslikult omane: kultuurikorraldaja tegutseb paljuski kui “vahendaja” – näiteks kultuuri ja majanduse, artisti ja publiku, rahastaja ja taotleja vahel. “Vahendaja” on muidugi omamoodi tugeva majandusliku tähendusega sõna, kuid selle põhituum – ühenduslüli osapoolte vahel – kirjeldab üsna täpselt kultuurikorraldaja olemust. Samas eeldab see kultuurikorraldajalt kui vahendajalt oskust mõista, analüüsida, sõnastada ja kaitsta kõikide osapoolte seisukohti, tuginedes seejuures tema enda jaoks olulistele väärtustele. Sarnaselt paljude praeguste õppekavadega õpetab kultuurikorralduse magistriõpe kriitiliselt mõtlema ning muid olulisi ülekantavaid teadmisi-oskusi ja meelsust, kuid eriline on vajadus oma missiooni tajuda ja oma valdkonnas muutusi ellu viia. Millest lähtub see otsus, milliseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid kultuurikorraldajaks õppimisel tänapäeval veel omandatakse? Rääkides kultuurikorralduse haridusest, on iseenesest mõistetav, et need muutused ja otsused, mis leiavad aset teistes valdkondades ja kõrghariduses laiemalt, puudutavad ka kultuurikorralduse magistriõpet: õppurite kaasamine programmiarendusse ja õpiteekonna kujundamisse, rahvusvahelistumine kõigil tasanditel (lektorid, üliõpilased, praktika, teemad jms), muutused rahastuses, projektirahastuse kaasamine ja sellega avanevad uued võimalused, ettevõtliku mõtteviisi toetamine, elukestev õpe ja karjääriplaneerimine. Samas peab välja tooma ühe selge eripära – keskendumise iseenda valitud ideele/missioonile, mille väljatöötamise, läbiproovimise ning lõpuks ka teadusliku uurimisega tegeleb tudeng õpingute esimesest päevast kuni magistritöö kaitsmiseni. Selline ideepõhine lähenemine aitab ühelt poolt omandatavaid teadmisi-oskusi praktikaga seostada ning säilitada uurimistööks motivatsiooni, ent ühtlasi suunata pilk individualistliku lähenemise asemel iseendalt väljapoole – ühiskonda. Ühtepidi on muutused ühiskonnas alati teaduse arengust ees ning selles võidujooksus ei jõua kõrgharidus tegelikkusele kunagi järele. Teisipidi, suunates ja aidates tudengitel leida oma sihti, oma kogukonda, kellega ideid arutada, kasvatada ning uurida – kas siis päriselus või virtuaalselt – on võimalik seda kuristikku vähendada ja valdkonna praktikale teed näidata. Tulles tagasi sissejuhatuse juurde, võib öelda, et kuigi rahvasuu ütleb, et magistriõppesse minnakse õppima iseenda jaoks, siis võidab inimese arengust nii tema töö(koht), valdkond kui ka ühiskond laiemalt. Ühiskond on viimase kolme aastaga ootamatult muutunud vahest rohkemgi kui eelneva kümnendi jooksul – kliimamuutuse kiirenemistest koroonapandeemia ja sõdadeni. Paljuski tõi just pandeemia välja kultuurivaldkonna juba olemasolevad kitsaskohad ning esialgse online-vaimustuse taustal ka vaimse tervise probleemid, tööpuuduse ning tehnoloogiaväsimuse. Valdkonna võtmesõnaks muutus “ellujäämine”. Kuigi Eesti on väike ja kõik inimesed justkui käeulatuses, loob see ka teatud “suletud ringi”, kus võimalused võivad olla piiratud. Sellepärast vaatavad korraldajad, aga ka haridusjuhid võrgustike, võimaluste, teadmiste, kogemuste loomisel kaugemale, väljapoole Eestit. Üha enam räägime nii ülikoolis kui ühiskonnas, kui olulised on võrgustikud ja sotsialiseerumine nii emotsionaalsele, intellektuaalsele kui ka majanduslikule heaolule, ometi ei tohiks unustada üksikisiku eripära ja tähtsust neis protsessides. Paljuski on kultuurikorraldus (nii nagu ka kultuur) eesrindlike, sütitavate üksikisikute pärusmaa, kelle ümber koonduvad kogukonnad, kasvavad organisatsioonid ja kollektiivid. Nii nagu kultuurikorraldus akadeemilise distsipliinina on teemade-, valdkondade- ja piirideülene, nii tulevad kultuurikorraldust õppima väga erineva tausta ja isiksusega praktikud. See on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab kultuurikorralduse valdkonna kujunemist ning neid inimesi, kes peavad ennast kultuurikorraldajateks. Kokkuvõttes võib öelda, et kultuurikorraldus on nende inimeste nägu, kes selles toimetavad ning need on unikaalsed, missioonist motiveeritud ja inspireerivad isiksused, kes on ka ise kogu aeg muutumises ja kasvamises. Seetõttu ongi kultuurikorraldusel muutuv, sageli tabamatu pale. Kultuuri korraldamine on kollektiivne tegevus, milles loeb iga isiksus.