Puutööni jõudsin ma üsna ootamatute elusündmuste tulemusena. Vahel tuleb elus ette keerulisi olukordi, millest läbi minna ei sooviks. Umbes kuus aastat tagasi sattusin ühe muusiku suurimasse õudusunenäkku, nimelt mängisin oma vasaku käe üle. See oli hetk, mis keeras elu üsna pea peale ja pani mõtlema, kas ma üldse saan viiulimänguga enam jätkata.
Tolle aasta suvel olin sunnitud pillimängust pikema puhkuse võtma ja ühtäkki oli kogu suvi vaba. Seega tuli leida endale mingit tegevust ja nõnda avastasingi enda jaoks puutöö hobi.
Sel ajal käis kodus suurem remont, õue peal seisid igasugused lauajupi jäägid ja kuskilt tuli idee nendest midagi teha. Ma arvan, et selle idee üheks mõjutajaks oli üks mu väga hea viiulimängijast sõbranna – Eva-Maria Sumera, kes oli juba mõnda aega tegelenud puutööga ja oma kätega valmistanud erinevaid asju, mis mulle väga meeldisid. See pani mõtlema, et äkki prooviks ise ka midagi meisterdada. Algul veidi pelgasin, et ega ma sellega oma käe olukorda hullemaks ei tee, aga kuna parem käsi oli terve ja akutrelli käsitlemine selge, siis hakkasin vaikselt proovima. Minu esimesteks väikesteks katsetusteks olid maasika- ja lillekast.
Sain kõike teha omas tempos ja rahulikult ja nõnda mõjus see tegevus pigem mõnusalt ja teraapiliselt ning viis mõtted eemale sellest, et ma ei saanud pilli mängida. Kodu juures toimetanud töömeeski käis vahepeal uudistamas, et mis ma seal nokitsen, andis omalt poolt näpunäiteid ja nõuandeid ning oli alguses mõne laua saagimisel abiks ka. Otseselt õppinud ma puutööd ei ole ja palju asju on näiteks YouTube’i kaudu omandatud. Mõnikord olen küsinud abi Eva-Maria käest, kes on oma nõu ja tööriistade valikuga olnud suureks toeks. Kuna mul endal töötuba ei ole ja enamikke tegevusi saan teha ainult õues, siis on see olnud pigem selline tore suvine hobi.
Nii nagu pillimäng vajab suurt keskendumist ning täpsust ja peas peab olema kindel nägemus, kuidas lugu esitada ja seda kujundada, siis sama on ka puutööga, mis nõuab tähelepanu ja täpsust. Kõigepealt peab olema plaan valmis joonestatud ning täpselt mõõdetud, alles seejärel saab hakata õiges mõõdus detaile välja lõikama. Ma ei pea ennast absoluutselt puutöö asjatundjaks ja olen kindel, et kui mõni koolitus läbida ja puutöö kohta rohkem õppida, siis saaks kindlasti asju veel paremini teha, kuid samas on pigem olnudki põnev see, et olen saanud ise katsetada ja lahendusi välja mõelda. Isegi kui need ei ole alati ehk parimad lahendused, siis töö käik on olnud iga kord põnev ja enamasti olen ise lõpptulemusega rahule jäänud. Ise tehtud, hästi tehtud. Ja kui vaatan ning võrdlen oma esimesi katsetusi viimastega, siis mingi areng on ikkagi vahepeal olnud ka ja iga uue asjaga on teadmisi juurde tulnud.
Päris paljud asjad, mida olen teinud, on olnud väikese muusikalise kiiksuga. Ilmselt see muusiku veri on nii paks, et lööb isegi puutöö kaudu välja. Näiteks minu esimene riiul tekkis selliselt, et algul oli lihtsalt idee erineva suurusega kastid seina paigutada. Kui aga hakkasin paberile joonestama, kuidas see võiks välja näha, siis ühel hetkel märkasin, et nendest kastidest joonistub ju välja viiulivõti. Nõndaviisi sündiski viiulivõtmekujuline riiul.
2019. aasta suvel tahtsin minna laulupidu kuulama, aga kuna soov tekkis liiga hilja ja piletid olid selleks hetkeks välja müüdud, olin sunnitud koju jääma ja pidu telekast vaatama. Samal ajal oli mul pooleli kohvilaua tegemine ja selle pealmise osa kujundamine möödus laulupeo laulude saatel.
Kui esmalt oli lihtsalt tore erinevaid asju katsetada ja vaadata, kuidas meisterdus välja kukub, siis mingil ajal tegin puutööd ka vajadusest lähtuvalt. Kui kodus oli vaja kuskile mõni riiul, laud või väiksem kapp hankida, siis esimese asjana ei jooksnud kohe IKEAsse, vaid mõtted suundusid ikkagi sinna, et kas mul oleks võimalik see hoopis ise valmis teha.
Viimane meisterdus, mille tegin, oli diivanilaud ja selle alus, kuhu oleks võimalik ajakirju ja ajalehti panna. Ideid, kuidas seda teha, oli mitmeid. Pikka aega oli mul meeles mõlkunud üks vana kadakas, mille pidime aias maha võtma. Päris mitu aastat ei suutnud ma sellele kasutust leida, aga kui olin diivanilaua jaoks mõtteid kogumas, tuli see mulle meelde ja kadaka tüve vaadates märkasin, et see on täpselt paraja läbimõõduga ning sobib ideaalselt laua jalgadeks. Nii see laud sündis.
Vahel tehakse nalja, et millal siis mu esimene viiul valmis saab. Aga nali naljaks, tegelikult on puutöö olnud üks mõnus kõrvalhobi, mille abil mõtted välja lülitada ja teha oma kätega midagi, mis jääb aastateks püsima ja pakub silmale rõõmu.
Elus tuleb ette erinevaid perioode ja tuleb olla tänulik selle eest, mis sul parasjagu hästi on. Viimased aastad on olnud tervislikus mõttes veidi keerulisemad ja kätele ei ole tohtinud liiga suurt koormust anda ning seetõttu ei ole olnud võimalik ka puutööd teha. Praegu olen tänulik selle eest, et saan üldse pilli mängida ja tegeleda muusikaga. Kui kunagi tekib võimalus uuesti puutööd teha, siis kindlasti võtan selle ette, sest mõtteid jagub veel küll. Aga eks igal asjal ole oma aeg.
Vahel on raske mõista, miks mingid raskused elus ette tulevad, aga ma usun, et läbi nende keeruliste olukordade tuleb sageli esile midagi uut ja põnevat. Meis võivad avalduda sellised küljed, mida pole eelnevalt märganud, ja areneda oskused, millele varem polegi osanud tähelepanu pöörata. Ja nii saame ka iseenda kohta mõndagi uut teada. Minu jaoks on läbi keeruliste olukordade ja uute avastuste sündinud ka palju toredat.
