Kui valjusti kõneleb muusika praegu?
Küsimus, millele keegi ei tea veel vastust: mis on saanud muusikast, muusikast ja kuulajatest selleks ajaks, kui koroonalaine vaibub. Kuid viimaste kümnendite arengujoont jälgides võib teha oletusi, mis murepilvi ei hajuta.
Muusika kõlab viimasel ajal kuidagi vaiksemalt. Ja teda on vähem. Selline tunne on. Küllap paljudel. Ning ootamatult on hakanud järjest häälekamalt levima sõnum, et musitseerimine võib kätkeda ohtu teiste inimeste tervisele ning kontserdisaal ei ole enam turvaline koht. Veel veidi ja varsti kleebib see mõte ennast nagu viirus mälukeerdude vahele ning hakkab sealt alateadvust mudima.
Raadios kõlab parajasti reklaam, kus tuntud laulja kutsub rõõmsal häälel kõiki oma kontserdile, kuid tema hääles kõlavad mikroskoopilised murenoodid, mida ta ei suuda varjata. Kas ikka tulevad? Mis siis, kui tuleb liiga palju? Või liiga vähe? Kas järgmine kord ka tulevad? Kas järgmist korda üldse tuleb?
See, mida veel ei kuule
Kui raadio kõrvale jätta, siis on muusika hääl praegu tõesti vaiksem. Varsti saab täis aasta suletud aega ning kuna inimeste liikumine on piiratud, siis jääb ka siit ja sealt kostvaid juhuslikke muusikapudemeid kõrvu vähem. Ja et liikumist on vähem, siis kahaneb ka autos, bussis, rongis või kõnniteel kõndides kuulatud muusika aeg. Ja paljud kontserdid pole saanud toimuda. Muusikud hakkavad ‟rooste minema”. Ning mis ehk kõige olulisem – tunne on imelik ja kõhklev, mis salapärasel moel samuti mõjutab muusika tajumist.
Mis saab muusikast siis, kui see imelik aeg ükskord lõpeb? Kas paisu tagant vallanduv ootus ja kirg helide järele tekitab buumi? Või toimub ühtlane kahanemine ja võidab kvaliteet? Või läheb asi uperpalli ja tekkiv segadus näpistab kõiki?
Eestis on väga vähe ja ettevaatlikult uuritud, kuidas praegune olukord mõjutab muusikuid ja muusikaga seotud tegevusi. Välisajakirjandusest leitud vihjed mitmesuguste küsitluste ja uuringute kohta lasevad aga oletada, et tasane äng, kannatus ja lootusetuse tunne on üpris suureks paisunud. Aga me ei näe seda veel – ei kuule. Ta on otsekui vesi jää all, mille kohta saab vaid oletada, kas ta voolab või seisab paigal, on selge ja läbipaistev või mudane. Alles siis, kui tingimused muusika avaldumiseks on taas normaalsed, saab kaotused ja ehk ka mõned võidud kokku lugeda.
Tehnoloogia jalajälg helis
Keegi ei oska ennustada, kuidas reageerib publik, millised tugistruktuurid siis veel korralikult toimivad ja milline on muusikkonna häälestus. Jutt on siin muusikast üldiselt, sõltumata žanridest, geograafiast ja kunstilisest või esteetilisest nivoost. Välise surve alla on sattunud nii meelelahutus kui kõrgete vaimsete ideaalide muusika.
Asi on ka selles, et muutus on väldanud juba mõnda aega ning viirus lihtsalt katalüseerib olukorda.
Näiteks on pärast kontserdikohtade lukku keeramist plahvatuslikult valjenenud muusikute nurinad plaadifirmade ja eriti just suurte plaadifirmade suhtes. Salvestatud muusikast saadava tulu kahanemine on väldanud oma paarkümmend aastat, kuid alles nüüd on asi jõudmas muusikute kollektiivsete kohtuprotsessideni ja olukorda uurivate valitsuskomisjonideni, mis otsivad vastust küsimusele: kas on vaja sekkuda?
Paradoks seisneb selles, et tänu tehnoloogia kiirele arengule on (salvestatud) muusikat meie ümber rohkem kui eales varem, kuid muusikud tunnevad ennast (materiaalset) üha ebakindlamalt. Kõige rohkem on selles kontekstis kõlanud voogedastusplatvormi Spotify nimi, kuid sarnaseid või analoogseid muusika internetis edastajaid on praegu palju ja Spotify pole neist suurim. Nii et keeruline on kellelegi näpuga osutades süüdistusi hüüda.
Õigupoolest tuleb selgitustega alustada päris kaugelt – tõdemusest, et tänapäevase muusikaäri ajalugu on suures osas vahendamiste ajalugu ja see omakorda on lahutamatu tehnoloogia arengust. Heliplaadid, mikrofon, salvestusaparaadid ja kuulamisvahendid, raadio, CD, helikassetid, MP3 ja paljud teised analoogsed märksõnad aitavad kirjeldada muusika teekonda heliallikast (muusikud) kõrva ja sealt edasi (kuulajad). See on teekond kontserdisaalidest kodudesse, tänavatele, autodesse, telefonidesse ehk kõikjale, kus on seos inimestega.
Kui noodikirjas jäädvustatud muusika ajalugu on üsna pikk ja laias laastus tuhandeaastane, siis helitalletamise hoogsa arenemise perioodi võiks mõõta umbes sajandiga. Ning sellest, kuidas iga uus tehnoloogiline nipp avaldas mõju muusikale ning juhtis tema arengusuundi, on kirjutatud hulk raamatuid.
Klassikaline muusika ja folk, kus domineerivad akustilise kõlaga pillid ja peetakse tähtsaks traditsiooni, on justkui vähem puudutatud sellest arengust, kuid salvestuste levik ja kuulamisrituaalide muutumine on jätnud oma tugeva pitseri ka siia.
Nii et vähe leiab maailma muusikas praegu kohti, kuhu ei ulatu tehnoloogia jalajälg. Aga probleem ei ole tehnoloogias kui nähtuses ja mitte ka selles, kuidas teda kasutatakse, vaid pigem inimeses ja tema eluviisis.
Ühest võrgust teise
Hiljuti sattus raamaturiiulit koristades mulle ette üks 25 aasta vanune noortekalender, kus oli ka minu kirjutatud artikkel. Olin seal üritanud kirjeldada muusika vahendamisprotsesse ja üks kujund oli umbes niisugune, et teekonnal musitseerijalt kuulajani peab tähelepanu otsiv muusika läbima otsekui paljude ustega labürinti, kus iga ukse juures on keegi, kes küsib läbipääsu eest tasu.
Kui tänaval seisab kitarriga laulja ja mõni mööduja korraks seisatub ning mündi viskab, on kõik lihtne. Kui laul inimesi kõnetab, on seisatujaid rohkem ja laulja saab pärastpoole üle tänava asuvas baaris kõhu täis süüa. Mida suurem on mastaap ja esinemiskoht ning mida arvukam publik, seda rohkem inimesi teeb muusika vahendamisprotsessis tööd. Et laul leviks üle maailma, peab selle liikumist korraldama keerukas ja suur võrgustik.
Praegu tundub, et toona mõtlesin ma taolisest võrgustikust negatiivselt – läbipääsu tasu kui jah/ei tehing. Tegelikkuses paiknevad võrgu sõlmedes abilised, kes pakuvad oma oskusi, kirge ja töökust, kui nendega jagatakse muusika edendamisega tekkivat kasumit. Ka kontserdisaali koristaja või inimene, kes tegi vinüülplaadi ümbrisele kujunduse, on ringluses osalised. Seega mitte ainult plaadifirmad, agentuurid või levitajad.
Headel aegadel voolavad selles süsteemis eri suundades nii muusika kui raha ning rahul on mõlemad, muusika loojad ja kuulajad. Aga vahel läheb süsteem kellegi apluse tõttu kusagilt sõlme, või raputab majandust mõni kriis, nagu neid ikka juhtub. Ja siis küsitakse küsimusi ja uuritakse põhjusi.
Praegu küsib kontserdikeelu tõttu hätta jäänud muusik: kuhu jäi minu raha? Veel on meeles aeg, kus salvestatud muusikal oli tähtis roll. Ning plaat võis olla muusikule arvestatav sissetulekuallikas ja enesest märku andmise võimalus, mis jättis endast märgi.
Siis oli vahepeal aeg, mil muusika liikus vabalt internetis helifailidena ja ka väljaspool võrgustikku ning muusikud ei saanud sellest liikumisest midagi muud peale sõnumi, et nende loomingut tahavad inimesed kuulata. Ainsad, kes heameelest käsi hõõrusid ja rõõmustasid äri edenemise üle, olid need, kes müüsid inimestele ligipääsu internetile. Samuti need, kes arendasid internetitehnoloogiaid.
Tööstus ja muusika
Kõrvalepõikena sobib siia viide helilooja Philip Glassi vanale intervjuule, kus ameeriklane muu hulgas rääkis muusikaäri ja muusikatööstuse olemusest. Glassi käsitluses toimus muusikaäri tipu kiire teisenemine muusikatööstuseks 1990-ndatel ning tema meelest oli see ebameeldiv muutus, millega kaasnes kasvav ükskõiksus loovuse ja muusika eesmärkide suhtes. Esiplaanile tulid mõisted toode ja tootmine, turundus ja manipulatsioon.
Glassi kirjeldatu leidis aset muusikaäri buumihetkel, kui inimeste valmidus muusikat osta ja muusikute õhin seda pakkuda olid peamiselt tänu tehnoloogiale maailmalaiuselt laes. Lettidel olid korraga nii vinüülplaadid, CD-d kui helikassetid. CD-sid osteti selleks, et vinüülikollektsioone välja vahetada, kassetti mängiti autos või tänaval Walkmanis, ning vinüülid läksid kaubaks neile, kellel oli sees veel inerts. Kontserdid olid siis tegevus, mis aitas müüa plaate.
Suured plaadifirmad neelasid alla väiksemaid, said veel suuremaks, ühinesid, müüsid end maha, neid osteti ja müüdi edasi jne. Moodsad turundamistehnoloogiad nõudsid uusi oskusi ning mida gigantsemaks muutus plaaditööstus, seda vähemaks jäi tipmiste otsustajate ringi endisi muusikuid. Piltlikult öeldes hakkasid olukorda juhtima valgekraed-Exceli-spetsialistid, nagu neid tollal meedias hüüti. Sest gigantplaadifirmade uued omanikud, aktsionärid ja võlausaldajad ootasid dividende.
Juhtus aga see, et ülespaisutatud mullist hakkas uue aastatuhande alguses õhk kiiresti välja vuhisema ja müüginumbrite graafiku kõver sööstis allapoole. Kui varem tagas füüsiliste helikandjate tootmise tehnoloogiline eripära selle, et koopiate valmistamine, müük ja levitamine oli plaadifirmade monopol, siis interneti massidesse tulek lõi kõik uppi.
Kõigepealt tuli failivahetus, siis torrentid. Keelust ja ähvardustest hoolimata ‟tõmbasid” miljonid inimesed uuest võrgust kui imedelaekast endale arvutisse muusikat sisaldavaid faile ning mõne hiireklikiga sai neid lõputult kloonida. Vähe sellest, nüüd avanes ka igaühel võimalus kodusel teel endale CD-sid ‟kõrvetada”.
Plaaditööstus möirgas meeleheitel ja oli tagajalgadel. Muusikud püüdsid meedia vahendusel selgitada, et neid röövitakse suisa päise päeva ajal, kuid sellest polnud abi.
Kõige rohkem võitsid olukorrast tehnoloogiafirmad. Siis hakati õhinal rääkima muusika digitaalsest müügist, mis osutus blufiks ... Aga stopp!
Kuidas mõõta muusikakirge?
See on üks väga pikk ja liiga paljude hargnemiste tõttu segaseks kippuv lugu. Sellesse koondub hulk vaatenurki ja erisuguste nüanssidega kogemusi. See on muusika kuulajateni jõudmise lugu, mis võngub ajas üles ja alla ning jõnksutab vasakule ja paremale.
Kindel on vaid see, et väga-väga paljudel inimestel on erineval moel kirg muusika järele. Nad vajavad seda ja tahavad kokkupuudet. Nad loodavad uuesti kogeda juba tuttavat tunnet ning igatsevad, et uued elamused neid üllataks.
Muusikud eristuvad selles suures muusikajanuste massis vaid selle poolest, et lisaks kuulamiskirele on neil oskus ja anne muusikat ka ise kuuldavale tuua ja luua. Nemad panustavad rohkem.
Kui panustamise võimalus on mingil moel häiritud, tekib tõrge. Nagu praegu.
Aga laias plaanis ei ole küsimus niivõrd viiruse tekitatud hetkekahjus, kuivõrd varem alguse saanud muutuses ja sellest tulenevas hetke tasakaalu(tu)ses. Pärsitud kontserttegevus, mis puudutab kõiki žanre, suunab muusikute imestunud pilgu salvestuste avaliku ringluse suunas. Sest traditsiooniliselt on see aastakümneid olnud muusikutele oluline sissetulekuallikas.
Viimase aasta statistika kohaselt kuulavad miljonid inimesed suletud ajal märgatavalt rohkem muusikat voogteenustest kui enne seda. Ning erinevalt torrentite-perioodist nad isegi maksavad selle eest. Kostab arvamusi, et nii see ka jääb. Aga striimijatelt laekuv raha on kordades väiksem kui plaaditööstuse hiilgeaja käibenumbrid paarkümmend aastat tagasi.
Seepärast neid küsimusi esitataksegi ja otsitakse vastust. Kas suured plaadifirmad müüvad edastusõigust striimijatele liiga odavalt? Nende valduses on aastakümnete kullaprooviga salvestuste aardelaegas ja seepärast on neil võimalik tingida (erinevalt väikefirmadest) ja nende kaubeldud hind mõjutab kõiki ülejäänuid.
Lahendusi pakkuv Spotify-mees soovitab muusikutel senisest rohkem salvestada. Plaadifirmad räägivad muusikuid abistada üritava brittide valitsuskomisjoni ees, et nemad on teinud kõike õigesti ja seaduskuulekalt. Ning kuulus viiuldaja räägib ajakirjanikule, kuidas ta sai ühe vana plaadi miljoni striimi eest vähem kui paarkümmend eurot.
Seepärast mõni julgem muusik küsibki: kas striimijad võimaldavad kuulajatele ligipääsu muusikale liiga odavalt ja nende ärimudel on vale?
Mida sügavamale keegi numbrite ja statistika rägastikku kaevub, seda segasem pilt talle paistab. Kõik muusikastriimijad arvestavad tasusid mingi nüansi võrra erinevalt. Erinev on ka põhimõte, mille järgi nad muusika eest maksavad. Kas kuulamisminuti eest, klikkimise, reklaamisekundite või millegi muu põhjal. Suured erinevused on selles, kuidas digitaalses keskkonnas kuulajatelt kogutud raha edasi jaotatakse. Ainus, mis paistab suures pildis paika pidavat, on tõdemus, et ilmselt on muusika müügihind väiksem kui paarikümne aasta eest. Või kui vaadata seda teistpidi, siis muusikkond peab nüüd rohkem püksirihma pingutama.
Üleminekuaja mure
Või on ehk viga kuulajates, kelle suhte muusika ja selle hinnaga rikkus ära nn internetipiraatlus? Aga äkki on muusika ise sedavõrd lahjem, et ei köida enam inimesi piisavalt?
Liiga palju küsimusi, mille vastused ei rahulda kedagi.
Silma torkab üksnes see, et tehnoloogiafirmad, kellest kontserdipidurduse ajal sõltub muusika jõudmine kuulajateni kõige rohkem, on muusika kui niisuguse suhtes ükskõiksed. Nemad lihtsad vahendavad midagi, mille eest inimesed on nõus maksma. Umbes nii nagu viimase aasta vältel plahvatuslikult kasvanud toidukullerite äris. Vähemalt Tallinnas on roheliste ja siniste kastikestega kuhugi kiirustavad mehed ja naised saanud tänavapildi lahutamatuks osaks. Neil pole vahet, millise või kui kalli toidu nad vahendustasu eest kohale viivad. Selle tegevuse keskmes on samuti veebitehnoloogiad.
Nii et kui positiivselt mõelda, siis on praegu üleminekuaeg. Muusika vahendusprotsessis muutuvad vahendid ja see mõjutab nii seni kehtinud tegutsemisreegleid (millest mõni on üllatavalt vanamoeline ja staažikas) kui ka inimeste hoiakuid. Mingi aja pärast saabub uus tasakaaluasend ja võimalik, et ka õitseng. Kuid praegu on olukord turbulentne ja ebakindel, sest keegi ei oska ennustada, kui kaua muutus aega võtab ja millises punktis see stabiliseerub.
Varasema olukorraga harjunud muusikutel on ees mureaastad. Uus põlvkond seevastu võib end leida üllatavate võimaluste ees.
Loota, et klassikaline muusika ja etno või džäss võiksid selles olukorras eksisteerida omaette oaasis mingite müütiliste toetuste najal, on naiivne. Neid, kellest see toetamine sõltub, on muutus juba mõnda aega mõjutanud ja nad lihtsalt ei usu vanamoeliselt jutustatud lugusid või tõendusi vaimuväärtuste ülluse kohta. Need lood tuleb uuesti jutustada. Nagu seda on kogu aeg tehtud. Ainult et keskkond, milles mõte (ja heli) inimeste vahel liigub, on pöörase kiirusega muutunud ning keegi ei ole päris kindel, kuidas infokeerises eristada veenval kombel kaalukat vähem kaalukast.
Kui keegi teab, siis ärgu hoidku seda enda teada.