Kes end kauni ja ahvatleva muusikakunstiga seovad, näevad peagi, et sel teekonnal on ees palju keerulisi otsinguid ja see, kelleks saada ei pruugi olla selge veel ka tippmuusikakõrgkooli lõpetades. "Klassikatähtede" telekonkursi finalistina meil tuntust võitnud pianist Kristiina Rokashevich on nagu paljud teised selle teekonna läbi teinud: muusikakeskkool, EMTA ja siis õpingud Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis. Konkursiedu on ka olnud: I preemia rahvusvahelisel Amy Branti klaverikonkursil Birminghamis, II koht Oxfordi muusikafestivalil, III preemia Euroopa Beethoveni klaveriühingu pianistide konkursil, finalist 2014. aasta Eesti pianistide konkursil jt. Kristiina on osalenud paljude kuulsate pianistide meistrikursustel – Peter Donohoe, Steven Osborne, Angela Hewitt, Dominique Merlet, Richard Goode, ning Iisraelis kursustel “Tel-Hai International Piano Master Classes”. Ta on mänginud ERSOga, Tallinna Kammerorkestriga, EMTA sümfooniaorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, esinenud soolokontsertidega ja kammerkontsertidega Eestis ja Euroopas. Sellegipoolest on otsingud aina jätkunud. Nüüd aga avastas ta endale sootuks uue muusikamaailma.
Paljude muusikute tee on alanud Tallinna muusikakeskkoolis ja sina oled ka selle kooli kasvandik. Sul on vist osaliselt ka valgevene päritolu – kuidas jõudsid muusika juurde ja Tallinna muusikakeskkooli?
Ma olengi päritolult valgevenelane. Mina sündisin Tallinnas, aga mu vanem õde näiteks veel Minskis. Vanemad tulid Nõukogude Liidu ajal Eestisse. Isa töötas Balti Laevaremonditehases, aga siis tekkisid meie perel raskused ja mind viidi päris väiksena mõneks aastaks vanavanemate juurde Lääne-Valgevenemaale. Vanavanematel oli seal oma maja ja majapidamine, oma aiamaa. Tahan rõhutada, et see on Lääne-Valgevene, mentaliteedi vahe on väga suur. Enne teist maailmasõda oli Lääne-Valgevene Poola koosseisus ja meie pere on osaliselt ka Poola päritolu.
Elu seal Lääne-Valgevene külas oli tore aeg ja ma arvan, et minu püüdlused mingisuguse kõrgema kunsti poole algasidki tegelikult sealt. Vanaisa ja vanaema olid lugupeetud inimesed, vanaisa oli ajaloo õpetaja ja kooli direktor, vanaema valgevene keele ja kirjanduse õpetaja. Mu vanaemal oli mulle igapäevaselt varuks kultuuriprogramm: me laulsime ja seejärel luges ta mulle peast ette kõiksuguseid luuletusi ning isegi poeeme. Muidugi rääkisid nad tihti sõjast. Selle regiooni identiteeti on suurel määral kujundanud just nimelt sõda ning saksa ja nõukogude okupatsioon. Minu unejutudki olid vanavanemate seigad sõja ajast, näiteks meie pereliikmete metsavendlusest ja põgenemisest sõdurite eest.
Hiljem, tagasi Eestis, selgus täiesti juhuslikult, et mul on muusikaannet. Sain kuuendaks sünnipäevaks kingituseks elektrilise mänguklaveri ja hakkasin kõrva järgi mängima kõike, mida kuulsin. Siis otsustasid vanemad osta päris klaveri, pianiino, ja selle peal hakkasin kohe kahe käega mängima, ikka kõrva järgi meloodiat ja sinna juurde ka mingeid harmooniaid.
Mul lasti niimoodi klaveriga olla umbes aasta, aga siis otsustati, et laps on vaja õppima panna. Õpetaja Ell Saviauk valmistas mind eratundides muusikakeskkooli katseteks ette. Need läksid hästi, aga ma ei osanud sel ajal veel sõnagi eesti keelt. Oli suve algus ja öeldi, et kuulge, kui ta septembriks eesti keelt ei oska, kuidas ta saab siis kooli tulla? Siis saadeti mind kaheks kuuks Saaremaale eesti peredesse elama, see oli tol ajal üks eksperimentaalne integratsiooniprogramm. Suvi Saaremaal kandis vilja ja sügiseks oli keel suus.
Olid olnud nagu vaba laps muusikas ja siis tuli muusikakeskkooli üsna tugevalt raamistatud õpe. Kuidas sa sellega kohanesid?
Üks šokk oli see, et klaverit mängima ja käsi hoidma peab mingil kindlal viisil. Siiani olid olnud lihtsalt helid ja harmooniad, aga õpetaja rääkis muudkui: küünarnukki hoia nii, sõrmed kumerad. Sellesse struktuuri sisse minna oli raske, aga muusikaline pool oli huvitav ja huvi püsis. Nüüd tagantjärele leian, et see oli absoluutselt ideaalne keskkond, kus kasvada ja areneda.
Kas see polnud natuke nii, et seal oled nagu mingis erilises keskkonnas, aga kui kool lõpeb, siis “visatakse vette” ja pead ise hakkama saama?
Seda on muidugi paljud rääkinud, kes sellisest internaadi tüüpi koolist tulevad, et seal kasvad nagu oma suletud maailmas, kuni reaalsus tuleb ette. Mul siiski päris nii ei olnud. Mu vanemad üritasid samuti vältida, et ma elaks suletud maailmas ja luges ka see, et mul oli algusest peale mitmekeelne keskkond. Samuti on meie pere katoliiklik, mis tähendas aktiivset osavõttu kiriklikest üritustest. Olin ka kirglik sportlane, mängisin pikalt tennist, käisin ujumis- ja tantsutrennis. Õppisin keeli, tänaseks on neid juba kaheksa. Käisime kogu aeg ka Valgevenes, Ukrainas ja Poolas.
Ma olin ise algusest peale arvamusel, et muusika on vahend, kuidas kasvada, aga mitte ainus võimalik asi, mida teha.
Muusikakeskkooli lõpul tuli uute otsuste aeg. Millised need olid?
Oi, väga pealiskaudsed! Olin siis seitseteist ja mind mõjutasid ümbritsevad kaaslased. Sel ajal hakati käima välismaal meistrikursustel ja mu klassiõde Siret Lust läks juba sisseastumiskatsetele Inglismaale. Mõtlesin siis, et võiks ka!
Sel ajal räägiti palju Saksamaal õppimisest, see oli justkui hästi prestiižne. Arbo Valdma oli professor Kölnis ja tegi meil meistrikursusi. Aga Inglismaa valik oli mul täiesti juhuslik. Otsisin endale meistrikursust ja üks kursus seal oli tol hetkel lihtsalt kõige odavam, ehk miskit, mida sain endale rahaliselt lubada. Seal avanes võimalus, kui mind kutsuti Guildhalli muusika- ja draamakooli katsetele, kust sain edukalt läbi. Sain kultuurkapitalist toetust ja “Noore õpetlase” stipendiumi, tänu sellele sain seal koolis õppima asuda. Kohapeal oli juba lihtsam oma järgnevaid aastaid finantseerida.
Inglismaa on ju teada kallis maa – kui raske seal rahaliselt oli? Meenub intervjuu Mirjam Mesakiga, kust jäi meelde, et see ikkagi oli väga keeruline ja pidi tegema igasuguseid rohkem või vähem muusikaga seotud töid oma õpingute finantseerimiseks.
Olime Mirjamiga Londonis pikaaegsed õpingukaaslased ja eks mul on ka sarnane lugu.
Kui ma Londonis alustasin, oli selge, et nüüd olen küll oma mingisugusest “mullist” täiesti väljas. Sellisest piiramatust harjutamisest, nagu me Eestis harjunud olime, polnud juttugi. Kui tahtsid harjutada, pidid minema kell 6 elavasse järjekorda kohale ja siis võisid mõneks tunniks klassi saada.
Minu päev Londonis nägi välja nii: ärkasin kell 5, tund aega kestis rongisõit äärelinnast kesklinna Guildhalli, seisin sabas, sain oma harjutustunnid. Pärast seda olid koolitunnid ja kuskil alates kella 16-st jooksin mööda Londonit, et anda eratunde. Vahepeal tukastasin natuke rongis. Õhtul võis veel olla peformance class, kus mängisime üksteisele ette, siis jõudsin võibolla käia veel jõusaalis ja kell pool 1 olin kodus. Järgmine päev kordus kõik samamoodi. Laupäeval töötasin veel muusikakoolis. Kui oled noor ja elujõuline, siis veel niimoodi jaksab. Nägin ka, kuidas kõik teised teevad ümberringi samamoodi.
Tunnetasin muidugi, et see on minu aeg, pean nüüd arenema. Mul oli Guildhallis väga hea õpetaja, Joan Havill. Ta võttis mu klaverimängu seal osadeks lahti ja me ehitasime selle koos uuesti üles. Ta oli parasjagu autoritaarne, ei lubanud algul mingit oma fantaasiat, et “tahan seda fraasi niimoodi mängida”, vaid ütles: praegu mängi, nagu ma sulle õpetan, pärast võid hakata ise tegema, mida soovid. Tagantjärele saan aru, et see toimis väga hästi.
Kas oli siis ka erinevusi Eestis saadud klaverikooli, mis toetub ju vene koolile, ja sealse klaverikooli vahel?
Jah ja ei.
Vene kool on ju palju saanud prantsuse klaverikoolist ja Havill oli Nadia Boulanger’ õpilane.
Havill on rahvusvahelise kontserdikarjääriga pianist ja tema seisukoht on, et naised ja mehed on mängijatena väga erinevad. Meespianistidel tuleb suur kõla nagu iseenesest, aga naine peab teadma, kuidas oma füüsist rakendada, et seda saavutada. Seda kogesin ka Ivari Ilja ja Marko Martini juures õppides: neil tulid pilli mängides suured fortissimo akordid omajagu kõlavamalt – mul oli raske sammu pidada. Põhjalik tehniline töö Havilliga õpetas mind oma keha ja käsi hea ja suure kõla saavutamiseks õigesti kasutama. Mängu tekkis ka teatud ergonoomilisus, mis võimaldas pikki päevi pilli taga veeta, end füüsiliselt kahjustamata.
Havillil oli oma kindel repertuaar, mida ta õpilastele andis, ei olnud mingeid “oma soove ja lugude valimist”. Kui muusikakeskkoolis ikka vahel hirmsasti tahtsid mingeid asju mängida, näiteks Raveli “Peegeldusi”, siis mu õpetaja Marko Martin lubas. Selles vanuses on see vajalik, et tuli ei kustuks. Aga Havillil olid selged põhimõtted ja teadmine, milline repertuaar arendab mängija eri külgi. Näiteks oli tal kindel veendumus, et enne kui üldse Chopini nokturne puutuda, pead olema mänginud Mozarti sonaate, eriti aeglasi osi, et kätte saada laulvus.
Sa olid Inglismaal võrdlemisi kaua – mitu aastat seda aega kokku tuleb?
Päris kaua jah, kaheksa aastat. Tegin seal bakalaureuse- ja magistrikraadi, sinna juurde veel kaheaastane Artist Diploma kursus, nii et selleks ajaks olin 25 ja n-ö küps artist – seda muidugi naljaga …
Kuidas Inglismaal esinemisvõimalustega oli? Kuidas sa hakkasid ennast siis nägema – kas tulevikus rohkem esineja või pigem pedagoogina?
Esinemisvõimalusi oli koolis, samuti esinesin Inglismaal päris palju kirikutes. Muuhulgas tegime mitmeid kontserte ka koos Mirjamiga. Eestis oli mul mitmeid väga häid esinemisvõimalusi, nagu soolokontserdid Estonia kontserdisaalis, Pärnus, Jõhvi kontserdimajas, ERSOga Bartoki 3. klaverikontsert, kammerkontserte oma headest sõpradest muusikutega, nagu Marten Altrov, Katariina Maria Kits, Tuuri Dede, Elizabeth Paavel jne. Palju esinemisvõimalusi tõi mulle 2016. aastal “Klassikatähtede” finaali jõudmine.
Aga ma ei tundnud end kunagi laval väga mugavalt, eriti just solistina – mul oli alati väga suur, kõikehõlmav lavanärv. Karjäärivalik olekski sel hetkel olnud hakata õpetajaks ja siis vahel sealt kõrvalt ka mõnda kontserti mängida.
Mainisid ülalpool “Klassikatähti”. Mida see võistlus sulle andis, kui nüüd tagantjärele, praegusest ajahetkest sellele vaadata?
“Klassikatähtede” saates osalemine oligi minu elus täielik kannapööre. Avastasin endas heas mõttes teatud edevuse, mida varem olin hoolega alla surunud. Olin sulgenud ennast mingisugusesse “muusikalisse kloostrisse” ja andnud muusikale ja heliloojatele oma peas koguni jumaliku tähenduse. Usun, et selline mõtlemisviis on omane nooruslikule idealismile. “Klassikatähtede” saates pidin pea kõik enda valitud teosed kolmeminutilisteks lõikama, mis tundus toona ühe suure pühaduseteotusena. Peale selle oli stuudiopäeval klaverimäng ise üsna teisejärguline: nägin ära, kuidas on olla ühe suure masinavärgi osa, kus sinu mäng, millesse sa panid kogu oma elu ja usu, on vaid kolm minutit põgusat eetriaega, aga “naerata palun kaamerasse ja vasta veel mõnele küsimusele ka enne, meil on siin showtime!“ See kõik ajendas mind oma veendumusi ümber hindama ja eelkõige lõpetasin paugupealt ennast tõsiselt võtmast, heas mõttes … Siis ma ei kujutanudki ette, millise “pühaduseteotusega” ma mõned aastad hiljem tegelema hakkan. Igal juhul oli saate lõpuks selge: ainult klassikaline muusika ja ainult klaver ei ole minu teekond.
Nüüd elad juba aastaid Saksamaal Hamburgis. Kui võrrelda Saksamaad ja Inglismaad – kus sinu meelest avanevad muusikule paremad võimalused?
Ma olen tänulik Londoni aja eest, aga praegu olen väga õnnelik, et tulime Saksamaale. Mu füüsikust abikaasale pakuti pärast Londoni Imperial College’i doktorantuuri lõpetamist tööd Hamburgis. Inglismaal oli algamas Brexit ja see sai ka meile otsustavaks. Nagu paljudel, kes kolivad uude kohta, tabas mind algul depressioon, sest võimalusi muusikuna tegutseda ei paistnud kohe kuskilt. Läksin isegi programmeerimiskursustele, sest arvasin, et pean uue ameti leidma. Siiski hakkasin kohalikus kirikus orelit mängima, et midagigi muusikalist teha.
Nüüd, kui olen siin leidnud endale väljundi ja inimesed, kellega mulle väga meeldib koostööd teha, siis näen, et Saksamaa on muidugi muusikule väga hea koht. Publikut leidub igale žanrile, inimestel on üldiselt suur huvi muusika vastu ja rahastust jätkub. Inglismaal oli palju tasustamata kontserte, aga siin ei ole nii, et tehakse asju tasuta.
Ühel päeval nägin Facebookis, et mu tuttav pianist Olga Shkrygunova, kellega tutvusime meistrikursustel Iisraelis, esineb Hamburgis ansambliga Salut Salon. Leppisime kokku, et kohtume ja tulin kontserdile. Pärast kontserti läksin nendega rääkima, sain kõigiga tuttavaks ja jutu käigus tuli välja, et nad otsivad endale teist pianisti. Peagi jäi aga see jutt soiku, sest nad olid juba kellegi leidnud. See teine pianist jäi aga lapseootele ja nad võtsid minuga ühendust. Kõik käis väga kiiresti, viie päevaga oli vaja lood ära õppida, päris virtuoossed asjad, sinna juurde laulud ja sõnalised repliigid.
Vanasti mõtlesin päris tihti, et kas elu ongi nüüd ainult klaver, oleksin tahtnud võibolla ka laulda ja kogeda mingit ägedat teatrielu. Kartsin, et ega see küll enam võimalik ei ole. Ja kui ma Inglismaal nägin end klaveriõpetajana, kes vahel ka natuke esineb, siis nüüd Saksamaal on läinud nii, et mängingi ainult laval. Minu metsikud unistused on siin ootamatult täide läinud! Siin on ansambel, kus saab ühendada just nimelt minu klaverimänguoskused, teatri, komöödia – mulle täielik jackpot. Liitumisest Salut Saloniga algaski mu n-ö taassünd, mis sai tegelikult alguse “Klassikatähtede” võistlusest, kus oli samuti vaja klassikalistest raamidest välja astuda.
Sa pigem nagu nautisid neid ootamatuid väljakutseid omal ajal “Klassikatähtedes”, ei peljanud?
Absoluutselt nautisin! Ja selgus, et mul on ka komöödiaannet. Nii kodus kui koolis tegime ju nalja ja lollitasime, ei osanud oodata, et kunagi hakkan suurtel lavadel inimesi sellisel moel naerutama.
Milline ansambel on Salut Salon?
See on juba sisse töötatud ansambel, mis tegutseb üle 20 aasta. Seal on klassikalised instrumendid: viiul, tšello, klaver, aga esitus on teatraalne, koos stand-up komöödiaga. Neil on kontserdituurid üle maailma ja väga hea mänedžment. Üks nende kõige populaarsemaid numbreid on “Wettstreit zu viert” – “Neljavõistlus”, kus omavahel võistlevad kaks viiulit, tšello ja klaver. Sellel numbril on YouTube’is 37 miljonit vaatamist.
Me mängime lisaks klassikalistele teostele ka pop- ja džässiarranžeeringuid ja tangosid. Minu roll vahetub iga looga: kord olen solist, kord saatja, siis tantsin ja vahel mängin ka akordioni. Meil on kavas ka akrobaatilised elemendid, näiteks pean tagurpidi klaverit mängima; uues kavas on ka mustkunsti elemente.
Me töötame koos lavastaja Franz Wittenbrinkiga. Ta on Saksamaal väga kuulus ja töötab näiteks ka Berliini koomilise ooperiga. Ehkki meie kava vaadates tundub, et kõik juhtub spontaanselt, tuleb see tegelikult viimseni eelnevalt välja töötada.
Ansambli esinemiskohad paistavad olevat prestiižsed. Kus näiteks sina oled nendega koos esinenud?
Mina olen nendega esinenud sellistes kohtades nagu Viini kontserdimaja, Bayreuthi Markgräfliches Opernhaus, Stuttgardi Liederhalle, Bremeni Glocke. Sel aastal mängin kõige muu kõrval ka lõpuks Hamburgi Elbphilharmonie’s ja Dortmundi kontserdimajas.
Kui ma nüüd neis saalides esinen, mõtlen endamisi: siin ma nüüd olen, paras närvipundar, kuid ma siiski naudin seda kõike. Vanasti arvasin, et laval esineda ja seda nautida on kaks ise asja, aga nüüd ongi nii, et see kõik on võimalik koos. Näiteks kui esinesime Malagas Antonio Banderase Teatro del Sohos! See oli parim ööpäev minu elus! Ta oli seal ise kohal, tuli meid pärast etendust õnnitlema ja kutsus õhtust sööma. Seal ta ütles mulle: “Sa tulid lavale ja publik oli sul peos! Ma ei näe seda just tihti, see on anne!” Olin jälle hämmastunud sellest, mis minuga toimub. Londonis pabistasin mõnekümne inimese ees esinedes, aga siin aplodeerib suur täissaal ja mulle ütleb selliseid sõnu maailmakuulus näitleja!
Ja nüüd on mul siin Saksamaal ka üks täitsa oma projekt. Ma kirjutasin eelmisel aastal ühe väikese nukuetenduse lastele, et ka kõige väiksemateni tuua klassikalist muusikat kujul, mis neile võiks huvitav olla. Etenduse pealkiri on “Maagiline Mozart”: see on Mozarti eluloost, lapsepõlvest, vahele muusikat ja isegi lood tervikuna, et lapsed saaksid osa päris klaverikontserdist. Näiteks mängin ma Mozarti variatsioone ja iga variatsiooni ajal tantsib erinev loomake. Selline vaatemäng aitab lastel muusikast paremini aru saada. Nüüd on meil plaanis esineda selle kavaga isegi Hamburgi nukuteatrite festivalil.
Nii et ma olen väga tänulik Saksamaale, sest siin said paljud unistused viimaks teoks. Olen pika osa oma elust olnud väga enesekriitiline ja olin kindel, et mul pole mingit erilist annet. Siin tundsin lõpuks, et mingi anne mul siiski on ja palju mitmekülgsem, kui varem arvasin.
Praegusel ajal oleme sattunud elama ju ajalooliste sündmuste keskele. Järjest on olnud kaks vapustust: viirusepandeemia ja nüüd sõda. Ajaloolised ajad, aga nende keskel elada pole midagi meeldivat. Kuidas sina meiega sündivat koged ja läbi elad?
Ma olen selline inimene, kes elab kõike väga intensiivselt läbi – see käib kunstniku loomusega kaasas. Koroonapandeemia oli nüüd, tagantjärele vaadates, veel võrdlemisi rahulik. Oli muidugi hirm tundmatuse ees, aga kuna just sel ajal sündis meie tütar, siis oli hetki, mil olin viirusekarantiinide eest peaaegu tänulik. Meil oli Salut Saloniga kavas mitu kontserti ja ma algul ambitsioonikalt arvasin, et saan kõigega hakkama. 35. rasedusnädalal plaanisin lennata Oslosse ja 37. nädalal rongiga Pariisi sõita. Peale kõige muu oli sünnitus raske, lapsel olid terviseprobleemid ja kui järjekordne kontserdihooaeg lähenes, hakkasin paanitsema – ma tõesti ei kujutanud ette, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Palusin endamisi, et kas need kontserdid võiksid ära jääda … Ja kui märtsist alates tõesti hakkasidki kõik asjad ära jääma, siis mind see niivõrd ei puudutanud, ma lihtsalt jäin lapsepuhkusele. Tekkinud hingetõmbepaus oli tagasi vaadates hea ning võimaldas mul oma uude, ema rolli rahulikult sisse elada.
Aga juba 2021. aastal oli mul vaja jälle rivis olla. Ansamblil oli tulemas kontsert Viini kontserdimajas, esimene pianist ei saanud seda mängida ja nii pidingi mina valmis olema. Ettevalmistusteks nappis aega ja lapse kõrvalt sai vähe harjutada. Tegin oma lähedastele lausa skandaali, nagu tõeline kapriisne artist, et nad ei toeta mind piisavalt! Kurtsin ka ühele oma kolleegile, et mul on kohe tulemas kontsert Viinis, tahan saada rahu ja harjutada. Tema ütles: kuule, on jah kontsert ja veel pealekauba Viinis, aga see ei ole põhjus mitte olla inimene. See oli põhjalik äratundmine. Seal ma siis olingi, kontserdi algus kell 19.30, aga veel 19.25 toitsin last rinnaga. Ükskõik kus, eelkõige oled sa inimene, mis nüüd seoses sõjaga kehtib veelgi rohkem. Varem identifitseerisin ennast pianistina, nüüd aga olen jõudnud sinnani, et olen lihtsalt inimene, kes mängib klaverit.
Kui sõda algas, püüdsime me kõik aidata, millega ja kuidas saime. Mina samuti. Enne iga meie kontserdi algust räägin sõjast, oma päritolust ning kuidas see mind isiklikult puudutab. Kontserdi lõpus teeme korjanduse Ukraina fondile, mis varustab põgenikke toidu ja ravimitega. Lisaks seadsin Facebookis üles Hamburgi Ukraina emade grupi, et toetada siia põgenenud emasid praktiliste nõuannetega ning aidata kokku panna abi pakkujaid ja vajajaid. Olen aidanud arvukalt emasid oma väikeste lastega, igaüks oma ainulaadse ja kurva looga – nende kõigi vaprus on imetlusväärne ja tõeliselt tiivustav.
Eestis on kollektiivne mälu sõjast ja okupatsiooniajast alles, iga perekond on sellega kokku puutunud. Loomulikult on see olemas inimestel Ukrainas ja Valgevenes. Kui palju on seda sõja mälu veel alles Saksamaal? Kuidas sõda Lääne-Euroopas mõistetakse?
Üldiselt on nii, et lääne-eurooplased ei adu Venemaaga piirnevaid maid, nagu Ukraina, Valgevene või Balti riigid, eraldiseisvate riikidena ning jätkuvalt on selline arusaam, et tegu on puhvertsooniga Euroopa ja Venemaa vahel. Saksamaal on säilinud väga tugevad ajaloolised müüdid ning sellest tulenev ebaproportsionaalne vaimustus Venemaa osas. See teeb väga haiget, kui Saksamaa kantsler ütleb teise maailmasõja kohta, et nad tunnevad süüd venelaste ees, kuigi märksa suurema löögi said need rahvad, kes olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud.
Nii et 2022. aasta on olnud suur müütide lammutamise aasta. Meie, kes me oleme Eesti, Valgevene, Ukraina või mõnda muud “selle piirkonna” päritolu, peame kogu aeg rõhutama, et me ei ole venelased. Eks Eestiski arvati omal ajal sageli, et olen venelane, kuigi ütlesin, et olen valgevenelane. Aga siis ei saadud sellest aru, sest kõik rääkisid ju omavahel vene keeles. Selles mõttes on eestlastel, lätlastel ja leedulastel olnud oma rahvust ja keelt mõnevõrra kergem hoida, sest nende keeltel on vene keelega oluliselt vähem seost. Minu meelest on väga oluline rääkida vägivaldsest venestamisest ja selle jätkuvast rollist tänapäeva maailmas: näiteks kuidas sõnastikes asendati metoodiliselt ukraina ja valgevene sõnu vene vastetega, eesmärgiga need keeled koos kultuuriga pikapeale välja suretada, vene keele ja kultuuriga asendada. Kuidas kasvõi minu ema ei tahetud Minskis ülikoolikatsetele lasta, kuna tal olevat olnud “kõnedefekt” ja tema vastustest polevat võimalik aru saada. “Kõnedefekt” ei olnud aga miskit muud, kui tema emakeel – valgevene keel. Riiklikul tasemel vägivaldse venestamise ja olmetasandil kohaliku keele ja kultuuri marginaliseerimise tagajärgi kogen ka mina oma tütrega. Enne suure sõja algust võisin korduvalt kuulda, et ma rikkuvat oma lapsele vene keele mitte õpetamisega tema tulevikuväljavaateid. Saame tänaval rääkides tihti palju tähelepanu – vahel negatiivset, vahel komplimente, aga tegelikult ei tahaks kumbagi. Tahaks kasvatada last oma keele ja kultuuriga, muutumata seejuures muuseumieksponaatideks, kuid väljasureva keele puhul on see vist paratamatus. Ukraina ja valgevene intelligents on hakanud kasutama terminit “kultuurne vangla”, kirjeldamaks olukorda, millesse on sattunud suur hulk venestatud ukrainlasi ja valgevenelasi.
Saksamaal nähakse olukorda sageli nii: vennad läksid kaklema. Ja kas või nüüd sügisel meie kontsertidel, kui kutsusin üles korjandusele, siis mõned küsisid: on see üldse enam aktuaalne? Mul jääb tihti mulje, et tegelikult ei tahetagi asju õigel viisil näha, sest Vene propaganda on kahjuks väga head tööd teinud nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas ja seda mitte ainult praegu, vaid juba pikemat aega. Tahetakse võtta venelasi ja ukrainlasi ühtemoodi, et kõik nad on ohvrid. Kuid minu meelest olukorras, kus Ukrainas käib otsene genotsiid, on nõnda väga ohtlik mõelda – võtta agressorit kui ohvrit.
Mida mina saan teha “kultuurse vangla” osas, on see, et olen loobunud vene keele kasutamisest avalikus ruumis. Vahel pean näitama dokumenti ja kui nähakse mu nime, minnakse äkki üle vene keelele. Ma küsin siis, et kuidas palun? Teil on ju vene nimi, vastatakse. Mina ütlen, et tegelikult on see Poola nimi, et ma olen valgevenelane, pärit Eestist ja Saksamaal ma räägin saksa keeles.
Kardetavasti ei saada nii Eestis kui ka mujal veel selliste maade nagu Ukraina või Valgevene kultuurilisest identiteedist päris lõpuni aru. Nüüd oleme aga endale äkki sõja läbi avastanud Ukraina kultuuri, heliloojad, kellest enne ei teatud just palju.
See on ka meie endi ülesanne oma kultuuri teadvustada, tuleb ka omalt poolt tööd teha. Ma näen siin Saksamaal, mida teeb Ukraina diasporaa. Ja näen ka seda, et Venemaa sissetöötatud narratiividega on raske konkureerida. Aga kuskilt tuleb alustada ja ma tunnen, et ka muusikud, kunstiinimesed saavad siin nii mõndagi ära teha. Kas või mängida rohkem teisi Ida-Euroopa heliloojaid ja mitte tingimata Tšaikovskit või Rahmaninovi.
Kõigil on nüüd võimalus midagi uut avastada. See ei tähenda vene kultuuri ärajätmist. See on pigem nagu nii, et vagunis on kõigil oma koht. Vene kultuur on oma koloniaalse poliitikaga istunud pikemat aega kümnel kohal. Kui siis järsku jagub neile ainult viis kohta, ei tähenda see, et nende kultuur on ära jäetud! Me lihtsalt anname rohkem ruumi teistele kultuuridele, mida ei ole varem nii palju märgatud. Seega süüdistused russofoobias või vene kultuuri ärajätmises on minu jaoks täiesti arusaamatud. Miks on vaja kaitsta keelt ja kultuuri, millel on nii palju kandjaid? Vene kultuur jääb elama ja kestma ja ma ei tea, kas me peame vene kultuuri sanktsioonide, mõne helilooja teoste mängimisest keeldumise või mõne vene interpreedi mitte esineda laskmise üle nii palju arutlema. Võibolla on see praegu kohatu.
Mind huvitab eelkõige, kuidas jääb püsima eesti keel ja kultuur ning kas minu päritolumaade kultuurid saavad uue hoo sisse või jäävad ajaloole jalgu.