Laulupeosuvi on sobiv aeg, et tunda tänulikkust Eesti laulukultuuri elujõulisuse üle. Seejuures on eriline, et meil tegutseb mitmeid mittekutselisi kollektiive, mis on äärmiselt kõrgel tasemel. Tartu kammerkoor Kolm Lindu on kindlasti üks koosseis, mis on viimastel aastatel positiivselt silma jäänud. 28. mail Tallinna toomkirikus toimunud kontsert tõi taas esile koori tugevused.
Nii Tartus kui Tallinnas ettekandele tulnud kava oli kokku pandud kahe helilooja, Anton Bruckneri ja Cyrillus Kreegi loomingust. Cyrillus Kreek on hästi tuntud oma vaimulikel rahvalauludel põhineva loomingu poolest. Sellel kontserdil olid esitamiseks valitud aga just tema ilmalikuma sisuga koorilaulud, kus on kasutavad rahvaluulet ning Villem Grünthal-Ridala ja Marie Heibergi tekste. Nende kõrvutamine Anton Bruckneri vaimulike teostega mõjus värskendavalt ja vaheldusrikkalt – kokku moodustus küll ühtne tervik, kuid sealjuures ilmnesid a cappella koorimuusika eri aspektid. Lauljate ette astusid vaheldumisi dirigendid Hirvo Surva, Hyonah Song (Lõuna-Korea) ning Stijn Claerhoudt (Holland). Enamuse ajast paiknes koor publiku selja taga rõdul, mis tekitas mõneti ebamaise kuulamiskogemuse. Eks kipu tavaliselt ju nõnda olema, et kui üks meel elimineerida, siis teised teravnevad. Seetõttu mõjub vähemalt minu puhul aktiivse visuaali puudumine kuulmist (ja kuulamist) ergastavalt.
Kontserdi juhatas sisse Kreegi “Mis sa sirised, sirtsukene”. Liinide üleandmine ühelt häälerühmalt teisele oli sujuv ning ka dünaamilised kontrastid toimisid. Puhas ning kindel esitus andis järgnevale tugeva aluspõhja. Bruckneri “Christus factus est” puhul jäid silma selged ning hästi tabatud harmooniavahetused ning võimekad meeshääled. Edaspidi hakkas kontserdile selgelt värvi andma Kreegi rahvusliku helikeele ning läbimõeldult värvika harmoonia sidumine Bruckneri klassikalisema kirikulaululikkusega. Teoses “Kuula: valgusest imelist juttu” tõusid esile koori täpsed tempovahetused, mis mõjusid sama enesekindlalt ka “Virga Jesse's”. Kui siin-seal lipsaski sisse mõni ebapuhtam akord või hapram sisseastumine, siis see juhtuski vaid sel põgusal hetkel ega jäänud kõigutama järgnenud muusikalist materjali või koori üksteisetunnetust. “Os justi” ning “Talvine õhtu” haarasid oma emotsionaalse loojutustusega. Kui neist esimene oli esitatud õndsa õhulisuse ning “hea sõnumi” tundega, siis teises põimusid omavahel melanhoolia ja imetlus, vihjates elu salapärale ning käändudele.
“Meil aiaäärne tänavas” tõi enesega teatava muutuse kontserdi senises meeleolus. Hõlmates pikemaid liine, üksteise peale laotuvaid helikihte ja kaanonit, kujunes just selle looga välja varasemast kuidagi meditatiivsem ning mõtisklevam õhustik. Ka “Pange linguas” jäi silma pehme tunnetuslikkus ning koori sisemine rahu, mis avaldus häälerühmade omavahelises tasakaalus. Kreegi “Maga, maga, Matsikene” oli minu jaoks kindlasti üks kontserdi kõrghetki. Muidugi on see juba muusikalise materjali poolest tugev teos, kuid ka Kolme Linnu esitus oli veenev ning mitmekülgne. Imeilusa tooniga lauldud korduvad motiivid moodustasid vankumatu helipõhja, mis võimaldas soololiinidel hästi esile kerkida. Ka tempo ning dünaamika kasvades säilitas koori kõla oma täidluse ning puhtuse. Juba ainuüksi selle loo pärast oleksin kõhklemata valmis kogu kava uuesti kuulama. Sellele järgnes veel Bruckneri “Ave Maria” ning ametliku lõpuloona kõlas Marie Heibergi tekstile kirjutatud “Hällilaul”. Viimaseks looks laskusid lauljad rõdult alla saali, nii et esinejatel ning publikul oli võimalus põgusaltki teineteist silmast silma vaadata.
Kammerkoori Kolm Lindu kontsert Tallinna toomkirikus oli värskendav annus koorimuusikat hiliskevades. Võime küll Eestis uhkust tunda žanri senise vitaalsuse üle, kuid selleks, et koorimuusika relevantne ning mitmekesine püsiks, on tarvis ettevõtlikke ja avatud mõtteviisiga kollektiive. Koosseise, kes esitaks nii vanema kui uuema aja loomingut ning paneks kokku kunstiliselt läbimõeldud kontserdikavu. Kolm Lindu annab selles vallas kahtlemata väärtusliku panuse. Publikule täitmiseks jagatud tagasisidelehtedel paluti igaühel kirja panna kolm mõtet, millega kontserdilt lahkutakse. Muuhulgas märkisin üles, et hakkasin ka ise tundma igatsust laulmise järele – hea, et juba tuleval nädalavahetusel koorilaagrisse saan!