10. märtsil sai Tallinna Jaani kirikus nautida Tartu kammerkoori Kolm Lindu esituses kahe Eestis väga armastatud helilooja koorimuusikat. Vähemalt minu kokkupuude nii šoti päritolu helilooja James MacMillani kui meie oma Cyrillus Kreegi repertuaariga on just seesuguse mulje jätnud. Mõlema helikeel kõnetab nii lauljaid kui kuulajaid, tuues kunstmuusikasse rahvamuusika elemente ning sidudes need kristliku temaatika ja gregooriuse lauluga. Kaunis meloodika, karged harmooniad, muusikaline ehedus ja sisuline siirus viivad alati muusika kuulaja südamesse.
Kuid siin on esitajatele ka väikesed karid. Melismaatilist meloodiat ühehäälselt koos laulda ei olegi nii lihtne. MacMillani muusikat laulda on eestlasele pisut harjumatu, kuna meile pole keldi muusikasse sügavalt juurdunud kaunistuste vokaliseerimine nii omane. Näiteks oleks kontserdi teises loos “Videns Dominus” võinud melismid olla rohkem läbi lauldud, ent viimaseks motetiks “Data est mihi omnis potestes” oli koor leidnud kindluse ja uue energia ning kaunistusterohket faktuuri lauldi mõnuga sügavuti läbi, andes MacMillani muusikale sellele omase erilise karge karakteri.
Teiseks väljakutseks MacMillani muusika laulmisel on harmooniline keel, ootamatud kaldumised ja akordijärgnevused, mida lauljal on keeruline ette kuulda ja kuulajal raske ära tunda. Kuna tegemist on väga heakõlalise materjaliga, on väiksemgi intonatsiooniline kõrvalekalle ka publikule hästi tajutav. Eriti selgelt tuli see esile keerulise harmoonilise materjaliga motetis “Videns Dominus”, ent viiendana kõlanud motetis “Dominus dabit benignitatem” lauldi ootamatuid akordijärgnevusi nauditavalt kindlalt ja täpselt.
Kuulsin Kolme Lindu eelmise aasta nelipühadel Tallinna Toomkirikus (vt TMK august 2023), kust jäi meelde koori soe toon ja laulurõõm ning tekstile keskendumine. Aasta hiljem avaldab Kolme Linnu toon taas muljet, mõjudes kaunilt ümara ja pehmena, pingutusest vabana. Kohati ehk liigagi vabana, sest vahel torkasid kõrva intonatsiooni- ja artikulatsiooniprobleemid, ent usun, et hea toon võidab kurja kõrva – ilus toon on ehk olulisem, kui piinlik täpsus. Potentsiaali kindlasti on, ükski rühm ei jõudnud kollektiivse hääleulatuse piirile. Üldiselt oli meeskoori intonatsioon kõikuvam kui naistel, võimalik, et tagareas seisnud meeskoor lihtsalt ei kuulnud eespool seisvat naiskoori, mis võis mõjutada nende helistikutaju. Vahel jäid mõned rühmad ehk pisut passiivseks, näiteks aldid motetis “Dominus dabit benignitatem”, kus aldid ja tenorid on samas registris ning suurem initsiatiiv aitaks altidel paremini balansis püsida, ja kogu koor, eriti bassid, greogoriaanilikus “In splendoribus sanctorum”, kus lukku kaasatud trompet mõjus balansis kooriga liialt valju ja aktiivsena.
Päris esimestes lugudes võis kohati tajuda lauljate häältes kerget eksalteeritust, mis lõi ka mõned akordid veidi häälest ära, kuid õhtu edenedes süvenes ka rahulik keskendumine. Huvitav oli jälgida, kuidas koor publikuga täitunud saaliga ära harjus: kolmanda loo “Lux aeterna” ajal oli tunda, kuidas lauljad hakkasid kiriku akustikat kasutama ja usaldama. Jaani kiriku akustika sobib Kolmele Linnule väga hästi, ümardab teravusi ja ühtlustab tooni. Kuuendas laulus “Benedicimus Deum caeli” tajusin kooris väikest väsimusega võitlemist, kuid uus särav energia tõusis pärast sopranite soololugu, õhtu viimase MacMillani laulu ajaks.
MacMillani motettide vahele mängisid dirigent Valter Soosalu harpejjil ja trompetist Allan Järve šoti ja keldi viisidest inspireeritud improvisatsioone, mis liigendasid kava, pakkusid puhkehetke lauljaile ja vaheldust kuulajaile, andes ühtlasi koorile kätte järgmise teose helistiku ja alguse noodid. Harpejji on elektrooniline instrument ning vajab sarnaselt elektrikitarrile võimendust, et kuulajate kõrvu jõuda. Pean tunnistama, et kuigi harpejji kõla sobis kirikusse suurepäraselt, siis üks võimas võimenduskast koori ees ei toiminud, heli oli liialt otsene ja vali, liginedes ebamugavuseni nii võimenduse kui minu vastuvõtupiirile, kuid vaiksemad kohad olid väga kaunid, jättes ruumi ja õhku mõtlusele.
Kui Soosalu improvisatsioonid olid pigem kargelt põhjamaised ja sügavad, tuues meelde kavalehest loetud MacMillani mõtte, et eestlastel on veel müütide vägi hinges, siis Järve on rohkem tegev jazzmuusikuna ja sellele viitasid ka tema improvisatsioonid. Ülevalt orelirõdult täitis kirikut Järve trompeti imeilus soe toon, aga rikkalikus akustikas tundus materjalirohkus veidi liiasena, ka pikkuselt oleks mõni vahemäng võinud lühem olla. Vahel on vähem rohkem.
Dünaamilises balansis olid pillid pigem liiga valjud ka kooriga koos mängides, eriti häiris see sopranirühma imeilusas soololoos “Os mutorum”, kus harpejjil oli selgelt saatepilli funktsioon, ent sopraneid oli üksildase võimendusekasti tagant vahepeal tõesti raske välja kuulda. Dünaamilisi taotlusi oleks üldse soovinud kohati paremini mõista, näiteks MacMillani “Videns Dominus” fragmentaarses keskosas ja laulus „Dominus dabit benignitatem“ oleks tahtnud mingit pikemat arengut tajuda, samuti Kreegi “Päeval ei pea…” pikkadel nootidel.
Kontserdi lõpetuseks esitas koor kolm Cyrillus Kreegi laulu, mis kuuluvad meie koorimuusika kuldvaramusse. Olen ka ise neid nii palju laulnud, et ega ilmselt mingite traditsioonidega võrdlemata kuulata ei oskagi. Esimese ja viimase Kreegi jaoks valis dirigent ootamatult aeglase tempo, mis võiks aidata leida lugudes mõtlikumat ja sügavamat külge, ent nii nõudliku kontserdi lõpus mõjusid nad väsinud koori esituses pigem rõõmutult ja raskemeelselt, eriti populaarses “Õnnis on inimene” tulid esile meeskoori intonatsiooniprobleemid ja kirjud vokaalid ning ebaselge diktsioon. Eesti keeles lauldes on konsonantide tark kasutamine väga oluline, et ei kostaks “…sa oled kõik halvasti teinud”. Seevastu lõpuloos oli kontserdi kõige selgem tekst. Väga sümpaatselt kõlas keskmine, “Päeval ei pea…”, mis võlus veendunud sisukuse ning kaunilt sooja tooni ja meeleoluga.
Tänuks publiku sooja vastuvõtu eest esitati lisalooks kontserdil esimesena kõlanud MacMillani motett, “O radient dawn”. Huvitav oli jälgida, kui erinev võib samadelt esitajatelt kõlada sama lugu kontserdi alguses ja lisas: kui algselt oli tekst kangevõitu ja esitus ettevaatlik, siis nüüd oli tekst selge, tempo kiirem, pikad noodid dünaamiliselt kandvad ja koor laulis tõeliselt kiirgava rõõmuga.
Kolm Lindu on noored, isukad ja arengus. Aasta tagasi kuuldud kontsert kõlas just niipalju sarnaselt seekordsele, et saab öelda, et tegemis on sama kooriga, kel on oma hääl ja oma toon. Koori peadirigent Valter Soosalu teeb imelist tööd koori vokaalkultuuri ja interpretatsiooniga. Tervikuna oli tegemist suurepärase kavaga, loodan, et sarnast pakub Kolm Lindu ka edaspidi. Müütide vägi meie hinges vajab seda.
Kammerkoor Kolm Lindu, Valter Soosalu (dirigent, harpejji) ja Allan Järve (trompet) Tallinna Jaani kirikus 10. märtsil.
Kavas: James MacMillani motetid “O radient dawn”, “Videns Dominus, “Lux aeterna”, “In splendoribus sanctorum” (Eesti esiettekanne), “Dominus dabit benignitatem” (Eesti esiettekanne), “Benedicimus deum caeli”, “Os mutorum (Eesti esiettekanne), “Data est mihi omnes potestas”.
Cyrillus Kreek: Taaveti laul nr 104 “Kiida mu hing”, Taaveti laul nr 121 “Päeval ei pea päikene…”, “Kui suur on meie vaesus”.