Saksa tippviiuldajal ja Berliini Hanns Eisleri nimelise Muusikakõrgkooli professoril Kolja Blacheril on tihedad sidemed ka Eestiga. Ta on aastaid teinud koostööd Tallinna Kammerorkestriga mentori, dirigeeriva kontsertmeistri ja solistina.
Ka sel hooajal oli Kolja Blacheril TKO-ga mitu kava ja üks neist on tulemas 13. ja 14. juunil Pärnus ja Tallinnas.
Kolja Blacheriga kohtus vestluseks viiuldaja ja Tallinna Kammerorkestri orkestrant Robert Traksmann, kes on ühtlasi ka Kolja Blacheri õpilane Berliini muusikakõrgkoolist.
Eeskätt tänan aega leidmast! Alustame, nagu tavaks, ikka algusest – olen alati huvi tundnud teie muusikutee lätte vastu – kuidas teie õpingud algasid?
Kolja Blacher: Alustasin nelja-aastaselt. Sel ajal Saksamaal eriti ei usutud, et nii varane algus võiks olla hea, seega oli minu vanematel raske leida häid õpetajaid, kes oleks tahtnud nii väikese lapsega tegelda. Minu esimene õpetaja oli üks prantslanna, kes oli päris hea, seejärel värvikas Michael Goldstein, Boris Goldsteini vend – nende perekond tuli Saksamaale Odessast. Goldstein oli oma õpetuses päris metsik ja pani mind juba 10-aastaselt mängima Beethoveni “Kreutzeri” sonaati.
Koji Toyoda oli aga esimene õpetaja, kes mu professionaalsele karjäärile vundamendi ladus. Ta oli Shinichi Suzuki õpilane, üks esimesi jaapani viiuldajaid, kes oli õppinud Euroopas ning Berliini Raadio sümfooniaorkestri esimene jaapanlasest kontsertmeister. Nende dirigent oli sel ajal Lorin Maazel. Toyoda pani mind rohkelt heliredeleid ja etüüde mängima. 11-aastaselt hakkas viiulimäng minu jaoks juba tõsiseks muutuma. Sinnani olin mänginud ilusaid lugusid, Schubertit, Mozartit, Beethovenit. Mõni asi tuli hästi välja, teised eriti ei istunud. Toyoda õpetus oli see, millest sain ettevalmistuse Juilliardis edasi õppimiseks.
Mu eakaaslased olid Anne-Sophie Mutter ja Frank Peter Zimmermann, kellega ikka ja jälle kohtusime noortekonkurssidel. Anne-Sophie sai alati esikoha ja meie Frank Peteriga olime II ja III kohtadel. Kui Anne-Sophie enam ei võistlenud, sain minagi mõne esikoha. (Naerab.) Siis aga hakkas ema rääkima – sa pead minema Juilliardisse Itzhal Perlmani õpetaja juurde. Sain Juilliardisse sisse, aga seal pidin jälle nullist alustama.
Teie õpetaja Juilliardis oli Dorothy DeLay, hiljem Salzburgis Sándor Végh. Olete öelnud, et nad olid väga erinevad. Kuidas neid omavahel võrrelda?
Kõige lihtsamalt öeldes DeLay oli pedagoog ja Sándor Végh ei olnud. Sándor Végh oli tegevmuusik ja selles mõttes oli hea, et mul ei olnud temaga korrapäraselt tunde. Tulin tema juurde 23–24-aastaselt, kui olin juba hakanud kontserte andma. Tegime temaga 2–3 päeva väga intensiivselt tööd nagu meistriklassis, mis oligi õigem, ta oli siis sõbralikum. Orkestrile mõjus ta erakordselt hästi, aga õpilased võisid tema juurest natuke vigastatult välja tulla.
DeLay vastupidi polnud ise aktiivne muusik, aga ta tagas, et kõik said õiged käsitööoskused. Tema klassis polnud palju juttu sellest, kuidas ühte või teist teost muusikaliselt kujundada. Mina tulin oma keskeurooplase veendumustega, et Mozartit ja Beethovenit võib ainult teatud kindlal viisil mängida, aga tema ütles: “kullake, tee nii nagu sulle meeldib!” Algul ma mõtlesin – väga imelik, seda ei saa ju tõsiselt võtta, kuni mõistsin – pidin ise leidma, kuidas ma Mozartit või Beethovenit interpreteerin, aga tema annab selleks mulle vahendid.
Teie õpetajakarjäär on nüüdseks kestnud 24 aastat.
Olin Berliini Filharmoonikute kontsertmeister aastatel 1993–1999. Kui ma orkestrist 1999. aastal lahkusin, hakkasin õpetama algul Hamburgi muusika ja teatri kõrgkoolis ja 2009. aastast Berliini Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis.
Õpetaja ja õpilane on palju aastaid väga lähedases koostöös. Kuidas selles töös käsitleda inimeste vahelisi olukordi ja suhteid, vältida ja kalibreerida liigset familiaarsust?
Panen kohe algul piirid paika. Üks mu õpetuse kreedo on, et mind ei pea võtma endale eeskujuks, muidu muutub õpilane õpetaja kehvaks koopiaks. Küllap sa mäletad, et annan nii vähe, kui võimalik nõuandeid, kuidas üht või teist teost kujundada. Ma soovin, et õpilane leiaks ise oma personaalse lähenemise. Nüüd oleme harjunud, et õpetajad on tihti ka ise tugevad mängijad, aga sel ajal, kui mina õppisin, see alati nii ei olnud. DeLay mängis mulle kogu mu õppeaja jooksul Juilliardis ette vast kahel korral mõned taktid. DeLay’l oli suurepärane assistent kes ka näitas ette. Sellest hoolimata oli DeLay väga hea pedagoog.
Niisiis tegin juba Hamburgis õpetades endale selgeks: siin ma ei ole esitaja rollis. Olen õpetaja ja mängin ise ette nii vähe, kui võimalik. Loomulikult tekivad ka olukorrad, kus õpilasel on vaja psühholoogilist abi, mispuhul võin märku anda, et me peame rääkima. Aga siiski ainult mingi piirini ja kui seal taga on isiklikumad probleemid, siis pigem tunnen, et ei saa aidata. Olen ikkagi ainult õpetaja. Pärast õpinguid mõne õpilasega kontakt säilib, teistega mitte. Mina ei välista midagi. Kuid õpingute ajal peab õpetaja ja õpilase vahel olema distants, ja seda just õpilase enda pärast.
Jah, distantsi küsimus võttis tõepoolest natuke aega, et aru saada.
Ma tean, et see võib tunduda liiga külm, aga hiljem saadakse aru, miks see oli vajalik.
Kaasajal kipub saama tavaks, et artistid peavad olema sotsiaalmeedias ja et Youtube’ist on kõik kättesaadav. Artist peab alati näitama ennast oma kõige paremast küljest. Kas selline sotsiaalmeedia küllus, online meistrikursused ja muu selline on teie arvates pigem hea või halb?
Oleneb, kuidas sellesse suhtuda. Mina oma karjääri praeguses järgus kõike seda enam eriti ei tee ja sotsiaalmeedias aktiivne ei ole. Aga noor artist peab aktsepteerima, et tal tuleb olla nähtav internetis. Internet on noore artisti peamine “agentuur”, et tööd saada, sellepärast ei saa siin olla liiga moralistlik.
Ma arvan ka, et see on suurepärane, kuidas internetist saab kerge vaevaga kuulata iga ajastu suuri mängijaid. Üks keelpillimängu taseme tõusu peamiseid põhjusi tuleneb kvaliteetsete esituste ja meistriklasside laialdasest kättesaadavusest, ent internetipõhine õpetus kindlasti ei asenda elavat tundi. Kogesin seda pandeemia ajal. Mängutehnilisi probleeme internetitunniga lahendada ei õnnestunud, see lihtsalt ei tööta nii. Nii et internet on omamoodi põrgulik maailm. Midagi on seal väga kütkestavat ja samas ka midagi kurjakuulutavat.
Sotsiaalmeedia ja turundus on nüüd juba jõudnud ka koolide õppekavva, lausa kohustusliku ainena muusikutele. Kas sellega ei minda liiale ja kui palju peaks traditsioone alal hoidma?
Kindlasti on seal piir, mida ei tasu ületada. Aga paraku on tänapäeval sotsiaalmeedia ja turundus vältimatu osa vabakutselise muusiku elust. See kuulub muusikabisnise juurde. Nii oli ka vanasti, kui muusik läks pärast kontserti direktorite ja produtsentidega õhtusöögile või lava taha dirigenti ja intendanti õnnitlema. Uued kontserdikokkulepped sõlmiti just neis õhtusöögilaudades, kui veel internetti ja sotsiaalmeediat ei olnud.
Ka visuaalne külg on tänapäeval erakordselt tähtis. Sellega arvestas juba Karajan, kui ta hakkas korraldama TV-salvestusega kontserte – nagu näiteks kõik Beethoveni sümfooniad, spetsiaalse režiiga. On tehtud kindlaks, et silmadega vaadates on sellega hõivatud 80 % meeltest. Kui silmad sulged, hakkavad sama palju tööle teised meeled: kuulmine ja puudutus. Selletõttu on mõistetav, et kaasajal on väga palju üles ehitatud visuaalsele, artist peab hea välja nägema, olema seksikas ja liikuv. Mina näiteks saan ikka ja jälle arvustusi, kus on öeldud: “See oli väga hästi mängitud! Aga ta on nii liikumatu …” (Naerab).
Või ei naerata.
Jah, kivinägu. Mina kasvasin üles Heifetzi ja Milsteini vaadates. Nemad ka ei naeratanud.
Kui võrrelda viiulimängu ajal, mil te ise õppisite ja praegu – milliseid tendentse on märgata?
Kui võrdlen praegust aega oma õppeajaga, siis mängijate keskmine tase on väga palju tõusnud, oskused on head. Mängitakse puhtalt ja kindlalt. Kui aga vaadata, kui palju on tõeliselt suuri andeid, siis on neid enam-vähem sama palju, kui 30, 40 aastat tagasi – vähe. Ma võibolla mõjun vanamoeliselt, aga kui kuulan jälle noore Zukermani või Oistrahhi salvestusi, siis – tänapäeval kuuleb harva midagi samaväärset.
Karjääriga on praegu nii, et agentuur paiskab noored kohe aktiivsesse kontserdiellu. Tahetakse saada kiiret tulu ja neil ei jää palju aega ennast edasi arendada. Kes suudab, see kohaneb, kes aga ei suuda, need lükatakse kõrvale – ukse taga on kümneid ja sadu juba oma järge ootamas. Varasemate aegade interpreetidega ei olnud see nõnda. Neil oli aega areneda.
See viib meid muidugi probleemini, et kogu aeg on vaja anda midagi uut ja uusi nägusid. Valitseb nooruse ja uudsuse kultus – iPhone uus, septembrikuus…
Absoluutselt. Ja sellega kaasneb asjaolu, et kiire karjäär ja nooruse kultus ei saa asendada muusikule vajalikke loomingulisi otsinguid oma individuaalsete tõlgenduste välja kujundamiseks. Kui see kõik asendada lihtsalt meediakäraga, siis noor muusik jääb kaotajaks. Sellepärast on noortel praegu väga rasked valikud.
Olete tuntud selle poolest, et teil on väga suur repertuaar ja rikas valik viiulikontserte, mida regulaarselt esitate. Kuidas valite uusi teoseid oma repertuaari ja kuidas te neid praegu õpite? Meenutan üht kava Tallinna Kammerorkestriga, kus mängisite Prokofjevi teist viiulikontserti, mis te spetsiaalselt selleks kontserdiks õppisite.
Kõigepealt – need teosed, mida mängisin oma õppeajal, ei ole need, millega ma nüüd regulaarselt leiba teenin. Siis oli mul kavas Lalo, Wieniawski, Vieuxtemps, Tšaikovski. Aga kui hakkasin kontserte andma, mängisin Bergi, Stravinskit, Schumanni, Zimmermanni, Henzet. Šostakovitsit mängiti sel ajal vähe. Mul oli kavas veel Prokofjev, samuti Elgar. Kõiki neid mängiti tol ajal vähe – praegu kuuleb neid sagedasti.
Järjekordse orkestriga Beethoveni kontserti esitades nägi see ikka ja jälle välja nii. Küsin millal saaksin kohtuda dirigendiga, et talle ette mängida ja esitus läbi arutada. Antakse 10 minutit enne proovi algust. Dirigent küsib, mida te plaanite teha siin ja vaat siin ja kas ritenuto’d on teil tavalistes kohtades? Siis mängisime kontserdi läbi – homme on peaproov, õhtul kontsert ja sellega ongi kõik tehtud. Sel ajal ma mängisin küllaltki palju ka uut muusikat. Ja uue muusikaga ma kogesin, et kui ma mängin selliseid teoseid, ei saa ma mitte ainult ühe proovi – ma saan kaks proovi! Teosega töötamiseks on aega, saan kõigiga suhelda ja see tõesti meeldis mulle. Sellega seoses hakkas mul kogunema ebatraditsioonilisem repertuaar, nagu Weilli, Hindemithi kontserdid, Bernsteini serenaad jt. Aga kuidas õppida asju hilisemas eas – mingis mõttes on see keerukam, kuid see on ka hea treening. Pandeemia lockdown’i ajal oli selleks rohkem aega. Viimased teosed, mida õppisin oli väga keerukas Magnus Lindbergi kontsert ja Schönbergi kontsert.
Teie koduleheküljel on kirjas, et olete viiuldaja ja dirigent, dirigent on isegi märgitud esimesena. Mis sai tõukeks, et hakkasite tegelema ka puhtalt dirigeerimisega?
Olen palju mänginud orkestritega n-ö juhatava kontsertmeistri positsioonilt. Selline musitseerimisviis teeb orkestrile alati palju rõõmu, nad saavad nagu uut hapnikku. See mänguviis on nagu kammermuusika, igaühel on vastutava muusiku roll ja ükski dirigent-diktaator ei suru oma tahet peale. Peale aastakümneid aga hakaksin järjest rohkem tajuma, et olen viinud selle esitusviisi enda jaoks maksimumini. Kontsertidel tekib ikka olukordi, mida ise kaasa mängides käigu pealt suunata on keeruline, seeläbi võib aga interpretatsioon kannatada. Dirigeerimise mõtet olin varemalt lükanud tagasi, kuna mul pole koolitust dirigendina – nagu mõnel mu kolleegil, kes läksid hiljem dirigeerimist õppima. Siis aga tuli koroonaaeg ja mul oli aega võtta mõned dirigeerimistunnid. Meenub suurepärane André Previni film “Kellel on vaja dirigenti?” Dirigendina tunnen paremat ülevaadet kogu helipildist, samuti on lisandunud suurem võimekus aidata olukordades, kus orkester tõesti juhendamist vajab. Ma pole aga loobunud taotlemast orkestrilt endiselt üksteisega arvestava koosmängu kvaliteeti mida tegin kaasa mängides – on olukordi, kus vahetut kontakti mängijate vahel ei ole võimeline asendama mitte ükski dirigent.
Teie õde Tatjana Blacher on näitleja. Kas muusikal ja näitlemisel on ka oma seos?
Õppisime õega mõlemad New Yorgis. Mina olin Juilliardis ja õde õppis Lee Strasbergi teatri ja filmikoolis. Strasberg oli hea Stanislavski tundja ja hindaja. Läksin uudishimust õega kaasa ja võtsin ka mõned tunnid. DeLay ka kord oma tunnis tsiteeris midagi Stanislavskilt, see jäi mulle meelde. Hiljem kui olin juba ise õpetaja, jõudsime õpilasega tihtipeale sinna välja et – ta on tehnilised asjad omandanud, tubli muusik, teab mida teha ja soovib ennast väljendada, aga midagi on puudu. See, mis saksa keeles öeldakse – Ausstrahlung, karisma, lavasarm. Kui mõtlesin, kuidas seda parandada, tuli mul meelde Stanislavski. Rääkisin Stanislavski meetodist ja tema raamatutest oma õpilastele. Mõned ei olnud huvitatud, mõned olid heas mõttes rabatud, aga kokkuvõttes ma võin öelda: kui sul on raskusi laval end väljendada – loe Stanislavski raamatuid.
Peatume natuke teie koostööl Tallinna Kammerorkestriga. Me kutsume teid ikka ja jälle tagasi, sest me armastame teiega töötada, aga rääkige, kuidas töö meie orkestriga teie seisukohalt tundub? Mis on meie tugevused, nõrkused, eripärad?
Ilma midagi ilustamata – orkestri üldine tase on väga hea ja väga ühtlane. Kammerorkestris on ju kõik veel eriti hästi välja kuulda. Ma leian, et orkestris on väga hea tööeetika, kollegiaalne suhtumine ja mängurõõm. Kui kõik see on olemas, siis on fantastiline koos muusikat teha! Lääne-Euroopa inimesena võin öelda, et sellised väärtused muutuvad läänes järjest haruldasemaks, hea meel on, et seda leidub Ida- ja Põhja-Euroopa maades. Ma tõesti rahuloluga märkan ka seda arengut, mis orkester on läbi teinud, olles tänavu siin juba kolmandat korda.
Räägime lõpetuseks natuke Eestist. Teie perel on Eesti juuri ja teie abikaasal on seos Kelchiga (Christian Kelch, baltisaksa pastor ja kroonik, “Liivimaa kroonika” autor), Kelchi pärnaga, mis on Tallinna vanim puu. Ühtlasi meenutan ka seda et te käite vahel taliujumas koos Andresega (TKO kontrabassimängija Andres Kungla).
Seekord jäi suplus kahjuks vahele.
Kas Eestis olles tunnete midagi erilist või olete pigem “multikultuuriline kameeleon”, kes tunneb end sarnaselt igas kohas?
Ei, selline kameeleon ma ei ole. Mul on kindlasti kohti ja asju, millega ma tunnen end tugevamalt seotud kui teistega. Mu isa ema oli Eestist pärit. On veel teada mitmeid Blacheri-nimelisi arste Peterburis ja ka Haapsalus. Aga mu isa suri, kui olin veel väga noor, oma iseloomult oli ta pigem kinnine ja nii ma palju neist asjadest ei mäleta. Aga iga kord tulen Eestisse teatud elevusega ja mul on alati meel uuesti tagasi tulla.