Muusikast on keeruline kirjutada, kuna muusika kõneleb endast alati paremini kui seda kirjeldavad sõnad. Siit avaneb aga kirjutades hoopiski uus võimaluste areaal – kiigata veidi erinevatesse esteetilistesse kihistustesse, mis minu arvates üpris hästi ja täpselt muusikamaastiku ilu ja valu iseloomustavad. Suure plussmärgina võib 23.–27. novembrini väldanud “Klaveri”-festivali korraldusliku poole pealt esile tuua viimasel kahel korral toimunud vestlusringe, mis pianismivaldkonda ja seda ümbritsevat pluraalsust esile tuua ja avada aitavad. Rõõmuga saab nentida, et festivali kontserdid asusid üksteisest esteetiliselt valgusaastate kaugusel ja andsid suurepärase võimaluse kogeda äärmiselt erinevaid tähendusruume. Jätangi kirjeldustes need õhtud veidi harali, “klaaskastidesse”, et säilitada nende eriilmelisust, mis ühtse läbiva liini puhul ehk kaduma minna võiks.
23.10 – õhtune retk 1
Elena Bashkirova mängus oli tunda klassitsismi aristokraatlikku hõngu, perfektsusele suunatud esteetika pitserit ning seetõttu elektronide kokkupõrkeid õhus. Fraasitervikud, mis kaduvuseni vaiksete pastelsete kõlade tõttu kohati võimatuna näisid, õnnestusid siiski ja tõid kaasa nauditava pingelanguse. Sulašokolaadiselt kammerlikes, salvadoredalilikult voolavates akordides ja meloodiates oli haamrilöök asendunud värvidega, mis on Bashkirova muusikutuuma pärisosa. Pianisti kõrvale võis vabalt visualiseerida mõne ansamblisti, sest naise ajasopistatud ja kuulatama panev mäng lausa kutsus seda esile. Ilmselt olid kolm osa Dvořáki klaveritsüklist “Poeetilised meeleolud” op. 85 (1889) ning neli osa Fanny Mendelssohn-Henseli klaveritsüklist “Aastaring” H. 385 (1841) mängitud noodist, kuna ansamblistina on noot tema mängu orgaaniline osa, või siiski mitte? Arvasin aimavat, et osa kavast oli saanud rohkem “värskendust” kui mõni teine – fookust oli jagunud Mozarti fantaasiale c-moll (mida esitas peast). Tuleb imetleda pianisti võimet anda tasemel soolokontserte hulga erinevate töö- ja administreerimisega seotud ülesannete kõrvalt. Ilmselt on ta pianist, kes tunneb täpselt oma võimeid ja oskab mängida oma tugevustele.
Kontserdieelsel arutelul Klavierabend’i kui nähtuse kujunemise üle küsiti, kas pianist võib nooditekstiga vabalt ümber käia, millele austatud ja pianismiajalugu risti-põiki uurinud Toivo Nahkur vastas: “Võiks, kui meil oleks sedavõrd andekaid muusikuid, kelle puhul see välja kannaks.” Ia Remmel rõhutas aga isiksuse unikaalsuse tähtsust, mis loob sügava kommunikatsiooni kuulaja ja interpreedi vahel. Neile mõtteliinidele leidusid vastused järgmise õhtu kontserdil, mille järel arutlesin, et ehk on esteetiliselt üdini klassikalistel pianistidel enda poolt esitatud küsimusi isegi rohkem vaja, kui neile reaalselt vastata – paljud vastused olid järgmisel sooloõhtul nii keskustelus kui Kirke Karja mängus kuldmunadena reas.
24.10 – õhtune retk 2
Kirke Karja mõjus oma loomulikus, julges ning kunstilises iseenesestmõistetavuses valgusliku valküürina. Eneseteostuse tee nõuab vankumatut meelekindlust, kriitikatormide üleelamist, esteetilisi põrkumisi ja teab veel mida, kuid Kirke on sellest kõigest võitnud. Haihtus pinge õnnestumise või ebaõnnestumise pärast, sest valendas muusiku liikumise aluseks olev tegelik vaimne sisu. Olemise kunst pääses maksvusele ning mängija oli vabanenud kõigest konstrueeritust.
Kirke Karja on nimetanud Anto Petti end enim mõjutanud pianistiks ning põhjus tuli kontserdil selgelt esile. Improvisatoorne, elava hetke reaalset vaimuprotsessi muusikasse sillutav mäng, milles polürütmilised kihid ning ruumilised horisontaalsed liinid sünergia moodustavad, on miski, mille alge võib Petilt noppida ning sellega oma arenguteel kõrgele ja kaugele kulgeda, mis Kirkel ka õnnestunud on.
Maailm, kus suurepäraseid plaadistusi kogu kanoonilisest klaverirepertuaarist on sadu või isegi tuhandeid, esitab pianistile küsimuse: kes ma olen, milline on minu unikaalne kunstiline tee? Kas on ikka vaja tuhande esimest head salvestist Chopini klaverietüüdist? Karja vormis sõnumitoojana mitmetest teostest (heliloojad Kaja Draksler, Maria Faust, Ester Mägi, Felix Hauptmann) neid laiendades ja voolides oma variandid, mis oma ainukordsuses igasuguse leierdatud odavuseta olid. Oma hääle ja loojamentaliteedi leidmine traditsioonilise klaverimuusika arengufaasina võiks olla äratusgongiks paljudele noortele muusikutele. Pianistlikuks lakmuspaberiks kujunes täielikult noteeritud Matiss Cudarsi teos “Drive”, mis oma vahetuses Kirke improvisatsioonidele kuidagi alla ei jäänud. Gregor Kulla pala “Wait, I’m Forgetting” avas Estonia kontserdisaalis laiendatud mängutehnikate universumit, mis siis, et pianiinol. Sammuke seegi!
25.10 – õhtune retk 3
Naissoole ja naispianistidele pühendatud festivalil oli ainsaks maskuliinseks kaalupommiks maestro Neeme Järvi. Järvi monumentaalne olek, mastaapsed, maailma tuiksooni mööda looklevad mõtted annavad tunnistust selgest ja suurest nägemusest, millesse maestro on ilmselt terve elu uskunud ning mida ellu viinud. Tema elutee ja mõtteviis tulid sel kontserdil esile humoorikalt, ühtaegu pateetiliselt, kergelt ja usaldavalt, samas orkestrit ja kuulajaid oma peopesal hoides. Järvi juhatades muutus dirigeerimine heas mõttes teisejärguliseks – kontserdist sai muusikaline rõõmusündmus, vahetu elamus, mille osa oli ka elegantselt väljamängitud show.
Rahmaninovi 2. klaverikontserti kuulates näis, et dirigendi talent instrumentaalkontserte juhatada tekitas pianist Olga Kernis veel pisut üllatust. Kerni võimas mängustiil kindlustanuks pianistile võrdse partneri positsiooni ka sümfooniaorkestri kõrval, mis endast pidevalt kõik välja paneb. Järvi oskas aga ERSO muuta kohati lausa kammerlikuks, suutes pianisti isiksuse kogu nüansirikkuses esile tuua. Esimestest taktidest peale särises Kernis mingi raudne jõud, hoog. Kujutasin ette, mida ta võis läbi elada, vaadates üle klaveri otse tšellorühmale, mille liikmete rinnal paistsid Ukraina värvides lipsukesed. Kas Kern samastas end Rahmaninoviga, olles pärast sõjavastaseid väljaütlemisi kodumaa suhtes eksiili sattunud? Just nii näis selle võimsa naise puhul – fenomenaalses esituses vaheldus halastamatu raudne täpsus ja tempo äärmise melanhoolia ning igatsusega.
26.10 – õhtune retk 4
Vestlusringis olid Kristel Pappel, Mihhail Lotman ning Maarja Kangro, keda Joonas Hellerma nais- ja meespianismi intriigi üle arutlema püüdis saada. Tõdeti, et taolisest intriigist on tänapäeva pianismis keeruline rääkida, kuigi see sõltub ka kontekstist. Pappel leidis vastuseid pigem XIX sajandist Fanny Mendelssohni ning Clara Wieck-Schumanni elust. Fanny, keda Felixist andekamaks peeti, jäi soolistel põhjustel muusikuna varju. Isegi Clara Wieck-Schumann, kes isa vankumatul toel oma ajastu pianismi tippu tõusis, kahtles naisena endas ning ei arendanud oma heliloojapotentsiaali välja.
Aktuaalsetest teemadest tõi Maarja Kangro esile pereloomise mõju naiste karjäärile, öeldes, et peamine probleem on, kas naine emana suudab püsida konkurentsis. Lotman puistas naljatades, et “ma pole ei naine ega pianist” ning tõi sugude asemel esile erinevaid klaverikoolkondi. Ta kõneles oma kolmest lemmiknaispianistist Maria Judinast, Maria Grinbergist ning Myra Hessist, kellest viimane Teise maailmasõja ajal Londonis regulaarselt esines, mängides muusika universaalselt liitvasse jõudu uskudes ja anti-saksa hoovusest hoolimata Bachi, Beethoveni ja Brahmsi muusikat.
Kontserdil pealkirjaga “Klaveril ainult tüdrukud” astusid üles solistid Age Juurikas, Sofia Kvichia, Tähe-Lee Liiv, Kadri-Ann Sumera, Kristiina Rokashevich ja Piret Mikalai, duodena aga Maila Laidna – Tiiu Sisask ja Kärt Ruubel – Karolina Aavik. Kuulda sai läbivalt kõrgel tasemel hõrku assortiid eesti noorte naispianistide esitustest. Kõlas naisheliloojate looming, sh tänapäeval vähemängitud autoritelt, nagu Amy Marcy Beach, Lili Boulanger, Maria Szymanowska ning Cécile Chaminade. Lava tagaseinale oli projitseeritud Alyona Movko-Mägi värvidekülluses mänglev, arenev ja maastikke moodustav valgusinstallatsioon, mis nähtavasti ka muusikale reageeris. Kooslusena mõjus see uudselt – ollakse ju klassikalist muusikat harjunud kuulama täie keskendumise ja ühese fookusega. Klaverimängu ning visuaalse rännaku ühendamine kujundas kogu õhtut, olles kõditavaks väljakutseks.
Kokkuvõtvalt
Nagu Taavi Kerikmäe ühes vestluses toonitas, ei ole klaveri areng lineaarne, jõudes pika teekonna järel nüüdisklaveri kui ideaalini. Vastupidi, kõik klaveri kui pilli arenguetapid, eri ajastute pillitüübid ja stiilikäsitlused elavad esteetiliste ruumide ja kihistustena meie ümber koos edasi. On igaühe valida, kas mütata ühes ja kitsas käigustikus, vaadata muule ülalt alla või olla valmis avasüli vastu võtma klaveri ümber moodustunud salaniidistikku. Sajandite jooksul kujunenud kompleksset kooslust on lihtne buldooseriga pihuks ja põrmuks teha, nagu vaid pealiskihte aduvatel inimestel on võimatu adekvaatselt kirjeldada, mõista ja hoida kultuurilise arhitektuuri sügavusi. Pikal arenguteel on tekkinud elav ja hingav organism, millest ühiskond pidevalt ammutab.
Olen kindel, et erinevate väärtushinnangutega inimesed võiksid öelda täiesti vastandlikke asju klaverifestivali kontsertide kohta. Mõnele on ehk aristokraatiast väljaarenenud kunstmuusika elitistlik ning toob marginaliseerimise tõttu ohvreid, teise jaoks on see ainus, mida üldse muusikaks saab nimetada. Ehk tunneb keegi, et maestro Neeme Järvi on vanakoolilikult orkestri ees absoluut ning tema lavaolekus puudub igasugune orkestrandi isiksusega arvestamine, kellegi jaoks on see aga ainuvõimalik hierarhia, et taoline suurejooneline muusikasündmus, nagu seda reedeõhtune kontsert oli, üldse toimuda saaks. Igatahes oli seekordse klaverifestivali näol tegu väljapanekuga väga erinevatest ja ka vastuolulistest sündmustest, mille koosmõjus avaneb klaveri ümber toimuv pluraalne rikkus, millest ühiskond tarkust ning tähendustasandeid ammutada saab.