Emajõgi ja “Suudlevad tudengid” viivad meele ikka romantilisematele radadele rändama. Eks see ole ka küllap essentsiaalne osa Tartu Vaimust. Nagu kindlasti ka klassikaline muusika, mis ülikoolilinna publikule ikka hingekosutust on pakkunud. Tartu kontserdielus on lisaks suurele Vanemuise kontserdimajale ning auväärsele Tartu ülikooli aulale ka mitmeid teisi olulisi ja traditsioonidega kontserdipaiku. Kõige vastsem nendest muidugi Elleri kooli 2014. aastal avatud hea akustikaga Tubina saal, mis on saanud ka Tartu kammermuusika festivali (TKMF) peamiseks toimumiskohaks, küllap pikemaajalise traditsiooni tekkimiseks.
Festival ise sai alguse aastal 2019 – nimelt oli 2018. aastal saanud kahetsusväärsel kombel lõpu (kammermuusikale ja Tartu muusikutele keskendunud) Tartu talvemuusika festival, mis oli toimunud alates 2014. aastast. Selle organiseerija ja kunstiline juht oli toonane Tartu Jaani kiriku organist Elke Unt, kontserdid toimusidki Jaani kirikus. Tekkinud tühimik ootas julgeid pealehakkajaid ja õnneks neid leidus – TKMFi organiseerijaks ning kunstiliseks juhiks kujunenud viiuldaja Anna Samsonova ning tema julgustaja tšellist Olja Raudonen on kaks krapsakat Vanemuise sümfooniaorkestri muusikut.
Käesoleval aastal omandas festival aga esmakordselt rahvusvahelise mõõtme. Kui kolmel esimesel aastal esinesid sarjas peamiselt Lõuna-Eestis tegutsevad muusikud, siis nüüd tehti koostööd rahvusvahelise muusikafestivali ning -akadeemiaga “Classical Hugs” (otsetõlkes “klassikalised embused” või “kallistused”, aga siinne festival on valinud kaudsema tõlke – “Klassika kütkes”), mida juhib isa poolt vene-eesti-poola juurtega ameerika pianist Michael Bulychev-Okser.
“Classical Hugs” sündis aprillis 2020, reaktsioonina Covid-19 pandeemiale. Esimesel tegutsemisaastal oli tegemist Zoomi kaudu toimuva virtuaalse muusikaakadeemia ja -festivaliga. Leitmotiiviks oli, et inimene vajab teise inimese lähedust, tema miimikat ja näoilmet, puudutust ja kallistust. Kõike seda meile koroona-kammitsad paljuski ju meelevaldselt väga pika aja jooksul ei võimaldanud. Nii sündiski soov võimaldada muusikutel saata üksteisele virtuaalseid muusikalisi “embusi” online meistriklasside ja -tundide näol ning kuivõrd meistrikursustel osalejatele pakuti võimalust ka internetikeskkonnas rohkearvulisele publikule esineda, siis need kontserdid olid omakorda “kallistusteks” kuulajatele. Alates teisest tegutsemisaastast organiseerib “Classical Hugs” juba live-festivale, 2021. aasta augustis toimus esimene säärane Narvas, kus peaesinejaks ja ka -meistriks tundengite õpetamisel oli iisraeli viiulivirtuoos, maestro Shlomo Mintz.
Nii liitus TKMFiga ühelt poolt “Classical Hugsi” akadeemia-osa, mis tähendas, et terve festivali aja kestel andsid kõikjalt maailmast kokku tulnud muusikaõppureile meistrikursusi oma ala tipud. Klaverit õpetasid M. Bulychev-Okser (USA), Dmitri Alexeev (UK), viiulit Alla Aranovskaya (USA), Sergey Levitin, Miriam Davis (UK) ning Antonio Garcia Egea (Hispaania). Teisalt liitus kontsertide osa, kuna meistrikursuste andjad ja nende kolleegid esinesid festivali üheksast kontserdist kaheksal. Ainult üks, 5. septembril Jaan Räätsa 90. sünniaastapäevale pühendatud kontsert oli eesti muusikaga ja pea eranditult ka eesti muusikutega.
Kuna eesti publik sai eelkõige osa kontsertidest, keskendungi järgnevas neile, täpsemalt nendele, mida ise kuulasin.
26. augustil oli esimene kontsert Tartus Tubina saalis. Sai kuulda kahte eksootilist gurmee-elamust – need olid tšellist Sascha Groschangi esitatud Giovanni Sollima “Lamentatio” tšellole ja häälele (samas isikus), mälestamaks armeenlasi, kes hukkusid 1915–1917 nende vastu toime pandud genotsiidis; ning S. Groschangi ja viiuldaja Alla Aranovskaya (kes mõlemad on maineka, Grammyle nomineeritud Peterburi keelpillikvarteti liikmed) ning M. Bulychev-Okseri esituses valgevene-juudi päritolu helilooja Aleksandr Benditski “Juudi rapsoodia” – fantaasia, mis põhineb juudi rahvaviisidel. Viimane oli kõigi poolt suurepäraselt mängitud teos; eriti Alla puhul oli kuulda, et muusika tuli tema sügavamast olemusest. Sama trio poolt esitati ka Piazzollat, mis tema muusika tuntuse tõttu ei jätnud ehk nii eredat muljet. “Lamentatio” oli temperamentne teos, Sascha esitas seda ka vokaalselt väga võimekalt. Meelehõrk oli ka inglise viiuldaja Miriam Davise ning M. Bulychev-Okseri esitatud Debussy viiulisonaat – lavalt kostunud helid olid kirevalt nüansirikkad, loomulik bravuursus maitsekates piirides. Veidi väiksema mulje jätsid Glieri kaks pala tsüklist “Kaheksa pala viiulile ja tšellole” (1909) Alla ja Sascha esituses; duo Indrek Leivategija ning M. Bulychev-Okser, kes esitasid Weberni kolm pala tšellole ja klaverile op. 11 (1914) ja Bachi sonaadi viola da gamba’le D-duur BWV 1028; ning koosseis A. Aranovskaya, S. Groschang ja Tanel Joamets, kes esitasid Šostakovitši klaveritrio nr 2 op. 67 e-moll. Webern oli igati hea “kõrvavärskendus”, Bachi puhul seevastu tundus, et ansambel ei ole päris “ühel lainel” – nauditav oli tšellisti initsiatiivikus nii isiklikus partiis kui ka ansambli vedamisel, samas pianist tundus end olevat taandanud rohkem “saatja” rolli, jäädes tšellistile nii kõlaliselt kui initsiatiivikuselt alla, kõlades samuti ka kohati veidi mehaaniliselt. Šostakovitš oli hoogne ja power’iga, Tanelilt ka muljetavaldava tehnilise üleolekuga, samas jäi justkui vajaka teatavast ühtsest arusaamast muusikute vahel (mida võis tajuda ka Bachi puhul). Ka loos mitmel pool esinevad seisundilised, “hangunud” olekuga karakterid olid minu maitse jaoks ebapiisavalt välja mediteeritud. (Võrdle “Triode trio” – Muusika, 2022 nr 3) Püsivalt tegutsevates ansamblites kristalliseerub paratamatult veidi ühtsem ja läbitöötatum muusikaline tervik kui nendes, kus tullakse kokku vaid teatud projektiks ja kus ei pruugita saavutada veel sellist üheshingamist, mis tekib aastatega kokku kasvades.
28. augustil esineti Tartu raekojas Ukraina toetuseks, kus paljuski kordus eelmise kontserdi repertuaar ja esinejad, ent siin sai esimest korda kuulda Londoni kuningliku ooperimaja esiviiuldajat Sergey Levitinit. Koos M. Bulychev-Okseriga esitati ukraina helilooja Myroslav Skoryki “Meloodia”, mille Skoryk kirjutas 1982. aastal nõukogude sõjafilmile “Высокий перевал” (“Kõrge mäekuru”). Tore kokkusattumus muuhulgas, et antud film võitis auhinna ja diplomi üleliidulisel kinofestivalil, mis 1982. aastal toimus just Tallinnas. Maestro Levitini viiulikäsitlus on lihtsalt võrratult kaunis, võimaldades sel puudutaval meloodial täiel määral mõjule pääseda. Bulychev-Okser mängis Chopini mazurka nr 13 a-moll (op. 17 nr 4). Ta lähenes sellele melanhoolsele palale erakordselt peene klahvikäsitlusega, tundeliselt ja varjundirikkalt, keskmine osa aga lõhnas päikesesäras justkui loodus pärast vihma. Sellest kujunes minu jaoks täiesti ootamatult üks paremaid Chopini esitusi üldse, mida olen kuulnud, vaatamata sellele, et pilliks oli kehvapoolne “Estonia”.
Kontserdi sisuliseks tuumaks oli aga New Yorgi helilooja Jeremiah Bornfieldi Alla Aranovskayale pühendatud teos “Zelensky”, alapealkirjaga “Vastus mu tuleviku tapjatele”. Kui sõja algusest olid möödunud vaid loetud päevad, helistas Allale tema sõber New Yorgist ja ütles, et ta kuulis Volodõmõr Zelenskõi videopöördumist Euroopa Parlamendile, mis oli kogunenud erakorralisele täiskogule 1. märtsil 2022. Presidendi lühike, ent võimas kõne jättis talle nii sügava mulje, et sellest sündiski kohe too helitöö. Teos on sooloviiulile ja häälele, kõigepealt on neli kurb-lootusrikast viiulifraasi täis- ja poolnootidest, siis areneb see läbi accelerando ja vivace-taktide ning jõuab teatavasse meditatiivsesse katarsiseseisundisse pianissimo’s, kus otsivad pool- ja täisnoodid peaksid justkui hinge kinni, kui “hääl” deklameerib võimsaid tekste – alustuseks lõiku Zelenskõi kõnest: “... ja uskuge mind – tänasest saab iga väljak, mis tahes nimeline, nimetatud Vabaduse väljakuks. Igas Ukraina linnas. Keegi ei murra meid. Me oleme tugevad, me oleme ukrainlased!” ning sellele järgneb “Taaveti psalm 140” (“Palve tagakiusajate vastu”), mis algab nii: “Oo, Jehoova, päästa mind kurjade käest,
kaitse vägivaldsete eest,
kes hauvad südames kurja,
õhutavad päev läbi vaenu.”
See psalm deklameeritakse ette tervikuna. Teose esitusel kanti need kõned järjestikku ette kahes keeles, et oleks kõigile publikust arusaadav – kõigepealt väga ilmekalt retoorikakunsti valdava Sascha Groschangi hääle läbi inglise keeles ning seejärel kohe maestro Levitini rahustava ja kaastundliku palvekõnena vene keeles. Siiras ja mõjuv helitöö. Ernest Blochi “Nigun” tema kolmeosalisest tsüklist “Baal Shem” viiulile ja klaverile (1923) Davise ja Bulychev-Okseri ettekandes oli seevastu igati eksalteeritud ja täisvereliselt esitatud juudi muusika.
Lühidalt peatuksin ka veel 29. augusti Tubina saali kontserdil, kus sain lisaks juba eelpool mainitud härra Bulychev-Okseri Chopinile oma selle festivali vast kõige suurema interpretatsioonikunstialase elamuse, nimelt õnnestus maestro Levitini isikus kuulda viiulimängu, mille sarnast ma elavas ettekandes ei olegi varem kuulnud, plaadilt küll, aga mitte kontserdil. Levitin esitas koos kaassolisti Aranovskayaga, kes talle samuti palju alla ei jäänud, kolm barokk-kontserti kahele viiulile (Händeli “Concerto grosso” nr 1 G-duur, HWV 319, Bachi kontsert kahele viiulile d-moll, BWV 1043 ja Vivaldi kontsert kahele viiulile A-duur, RV 519). Ühelt poolt võlus kõrgeim tehniline meisterlikkus, teiselt poolt galantsus, suurepärased strihhid, viiuli kõla puhtus ja kahinavaba intensiivsus isegi kõige vaiksemate nootide puhul. Hämmastas, kui nõtkelt ja elava kaasaelamisega oli kõik mängitud, otsekui õhust haaratud – terve orkester tõmmati eeskujuga kaasa. Nagu hiljem selgus, on nii Levitin kui Aranovskaya õppinud Mark Komissarovi juures Peterburi konservatooriumis. Veel kõlasid Bachi, Šostakovitši, Chopini, Schumanni ja Mozarti helindid. Tartu-Maarja kammerorkestrit juhatas Lilyan Kaiv. Üles astusid ka 2007. aastal sündinud USAs elav noor pianist Wendy Wang, kelle Chopin jäi paraku veel õpilaslikuks; ning kasahstani pianist Aliya Turetayeva (Schumanni klaverikontserdi I osaga).
5. septembril oli Tubina saalis niisiis festivali ainus eesti muusika kontsert. See oli pühendatud Jaan Räätsa 90. sünniaastapäevale ja esinesid peaaegu eranditult eesti muusikud. Kontserdi peateos oli Hando Põldmäe esiettekandele tulnud mastaapne laulutsükkel baritonile ja klaverile “Pilvi üle taeva. Üheksateist laulu eesti luuletajate tekstidele” bariton Atlan Karbi ja pianist Ralf Taali esituses. Ettepaneku heliloojale see teos luua tegigi Atlan, kes andis vihjeks, et võiks läheneda mahu mõttes “schubertlikult”. Nii valmis umbes tunniajane tsükkel, mida raamivad luuletused ajast: I “Aeg” Jaan Kaplinskilt ja XIX “Aeg” Artur Alliksaarelt; tekstiautoriteks on veel Henrik Visnapuu, Heiti Talvik, Andres Ehin, Bernard Kangro, Kalju Lepik ja Jaan Kross. Helilooja oli tekstidega väga põhjalikult tööd teinud, ilusad meloodiad tänapäevaste harmoonia- ja kompositsioonitehnika võtetega, sekka head muusikalist huumorit. Kokku on saanud kaunis ja tõsine suur tervik – tekkis soov seda peagi uuesti kuulata. Nii kaalukat vokaaltsüklit polegi eesti muusikaloos varem loodud. Teos on vokaalselt väga raske, võimalik, et peale Atlani ei laulakski seda Eestis keegi teine võrreldavalt hästi ära. Atlan pani Tubina saali nii võimsalt kõlama, justkui oleks ta kasutanud võimendust. Ralf Taal pianistina oli selle tsükli jaoks suurepärane valik – tema sügav intellektuaalsus on ühendatud romantilise ja väga tundliku natuuriga. Selliseid pianiste pole Eestis just palju. Ralf vääriks kindlasti palju rohkem kontserdilava kui ehk nii mõnigi teine tema asemel. Igal juhul – eesti muusika esimene korralik ja täiemahuline Lied’i-tsükkel on sündinud! Selle eest braavo Handole ja aitäh Atlanile, kel õnnestus Hando ära veenda! Samal kontserdil mängis väga kuulamapanevalt 15-aastane Läti pianist Melissa Takanbekova, esitades Riho Esko Maimetsa “Pezzo in forma di sonatina” (2020) ja Tõnis Kaumanni “Tilga järel langes tilk” (2019). Veel kõlasid Tõnu Kõrvitsa “Peegeldused tasasest maast” ning Ardo Ran Varrese kaks uudiseost: “Monoodia Jaan Räätsa mälestuseks” (soolotšellole, esitaja Olja Raudonen) ja ““Ülim” tõde” (keelpillikvartetile – esitaja H. Lepnurme nim kvartett – ja fonogrammile). Viimases on heliloojal ülimalt hästi õnnestunud tabada irooniat muusikas; groteski määr oli nii kõrge, et pani tahes-tahtmata teosele kaasa muigama.
Kuulamata jäid prantsuse pianist Pierre-Laurent Boucharlat’ klaveriõhtu (kolme Beethoveni esimese klaverisonaadiga) Tubina saalis ning galakontsert, kus esinesid meistrikursustest osavõtnud õpilased, aga samuti hispaania viiuldaja Antonio Garcia Egea ning itaalia pianist Tommaso Maganzani. Sarja lõppkontserdid toimusid Tallinnas.
Mis puutub veel festivali iseloomustanud teatavasse eklektilisusesse kontserdikavade kokkupanekul ja sellesse, et Räätsale pühendatud kontsert jäi oma pühenduses üsnagi küsimärke tekitavaks, kuivõrd Räätsa teoseid kontserdil ju ei kõlanudki ja seos Räätsaga tundus seisnevat vaid ühes suhteliselt lühikeses helitöös pealkirjaga “Monoodia Jaan Räätsa mälestuseks”, samuti tõdemusse, et see mammutkontsert oleks kindlasti vajanud ka vaheaega, et muljed Põldmäe hiigeltsüklist saaksid settida ning vaim järgnevaks veidi puhata, ning ka tõika, et mõnedel kontsertidel, kus kõlas mitte nii tuntut või eesti publikule eeldatavasti sootuks tundmatut muusikat, oli tõeliselt ärritav, et kavalehtedel ei olnud midagi võimalik lugeda nende teoste kohta (Ukraina toetuseks toimunud kontserdil puudus kava hoopis, teoseid tutvustati küll suuliselt, kuid akustiliselt mitte alati arusaadavalt), siis nendes punktides nõustun täielikult mu kolleegi Katrin Alleri seisukohtadega, kes kirjutas need väga ilmekalt ja põhjalikult lahti oma arvustuses, mis ilmus 16. septembri Sirbis. Tema ülevaatest saab palju head lugeda ka Boucharlat’ klaverikunsti kohta.
Kokkuvõtteks: festival pakkus palju nii eksootilisi kui ka hingepugevaid elamusi. Publikut oleks nii mõnelgi kontserdil võinud tunduvalt rohkem olla. Küll aga teeb nii positiivselt ootusärevaks kui samas ka veidi murelikuks, kui mõelda, mis saab TKMFist edasi. Ühest küljest sooviks kindlasti, et rahvusvaheline koostöö jätkuks ja ka edeneks kuulsate välisartistide siia toomine. Samas on minu jaoks siiski teatav ohumärk, et käesoleva aasta üheksast kontserdist vaid üks oli pühendatud eesti muusikale ja muusikutele, ehk siis vaid üks kontsert oli selline, mida esindas TKMF eelnevatel aastatel, samuti oli kandnud Tartu talvemuusika festival. Kui nii jätkub, võib vist nentida, et tegemist on rohkem “Classical Hugsi” festivaliga ja senine TKMF on oma algsel kujul ja ka mõttel teatavas varjusurmas. Siis võiks koguni tunduda, et Eesti-poolset TKMFi oleks sinna juurde vaja vaid seetõttu, et “Classical Hugsi” oleks lihtsam Tartus korraldada. Loodan siiski, et päris nii ikka pole ja ei lähe ning et Tartus jätkaksid enam-vähem võrdses mahus nii endine TKMF kui ka vastne “Classical Hugs”, kas siis ühe festivalina või – miks mitte – ka eraldi sarjadena. Eks aeg annab arutust, klassikaline muusika aga igal juhul lohutust ...