Suvi on imeline aeg, mil nautida elavat muusikat vabamas õhkkonnas väljaspool akadeemilisi kontserdisaale. Tapa vallas asuv Moe külastuskeskus on selleks ideaalne koht! Selle tunnistuseks oli seal 5.–6. juulil juba kolmandat korda toimuv Eesti Interpreetide Liidu suviselt kerge muusikafestival “Klassika on Moes”.
Asukoht soosis igati klassika nautimist ning lisas muusikale atmosfääri ja looduslähedusega justkui uue dimensiooni. Kontserdid toimusid valgusküllases värske uuenduskuuri läbinud saalis, kust oli hea tähele panna, kuidas ilm vaheldus lausa ühe tunniajase kontserdi vältel. Mõlemal päeval oli võimalik koos giidiga külastada ka Moe muuseumi ning olla tunnistajaks kohalikule sajanditepikkusele piiritusetööstuse ajaloole.
Esinema olid kutsutud oma ala tipud. Esimesel päeval toimus kaks kontserti, festivali avas Mati Mikalai “Tantsud klaveril” tantsulisemate klaveripaladega. Avaõhtu lõpetas Liis Jürgensi sooloharfi kontsert “Legend”. Mõlemad artistid pakkusid üllatusi ka klassikakaugematele inimestele, mängides näiteks Claude Debussy tuntud teoseid. Teisel päeval mõeldi kõige pisematele – kavas oli suisa kaks perekontserti. Päeva alustanud “Trost ja klahv” ehk Toomas Vavilov klarnetil ja Johan Randvere klaveril avasid põnevat muusikamaailma ja pakkusid avastamisrõõmu kogu perele. Seejärel sai nautida “Keelpillilummust” kvarteti M4GNET esituses. Robert Traksmann (viiul), Katariina-Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello) esitasid Tüüri, Katharina Schmauderi ja Beethoveni muusikat. Õhtu lõpetas kava “Kaks karu” tenor Mati Turi ning armastatud helilooja ja pianisti Rein Rannapiga, esitati Rannapi lastelaule Ott Arderi sõnadele. Esimesel kontserdil esitas Mati Mikalai palju impressionistlikku ja sellest stiilist mõjutatud muusikat. Õhtu avas Debussy neljaosaline “Bergamaski süit”, mille üks osa on kuulus pärl “Kuuvalgus” (“Clair de Lune”). Järgnes veel üks publikumagnet: Ginastera “Kolm Argentiina tantsu”. Esimene osa “Vana karjase tants” on eriline oma bitonaalsuse poolest, kus vasak käsi mängib Des-duuris ja parem C-duuris. Sellest hoolimata läbib pala ühtne meloodia, muutes terviku võluvalt põnevaks. “Graatsilise tüdruku tants” ja “Lindpriist kauboi tants” jätkasid põnevaid kromaatilisi otsinguid. Lõpetuseks kõlas kolm osa Hindemithi jazzimõjutustega süidist “1922” – “Marss”, “Nachtstück” ja “Ragtime”.
Õhtu teises pooles leidis aset sooloharfi kontsert, mis on üpriski haruldane nähtus. Liis Jürgens tõdes, et kava koostamine oli paras katsumus. Paratamatult tuli esitusele mitmeid algselt teistele pillidele loodud palu, nagu näiteks Bachi tšellosüidist nr 1 BWV 1007 “Prelüüd”, mida oli väga värskendav harfiseades kuulda. Kõik seaded oli loonud Liis Jürgens ise. Sarnase melanhoolse karakteriga Arvo Pärdi “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” ja Pärt Uusbergi “Loviisa meeleolu” kõlasid kõikidest seadetest vast kõige ebatavalisemalt. Debussy “Arabesk” mõjus seevastu nii loomulikult, nagu olekski tegu harfipalaga. Mitmed teosed demonstreerisid instrumendi rikkalikke võimalusi, üks neist näiteks tehniliselt keerukas kontserdi nimilugu Henriette Renié’ “Legend”. Lisapala, Jürgensi IX klassis loodud “Lilla jaaguar” kompas aga jazzi võimalusi harfil. Esmakordselt kõlas harfiseades Lauri Jõelehe“Stella matutina”. Pidulikkust lisas juurde, et helilooja oli ise ka kohal ja aitas teost avada. See pala demonstreeris hästi instrumendi mitmekülgsust, murdes stereotüüpi, et harf sobib vaid veevulinana kõlavate glissando’de mängimiseks. Kui algas harfiklassika, Alphonse Hasselmansi pala “Allikas”, oli avatud akendest kostuv linnulaul juba haripunkti jõudnud ja pakkus õrnematele harfihelidele võluvat konkurentsi. Kontserdi lõpupoole sai nautida aga mõnusaid vihmahääli. Teine lisalugu oligi vihmast ja päikesest inspireeritud (publiku valitud teema) kohapeal sündinud vabaimprovisatsioon.
Lisaks kaunile muusikale oli õhtu üks võluvaid aspekte Moe külastuskeskuse mõnusalt vabam õhkkond ja olemine, mis muutis muusikud ehk tavapärasest avatumakski. Nii Mikalai kui ka Jürgens juhatasid kõik esitusele tulevad palad sisse, Mikalai lausa Alberto Ginastera “Kolme Argentiina tantsu” esimese osa järel, mainides, et siin palju kordi kõlav akord oli üks helilooja lemmikuid. Jürgens tutvustas lähemalt oma pilli, kõneles muu seas harfi klahvidest ja vajadusest võtta kaas mitu kingapaari ning avas enne Pärdi loo mängimist tema tintinnabuli-tehnika põhitõdesid. Oli tõeliselt lummav õhtu!
