Tartu Jaani kirikusse nii loomulikuna paigutuv muusikafestival “Klaaspärlimäng” oli siinmail kolmeteistkümnes ja sai teoks 7.–12. juulini. Taoline muusikapidu on Tartule lausa õnnistus ja tundub, et selle avastuslikkuse printsiibi on Tartu publik omaks võtnud. Festivali elujõudu kinnitab seegi, et koroona kiuste on siiani jätkunud uudsust, mängulisust ja üllatuslikkust. Imetlusväärne on kunstilise juhi Peeter Vähi ja tema meeskonna poolt pakutavate kunstiliste ja korralduslike vormide mitmekesisus, nende mobiilsus. Kaheteistkümnest festivali kontserdist õnnestus mul külastasin kuut.
Avakontsert kui stiilinäide
Avakontserdi pealkiri “Karjapasuna lugu” seostus leedu rahvapilli, oboega sarnaneva birbyne’ga. Peeter Vähilt kõlas sellele pillile mõni aasta tagasi Leedu kammerorkestri tellimusena sündinud ulatuslik kontsert. Selle esitas virtuooslikult Vytautas Kiminius, kuulsamaid birbyne-mängijaid ja tutvustajaid väljaspool oma kodumaad. Vähi on birbyne “hingeellu” läinud süvitsi ja võtnud teose lähtepunktiks endise Preisimaa linna Memeli (praeguse Leedu Klaipeda) ümbruse arhailised preisi rahvaviisid. Teos on eesti muusikas erakordne sellegi poolest, et näitab võimalust, kuidas saab meile nii lähedasele riigile nagu Leedu ja tema kultuurile austust avaldada.
Avakontserdi kava oli musternäide heast ülesehitusest, mis seostus suviste meeleoludega – avalooks pidulik Jacques Paisible’i sonaat kahele trompetile (solistid Priit Aimla ja Martin Pajumaa), Vähi juba mainitud kontsert, 11-aastase (!) Felix Mendelssohni keelpillisümfoonia nr 1, mis on täis aimdusi tulevasest suurest meistrist (tal on vanusest 11–16 eluaastat kokku 13 sümfooniat – on, mida avastada!), Max Bruchi “Kol Nidrei” ja lõpetuseks Henry Purcelli süit “Suveöö unenägu”.
Veidi M. Bruchi “Kol Nidreist”. Sellel lihtsal, traagilise ja samas võitlusliku alatooniga juudi rahvalaulule põhineval lool on rituaalselt laiem tähendus. Selle viisi seadet kontrabassile mängis korduvalt eesti kontrabassivirtuoos Ludvig Juht esinemistel pagulasena kaasmaalastele USAs, Kanadas ja Rootsis pärast Eesti okupeerimist Venemaa poolt. Kõrvuti Hanseni laulu “Ema süda” ja M. Lutheri koraali “Kindel linn ja varjupaik” seadetega aitas ka “Kol Nidrei” sisendada eesti pagulastele lootust ja usku kodumaa tuleviku suhtes.
Elegantsist, traagilisusest ja kohati nakatavast lendlemisest läbipõimunud kava juhtis kaasahaarava loomisrõõmuga sadamasse Klaaspärlimäng Sinfonietta väsimatu Andres Mustoneni käe all.
Austria muusikute paraad
Festivali külalisesinejaist olid kolme kollektiiviga esindatud Austria muusikud.
Keelpillikvinteti Viini kammerfilharmoonikud kavades on teadlikult esikohal unustusse jäänud heliloojate teosed, samuti Mozarti ja Beethoveni suurteosed keelpillikvinteti seades. Kontserdil oli selliseks 9-osaline põimik Mozarti ooperi “Figaro pulm” magusamatest paladest. Avastuslikkust pakkusid klassikuks kujuneva austria helilooja Erich Wolfgang Korngoldi “Muinasjutupildid” ja vulkaanina pulbitsev finaal Max Regeri keelpillikvartetist d-moll – ilmekas näide, et kontsertidel on koht ka suurteoste üksikutel, esilekerkivatel osadel.
Saksofonikvartett AUREUM pakkus lisaks perfektsele mängule vaoshoitult teatraalset vaatemängulisust. Selleks polnudki palju vaja, kuna õigel hetkel sümmeetriline või asümmeetriline mängijate asetus ja selle muutused tegid teoste kuulamise/jälgimise vaheldusrikkamaks. Aga kujundlikkus on muusikat ikka saatnud, liikumine ja muusika teineteisega põimunud. Kvartett kasutas liikumisi hästi loomulikult, vastavalt võimalustele, segamata mängimist. Nautisin muusika ja liikumiste sümbioosi väga. Esitusega haakus mängijate pantomiiminäitlejaile omane stiilne must riietus. Repertuaaris oli ruumi tuntud helitööde seadetele. Hea muusika seadmine erinevatele koosseisudele on omaette suur avastuste maailm. Seda maailma püüavad järjekindlalt tutvustada ka “Klaaspärlimängu” kavad. AUREUMi kavas oli mitu seadet klassikutelt: Griegi orkestrisüidist “Holbergi ajast”, Mussorgski klaveritsüklist “Pildid näituselt”, Beethoveni “Pateetilisest” klaverisonaadist (III osa). Austria rahvamuusikast lähtusid Rudi Pietschi seaded – humoorikad, lõbusate liikumistega palad joodeldajaist ja veinijoojaist. Kaasaega esindas seade Piazzolla “Libertangost”, kus ansambel demonstreeris ülitäpset rütmimängu, ning originaalteostena Geissi jazzilik “Imaginary Dances” ja Maureri “Surivisation”. Viimases rõhutas teatraliseeritust mäng erineva suurusega saksofonihuulikutel.
Ansambel Concilium musicum Wien pakkus omapärase kava pealkirjaga “Kastraatide maailm”. Suurkujude Händeli, Vivaldi ja Haydni ning vähem tuntud Hasse ja Fuxi instrumentaalteoste vahele pikiti uhked plokid XVIII sajandi I poole kastraatide ajastu leivanumbritest – aariad Händeli ooperitest “Xerxes” ja “Rinaldo”, Glucki ooperist “Orpheus ja Eurydike”, Hasse ooperist “Tituse halastus” ja aariad Vivaldi kantaadist “Nisi dominus”. Solistiks oli üllatavalt võimsa ja kandva häälega kontratenor Armin Gramer. Huvipakkuv oli Haydni klahvpillikontserdi F-duur esitus. Selgus, et nimetusel “klahvpillikontsert” on ka praktiline tähendus – solist Peter Frisée soleeris osa teosest klavessiinil ja osa positiivorelil, olenevalt karakterist. Uus on ikka unustatud vana! Elamuse pakkus samuti ansambli ühe asutaja Christopher Angereri soleerimine viola d’amore’il Vivaldi kontserdis. Mahlaka kõlaga pill pääses kirikus hästi mõjule.
Muusikud Iisraelist, Eestist ja Gruusiast
Pärlina mõjus Iisraeli barokkorkestri Barrocade kava. Uhked barokkteosed – Purcelli “Häid sõnu voolab mu südamest”, Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 5 ja Vivaldi suurvorm “Gloria” ühel kontserdil – milline vaimustav bukett! “Glorias” oli kaastegev segakoor Voces Tallinn ja solistidena särasid sopran Jaanika Kuusik ja metsosopran Annely Leinberg. Seda aegumatut teost kuulaks Jaani kirikus palju sagedamini!
“Gloriaga” seostub üks isiklik mälestus 1970-ndate keskelt, kui Tallinna Kammerkooriga esitasime teost koos Leedu kammerorkestriga Saulius Sondeckise käe all Vilniuses ja Klaipedas. Millise vaimustusega sai seda õpitud ja millist elamust pakkus koosmusitseerimine leedu muusikutega!
Eesti noorte meeste ansambel Trio ’95 (kõik liikmed on sündinud 1995. aastal) teenis oma esinemisega auga välja publiku poolehoiu; festivali kontsert oli kammerkonkursil “Tallinn 2021” võidetud eripreemia. Muusikakeskkoolis 8-aastaselt koosmängu alustanud Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) pakkusid nauditava kava, milles nii klassikat (Brahmsi klaveritrio nr 1), kaasaja klassikatt (Henze kammersonaat) kui eesti muusika esiettekanne (Kristjan Randalu “Noa tera”.) Festivali mängulisusega seostus Brahmsi trio osade vahel esitatud Ülo Kriguli “Brahm’s Glitch” – väljakutse seostada oma teos klassiku triost pärineva lõiguga, kus elektroonilises muusikas ja digitaaltehnoloogias esinev glitch (tõrke)-esteetika paigutub akustilisse vormi. Ka Brahmsi nimes komakoha muutmine (Brahm) toob sisse hoopis uue tähenduse. Nagu Kriguli teos, nii ka Randalu “Noa tera” tugineb sõnamängule – silmas on peetud nii nuga kui piiblist tuntud Noad, kes pääses laevaga uputusest üle noatera! Randalu teoses on nii teravust, rahunemisi kui mitmetähenduslikkust. Igal juhul isikupärase käekirjaga teos.
Lõppkontserdi sisustas Gruusia 7-liikmeline meeste vokaalansambel Iberia. Seda liiki muusikaga on mul erilised mälestused 1980. aastaist, kui noorte heliloojatena külastasime Gruusiat korduvalt, eriti seoses üleliiduliste muusikasündmustega. Karmihõnguline meestelaul jäi kummitama ühes mägikülas, gruusia rahvusliku suurkuju Šotha Rusthaveli sünnikohas – taustal kõrguvad mäed, viigipuud ja küpsed viinamarjakobarad kirikumüüri ääres. Ja nüüd oli kogu seda koloriiti koos mägede kauge kajaga ehtsalt kuulda/tunda Jaani kiriku müüride vahel! Ainuüksi meeste eriliselt intensiivne ja pingestatud hääle tekitamise viis lõi energiat täis õhustiku. Samas võis laul olla nii õrn ja lüüriline, et lauljadki tundusid olevat nutu äärel, osast kuulajaist rääkimata.
Festivali kavas oli veel muudki huviäratavat, aga kahjuks kõikjale ei jõudnud. Näiteks kandsid värskendavat vaimu formaadi “Jubilate” raames juubilarid: kontserdina orkester Kremerata Baltica ja dirigent Gidon Kremer, näituse kujul “Hortus Musicus – 50”, vabaõhukontserdi kujul ansambel Kukerpillid põimituna eesti akadeemilise taustaga loojate lugudega. Ansambel U: tuli välja uuendusliku ja interaktiivse projektiga “Publikuorkester”, kus kuulajate sekkumine kujundas kogu kontserdi kulgu ja nägu. RAMi kanda oli suurejooneline meeskoorikava läbi Kristuse kannatusloo responsooriumide, nähtuna Carlo Gesualdo (1560–1613) ja Pärt Uusbergi (s 1986) silmadega.
