Eesti Heliloojate Liit (HL) loeb oma sünnikuupäevaks 19. novembrit 1924, mil asutati Eesti Akadeemiline Helikunstnikkude Selts (hiljem Helikunstnike, EAHS), ehk siis tänavu täitub liidul 100. tegevusaasta. Kui tähtede seis on soodne, saab novembriks kaante vahele liidu ajalugu käsitlev raamat, kus Kerri Kotta annab ülevaate eesti heliloomingust, Kristina Kõrver kirjutab HL-i tööst Eesti taasiseseisvumise järel, minu ülesandeks on aga valgustada liidu tegevust algusaegadest kuni 1991. aastani.
Et praegune HL hakkas lugema oma eelkäijaks Eesti Vabariigi ajal loodud EAHS-i, on mõistetav – kes oleks tahtnud tunnistada, et jätkatakse okupatsioonivõimude asutatud liidu tööd. Sisuliselt oli aga EAHS-i näol tegemist üsna teistsuguse orientatsiooniga ühinguga kui tänapäevane heliloojaid ja muusikateadlasi ühendav liit, sest tollasesse seltsi kuulusid lisaks eelmainitutele ka interpreedid. EAHS-i eesotsas olid küll kogu aeg heliloojad – esimeseks esimeheks valiti Artur Kapp, 1935. aastal asus sellele kohale Riho Päts, 1937 Juhan Aavik ja 1940. aasta märtsikuus Adolf Vedro –, kuid tegevuse põhirõhk oli peamiselt kammermuusika propageerimisel, seda nii kontsertide kui ka loominguvõistluste kaudu. Seltsi juures tegutses muutuva koosseisuga keelpillikvartett, hiljem ka puhkpillikvintett, kes andsid kontserte paar korda aastas, kavas nii Lääne kui ka eesti muusika.
Kammermuusika kõrval tuleks veel ära märkida EAHS-i kirjastusalane tegevus. See ei olnud küll mahukas, kuid ilmavalgust nägid mõned üsnagi kaalukad teosed: seltsi 10. tegevusaastat tähistati “Eesti muusika almanakiga”, 1935. aastal anti välja Herbert Tampere “Eesti rahvamuusika antoloogia” I osa ning 1938. aastal ilmusid Karl Leichteri koostatud “Kakskümmend aastat eesti muusikat: 1918–1938” ja Riho Pätsi “Artur Kapp ja tema muusikaline looming”. Siiski varjutas seltsi tegevust vähene publikuhuvi kontsertide vastu ja pidev rahapuudus.
Pärast Eesti liitmist NSV Liiduga 1940. aastal läksid Rahvakomissaride Nõukogu otsusega likvideerimisele kõik Eesti Vabariigi aegsed seltsid, sh EAHS. Uute ühenduste loomisel tuli aga eeskuju võtta juba NSV Liidus tegutsenud ühingutest; kunstivaldkonnas tegelejatele tähendas see loomeliitude loomist, mille asutamisega tegid siinsed heliloojad algust 1940. aasta augustis.
Erinevalt EAHS-ist, mille tegevus oli pideva rahapuuduse tõttu üsna piiratud, olid ENSV HL-i finantsilised võimalused tunduvalt avaramad. Stalinistlikus NSV Liidus oli juba 1930. aastatel ära tabatud kunsti olulisus partei ideoloogia elluviimisel, seetõttu sekkusid riigi- ja parteiorganid diktatuuridele omaselt aktiivselt kunstiellu, pöörates eri kunstiliikidele, üksikteostele ja nende loojatele haiglaselt teravdatud tähelepanu, püüdes hoida kõike ja kõiki oma kontrolli all. NSV Liidus olid ühed sellistest kontrollivatest ühendustest loomeliidud, millega ühinemine oli loomeinimestele näiliselt vabatahtlik, kuid sinna kuulumata ei olnud võimalik oma alaga professionaalsel tasemel tegeleda ega sellest elatuda. Kuigi võimud ei osalenud otseselt loomeliitude juhtimises – see oli jäetud oma ala professionaalidele –, tehti seda ometigi varjatult mitmesuguste määruste ja juhiste kaudu, et tagada sotsialistliku realismi kui ainulubatud loomismeetodi kasutamine ja levik.
Need autorid, kes suutsid stalinismi kadalipust põlu alla sattumata läbi tulla, said nautida märkimisväärseid materiaalseid hüvesid ja ilmselt oli see ka üks põhjusi, mis esialgu pani pidevast rahapuudusest väsinud eesti heliloojaid uue loodava liidu tegevuses üsnagi hoogsalt kaasa lööma. HL-i asutamiseks moodustatud organiseerimistoimkond – esimees Heino Eller, liikmed Adolf Vedro, Cyrillus Kreek, Eugen Kapp ja Eduard Tubin – valiti printsiibil, et liikmed ei olnud lähedased Eesti Vabariigi aegse võimuga, aga samas oli neil autoriteet ametivendade seas. Toonasest optimistlikust õhkkonnast annab tunnistust Anton Kasemetsa kirjutis “Muusikahooaja esimene pool” ajakirja Teater ja Muusika jaanuarinumbris 1941. aastal, kus ta näeb eesti muusika tulevikku uue riigikorra tingimustes positiivsena, “kuna Nõukogude valitsuse poolt selleks avatud krediidid on küllalt suured, et võimaldada heliloojaile nende ülesannete teostamist lahedais tingimusis.” Neid n-ö krediite pidi hakkama jagama lisaks heliloojate liidule ka viimase majanduslik baas, NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik Osakond. Sellest, et kõik sugugi nii roosiliselt ei läinud, nagu esimese hooga loodetud, annab muu hulgas tunnistust fakt, et nii Kasemets kui ka Tubin (nagu paljud teisedki muusikud) põgenesid 1944. aastal läände. Ametlikult asutati ENSV HL 1944. aastal Leningradis, esimeheks valiti Eugen Kapp, kes püsis sellel ametikohal 1966. aastani. Muusikfond loodi veidi hiljem, 1945. aasta märtsis, ning seda asus juhtima Nikolai Goldschmidt.
Mis puutub ENSV HL-i ning Muusikafondi uurimisse, siis siin oli ja on tööpõld endiselt lai. Kui EAHS-i suhteliselt tagasihoidlik tegevus on üsna ammendavalt läbi töötatud (näiteks heliloojate liidu 80. tegevusaasta puhul välja antud raamatus), on Nõukogude ajaga olukord teine. Arusaadavalt asuti Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel kõigepealt aktiivselt uurima ja lahti kirjutama valgeid laike stalinismi perioodist. Kuigi Stalini isikukultus mõisteti 1956. aastal hukka, ei tähendanud see ometigi selle aja kuritegude põhjalikku paljastamist, vaid hoopis täielikku mahasalgamist. Ajaloo kolikambrisse läks suurem osa selle aja loomingust, kõik õudused vaikiti maha ning käituti, justkui midagi erilist poleks juhtunudki – kogu Nõukogude aja elasid ja tegutsesid pealekaebajad kõrvuti represseeritutega. Eesti heliloojatest ja muusikateadlastest said stalinismi julmust kõige valusamalt tunda Tuudur Vettik, Riho Päts, Alfred Karindi ja Eduard Visnapuu, kes saadeti Venemaa vangilaagritesse. Karistusest ei pääsenud ka üks võimutruumatest tegelastest – Nikolai Goldschmidt –, kes saadeti asumisele Kasahhi NSV-sse.
Materjali Nõukogude perioodi uurimiseks on rohkesti. Kohe 1940. aastal hakati korraldama heliloojate ja muusikateadlaste iganädalasi töökoosolekuid, kus kuulati läbi uudisloomingut ning toimus teoste “seltsimehelik” arutelu. Kõik koosolekud protokolliti mitmes eksemplaris ja nii kestis see 1989. aastani. Loomulikult tuleb neisse materjalidesse suhtuda teatud reservatsiooniga – lõppude lõpuks oli see protokollija subjektiivne otsus, mida kirja panna ja mida mitte –, aga kindlasti peegeldavad need siiski oma aja meeleolusid.
Stalinismiaja koosolekuid iseloomustas kriitiline õhkkond ehk nagu seda kirjeldati HL-i IV kongressil 1953. aastal: “On hädavajalik, et HL-is valitseks rahutuse, rahuldamatuse ja loomingulise kriitika vaim.” “Rahutus ja rahuldamatus” on tõepoolest sobivad sõnad kirjeldamaks selle perioodi koosolekuid. Enamik läbikuulatud teostest tekitasid arvustajates rahutust, kuna täpselt ei teatud, mida ja kuidas kritiseerida. Seetõttu puudus arvustamisel järjepidev loogika, ent heliloojate pakutavaga oldi pidevalt “rahuldamatud”. Siit ka suur segadus heliloojate seas, mida ja kuidas siis ikkagi õigupoolest kirjutada. Ei olnud sugugi nii, et tekstis või pealkirjas esinenud sõna “Stalin” tagas heakskiidu. Kui XIII üldlaulupeo repertuaari valiti laule Stalinist, rõhutas Nigol Andresen ülesande keerulisust: “Laul Stalinist, mis tuleks üldtarvitamisele rahva seas, on muidugi väga suur töö, mis peab tekkima suure võistluse tulemusena.” Oma laulu Stalinile kirjutasid pea kõik selleaegsed heliloojad ning suure juhi kujutamisel muusikas tekkisid kindlad stambid: laulud pidid olema jõulised, optimistlikud ja kindlasti lõppema mažooris. Töökoosoleku protokollist saame teada, et seetõttu sattus kriitika alla näiteks 1948. aastal Aado Velmeti loodud naiskoorilaul “Stalini nimega”, mille puhul Artur Kapp leidis, et sellise teemaga laul ei sobi naiskoorile, kuigi Leo Tauts arvas, et naisedki tahavad laulda Stalini laulu. Sama keeruline oli ka uue, nõukogude inimese kujutamine muusikas. Näiteks Mart Saarele heitis Serafim Milovski 1949. aastal ette liigset intelligentsi “Künnilaulus” ning et ka “Merelaulus” kujutatud kalur olevat antud “intelligentsetes, romantilistes toonides”. Selliseid absurdseid näiteid võib tuua kümneid, kui mitte sadu, ja seetõttu tundub ühe õnnestunud sotsrealistliku muusikateose loomine tagantjärele vaadates üsna keeruline ettevõtmine.
Stalinismiperioodist tunduvalt vähem on uuritud heliloojate liidu tegevust 1970 –1980. aastatel, mil seda juhtisid Boris Kõrver (1966–1974) ja Jaan Rääts (1974–1991). Kõrver asus liidu etteotsa ajal, mil valitses veel teatud sulaaegne optimism, Räätsa ajal sai aga tunda järk-järgulist ideoloogilise surve tugevnemist. Kindlasti ei olnud stagnatsiooniajal liidu juhtimine sugugi kerge ülesanne, hoolimata nii mõnestki sellega kaasas käinud materiaalsest hüvest. Siiski suutis Rääts teha seda osavalt: ta oli justkui piksevarras, kes võttis terve hulga bürokraatlikke ja parteilisi ülesandeid enda peale ning laveeris osavalt võimukoridorides. Samas oli ta kolleegide suhtes sõbralik ja toetav, andes peamiselt kiitvaid hinnanguid nende loomingule ning seistes ka nende materiaalse heaolu eest. Eriti paistis silma Räätsa heatahtlik suhtumine noortesse heliloojatesse, kelle uuenduslik muusika oli talle alati meeltmööda. Nii kaitses ta Sven Grünbergi ja Erkki-Sven Tüüri loomingut, mis mõnede vanemate heliloojate silmis ei olnudki muusika, ja kirjutas kõrgematesse instantsidesse palvekirju veel üliõpilasstaatuses Rein Rannapi korteriolude parandamiseks.
Üldiselt valitses Räätsa juhtimise ajal liidus üsna vaba ja sõbralik õhkkond, “rahutu” ja “rahuldamatu” olukord oli möödanikku vajunud ning kolleegide teostele – üksikute eranditega – anti vaid positiivset tagasisidet. Palju tegeldi olmeprobleemidega, sest puudust tunti ju kõigest, lisaks võimaldati liidu liikmetele ka laenu. N-ö laenulepingud olid tänapäevases mõistes enam kui kummalised – need olid vormistatud Kreisiraadio stiilis “võta, aga pane tagasi”. Ehk siis paberilehekesele oli rahasoovija kirjutanud, palju, milleks ja kui kauaks ta raha vajas, ning seda kinnitas juhtkonnapoolne lakooniline “nõus”. Nii võis raha saada uue teose loomiseks, kooperatiivkorteri sissemaksuks, turismituusiku hankimiseks jpm.
Kuigi olen ise stagnatsiooniaja laps ja mäletan neid aegu hästi, mõjus ikkagi šokeerivalt meelde tuletada nende aastate skisofreenilist iseloomu. Teatud piirini lasti loomingulistel inimestel üsna vabalt tegutseda, kui aga võimudele jäi silma midagi ebasobivat, pöörduti ajas justkui stalinismi tagasi. Üks masendavamaid juhtumeid oli lugu Veljo Tormise 1981. aastal valminud teostega “Mõtisklusi Hando Runneliga” ja “Lojaalsed laulukesed”. Lood ärritasid võime nii, et nende aruteluks kutsuti kokku HL-i partei- ja juhatuse koosolek. Olgu siin ära toodud lõik Jaan Räätsa sõnavõtust. Raske uskuda, et Rääts isegi kõike seda uskus, mida ütles, kuid just sellist reaktsiooni oodati kõrgemalt poolt: “Pole muidugi mingit põhjust otsida neis lauludes helilooja maailmavaatelist kreedot. Tegemist on ilmselt juhusliku mõtlemata ettevõtmisega. Võib mõista Tormise esialgset kavatsust puudutada mõningaid teravamaid sotsiaalseid probleeme, nagu seda on teinud ju ka näiteks Raikin1, Võssotski2 jt. Kahjuks läks siin helilooja järelemõtlematult kaasa H. Runneli mõttekäikudega, milles lausa haiglaslikult mõjuv mure rahvuse saatuse pärast (“Veel seitsesada aastat”) kohati poliitilisele kirjaoskamatusele käe ulatab (pean siin eriti silmas “Tropilaulukest”). Lauludes “Meie õnn on kindel” ja “Lojaalne lauluke” püüab Tormis naeruvääristada õõnsakõlalist sõnade tegemist. Arvan, et see probleem on ammu aktuaalsuse kaotanud. Võitlus tühise sõnakõlksutamise vastu on meie partei poliitika tunnusjooneks juba pikemat aega. Päris põhjendamatu on laul elukalliduse tõusust (“Rahalauluke”). Me peame mõistma objektiivseid põhjuseid, mis seda tingivad. Ehk vääriksid taunimist kunsti väljendusvahenditega need jõud tänapäeva maailmas, kes uusi relvastuse süsteeme peale suruvad ja sellega meiegi toidulauda mõjutavad. [---] Meie elus on küllalt suuri raskusi ja muresid. Ei pilamise ega pessimismiga me neid ei kõrvalda. Küll aga võivad sellised laulud, eriti kui nad peaksid raja taha sattuma, õige palju kahju teha ideoloogilise võitluse tandril. Meie vastu kasutatakse ju igat võimalust.”
Ka Tormise vastus oli kui kaja minevikust: “Tänan kolleege kriitika eest ja selle eest, et nad mind mõista püüdsid. Olin liiga lihtsameelne, arvates, et probleemidele võiks sel kujul kõneldes tähelepanu pöörata. [---] Minu viga oli, et palusin kooril neid laule laulda. Praegu on mul käsil valiku tegemine proletaarsete luuletajate tekstidest uue tsükli loomiseks.
Siia kõrvale võib tuua võrdluseks üsna sarnase Tuudur Vettiku “patukahetsuse” 1950. aastast: “Olen häbiväärse teoga hakkama saanud, mis mulle suurt südamevalu teinud. [---] Praegune moment, kus vastust annan, on väga raske. Teen bilanssi, bilanss näitab puudujääke – et neid täita, tahan kõik oma jõu ja oskuse anda, et see heaks teha. Teoksil on Partei Õhtuülikooli eksamite andmine. Tahan olla tubli nõukogude inimene ja teenida nõukogude ühiskonda.”
Kahe ajastu erinevus seisnes heliloojatele määratud karistuses, Vettiku vangilaagri asemel pidi Tormis taluma “vaid” mõned aastad esitamiskeeldu. Oma patud lunastas Tormis 1982. aastal loodud meeskoori teosega “Rahvaste sõpruse rapsoodia”, kus ta kasutas NSV Liidu erinevate rahvuste rahvaviise, mis lõpuks aga mattuvad vene rahaviisi alla – peen vihje, mis jäi võimudele märkamatuks.
Ängistav oli meenutada ka 1980. aastate lõppu – ühtepidi lootuskiirte tekkimine, avanemine, avalikustamine, teisalt aga tohutult masendav majanduslik olukord ja kultuuri tume tulevik ehk nagu Jaan Rääts kirjutas 1989. aasta 13. oktoobri Reedes: “Sügavas majanduskriisis riigil ei ole ju mingeid väljavaateid tõsta oma kultuurielu nimetamisväärsele tasemele. Mis huvi saab inimesel olla muusika vastu, kui ta peab vaatama, kust elektripirni või seepi saada… Normaalne olukord ebanormaalsel ajal.” Sama aasta 29. detsembri Reedes väljendas aga laiemalt muret Eesti inimeste pärast Lepo Sumera: “Kõige selle tulemusena oleme astumas võrdsete võimaluste maailma. Ja seejuures on see kohutav, kuidas me välja näeme. Mitte ainult välja näeme, vaid ka kelleks oleme saanud, kelleks meid on muudetud viimase viiekümne aasta jooksul. Ei oska kõige lihtsamaid ja loomulikumaid asju nagu vabalt ja iseseisvalt mõelda ja otsuseid teha, ei oska keeli, kirju kirjutada, õieti telefonigagi rääkida – ainult “mõhh” kostab tihtipeale meie hääl vastuvõtutervituse asemel sealt torust. Me pole isiksused. Aga küll me õpime!”
Eelkirjutatu ei pretendeeri kronoloogilisele ajalooülevaatele, vaid püüdsin välja tuua üksikuid iseloomulikumaid kilde praeguse heliloojate liidu eelkäijate ajaloost. Rõõm on aga tõdeda, et oleme õppinud – näeme päris viisakad välja ja oskame ka suhelda. Ning kui meie majandus teeb uperpalle – kord oleme teel Euroopa viie jõukama, siis jälle viie kallima riigi hulka –, on üks ometigi selge: oma muusika ja muusikute üle võime vaid uhked olla.
1 Arkadi Raikin (1911–1987), Nõukogude koomik, satiirik, näitleja ja lavastaja.
2 Vladimir Võssotski (1938–1980), vene laulja, luuletaja ja näitleja. Saavutas Venemaal tohutu populaarsuse oma ühiskonnakriitiliste laulude esitamisega.