Kui 1970. aasta sügisel kogunesid Vaike Uibopuu ja Tiiu Otsuse eestvedamisel lauluhuvilised naised ja mehed Tartus Õpetaja tänav 12 asunud toonase heliloojate liidu Tartu osakonna ruumidesse proovi tegema, siis vaevalt nad aimasid, et poole aasta pärast, alates 3. märtsist 1971, hakatakse ametlikult tegutsema Tartu riikliku ülikooli kammerkoorina ja et pool sajandit hiljem on seesama, ühe esimese kammerkoorina loodud koor elujõuline kontsertkoor, kelle kolmapäevaseid proove on 50 aasta jooksul häirinud vaid viimaste aegade koroonaviirusest tingitud piirangud.
Pool sajandit täitus ülikooli kammerkooril 3. märtsil 2021, kuid paraku tuli juubelikontserdid ning suurem tähistamine edasi lükata. Siiski ilmus juubeliaasta kevadel kammerkoori ja laiemalt Eesti kooriliikumise ajaloost kõnelev raamat “Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu” koori liikme Ken Irdi sulest. Samuti nägi juubeliks ilmavalgust ja sai ka esitletud kammerkoori teine täispikk CD plaat “Ilma hääl” Cyrillus Kreegi ja Tõnu Kõrvitsa loominguga. Heliplaadi projektijuht oli koori liige Robert Pirk.
Kammerkoori viis aastakümmet on olnud nii sisutihedad, et neid pole võimalik väikesesse artiklisse kokku võtta. Kõige tähtsam on ehk olnud igas mõttes kooskõla poole püüdlemine.
Siiski jääb alles küsimus, kes või mis on Tartu ülikooli kammerkoor. Kuigi kammerkoor on üks, tekib vastuseid palju – kõik sõltub sellest, mis kontekstis küsimus esitatakse ja kellele peab vastama. Järgnevas mõtiskluses püüame tabada, milline tähendus võiks olla Tartu ülikooli kammerkooril erinevatele küsijatele.
Muusikale. Muusika jaoks on kammerkoor esitaja, interpreet ja instrument. Muusika on kõige tähtsam. Läbi kümnendite on kammerkoor püüdnud anda edasi heliloojate muusikalisi taotlusi nii hästi kui võimalik, vahendajaks dirigent oma käe ja kehaga. Vaimustavad kooriteosed, nende hulgas märkimisväärselt esiettekandeid ning spetsiaalselt kammerkoorile loodud laule, kõlavärvid, muusikaline sünergia ja fluidum, muusika elustumine kontserdilaval – selle nimel kogu kooriga ühiselt pingutada on olnud alati vaeva väärt.
Kammerkoori repertuaar hõlmab erinevaid muusikažanre: algusperioodil vanamuusika, suurvormid, spirituaalid, nõukogude autorite looming, kogu ajaloo vältel eesti ja välisriikide heliloojate teosed, rahvamuusika. Valdavalt on esitatud a cappella koorimuusikat, kuid osaletud ka koostööprojektides orkestritega, näiteks Tartu ülikooli sümfooniaorkestri, Vanemuise sümfooniaorkestri ning välisorkestritega. Populaarsemad autorid läbi ajaloo on olnud Veljo Tormis, Mart Saar, Cyrillus Kreek, Ester Mägi, Gustav Ernesaks, Miina Härma ja paljud teised.
Salvestatud on palju üksiklaule, kuid ka kaks täispikka plaati: “Maailmasuurune leek” (2007) ja “Ilma hääl” (2021), osaletud oma lauludega ülikooli kooride ühisplaadil “Vivat Academia!” (1997).
Publikule. Alates esimestest hooaegadest on TÜ kammerkoor esinenud ülikooli aktustel, andnud iseseisvalt kontserte, osalenud paljudes koostööprojektides. Koor on publikule pakkunud uudseid elamusi, näiteks huvitavate valguslahenduste ja liikumistega kontserdid TÜ aulas, Tallinnas Mustpeade majas, Alatskivi lossis jne, aga veel suuremaid üllatusi on kuulajaile pakutud uudsete kontserdipaikade kasutuselevõtuga. Nii sai kooriliikmete ennastsalgava koristustöö käigus esinemiskõlbulikuks muudetud ülikooli endine kirik, mis aastaid oli käibel raamatukogu ehk nn seminarkana ning kus kammerkoor andis oma 40. aastapäeva kontsertetenduse “Elu on alles uus” (2011). Kõige hullumeelsem ettevõtmine oli aga koori 45. sünnipäeva etendus “Südamepeitjate planeet” (2016) Tartus Raadi lennuangaaris, mis tuli enne etendusi prahist puhastada, vajalike vahenditega – sealhulgas liivakoorem ja raudmets, remondikanali kate ja mis kõik veel – varustada ja kus etenduse ajal kogu koor laulis nii tantsides, liikudes kui maast umbes nelja meetri kõrgusel aknaorvas ja veel kõrgematel tellingutel ronides. Arvestades, et etendusse kuulus ka V. Tormise “Raua needmine”, mida tuli laulda peast ja tegutsedes, samal ajal kui dirigent juhtis lugu hämaruses ainult šamaanitrummi abil, oli see publikule tõeliselt hämmastav vaatemäng.
Dirigendile. Kammerkooril on olnud seitse peadirigenti. Alustasid Vaike Uibopuu ja Tiiu Otsus, kes esimesed kaheksa hooaega juhtisid koori koos, jätkasid Riho Leppoja, Tiiu Jaanus, Karin Herne ja Kalev Lindal. Alates 2001. aastast juhatab koori Triin Koch. Mõnel semestril on kooriga töötanud ka Elvi Kiriling-Oolo, Margo Kõlar ja Lodewijk van der Ree. Dirigendi jaoks on koor kui tervik ja iga laulja eraldi samuti kui õpilane, aga ka hoolealune, kes vajab tähelepanu ja juhatust. Samas võib koor olla ja ilmselt on ka olnud dirigendile õpetaja. Kõigil meie dirigentidel on olnud ka teisi kollektiive, seetõttu on neil ka võrdlusmomente teistega. Nad kõik on muusikat sügavalt tunnetanud ning nautinud tööd ülikooli kammerkoori kui erinevate erialade, haritud ning võõrkeeli oskavate inimeste kollektiiviga. Lauljatel on nii mõnelgi koori aastapäeval olnud inspireeriv kogemus laulda kõigi kammerkoori dirigentide käe all.
Vaike Uibopuu on öelnud: “Akustika peab õige olema. Harmoonia läheb paika, toimub mingi ühildumine kõiksusega. Varem ma ei saanud seda rääkida, aga nüüd ma saan seda rääkida. Kammerkooriga oli ka mõnikord nii. Mõned hetked, mõned proovid, mõned akordid. Aga tervikuna kogu kontsert, kui sa ikka korralikult koostad, siis see pakub rahuldust. Et on õige aktsent, kus on kulminatsioon.” Ja lisanud ka järgmist: “Dirigent peab teadma, kuidas elu käib. Mina pooldan seda, et ei ole eraldi hääleseadjat ja seda algusest peale. Dirigent peab olema ka laulja ja saama sellega hakkama.”
Tiiu Otsus: “Järele mõeldes oli Arvo Ratassepp ka Vaike Uibopuu õpetaja ja Tartus oli meil täpselt sama koolkond – me olime mõlemad Roland Laasmäe õpilased. Ja kui veel ettepoole vaadata, siis sai meile mõlemale kõrgharidus ilma alghariduseta, sest me kumbki pole lõpetanud lastemuusikakooli.”
Triin Koch: “Kammerkoor on kindlasti kollektiiv, kes on mind lõppkokkuvõttes vorminud selliseks, kes ma praegu olen. Läbi tohutult positiivsete asjade, mis on sündinud ka läbi väga raskete asjade. Ütleme, professionaalses elus andnud kõike. Läbi selle töö, mis ma olen kammerkooriga teinud, olen ma see, kes ma praegu olen.”
Selle kõrval on dirigendid välja toonud ka üksikute lauljate suure panuse koori arengusse ning tunnustanud kammerkoori juhatuste tööd, mis on kõigil kümnenditel võimaldanud neil keskenduda kunstilistele küsimustele.
Koorile kui kollektiivile. Iga dirigent on kollektiivi veidi muutnud. Siiski eksisteerivad TÜ kammerkooris pikaajalised traditsioonid, mis on aidanud seda kollektiiviks vormida. 50 aastat on tehtud proove ülikooli peahoones. Algul aula kõrval loengusaalis, hiljem palju aastaid auditooriumis 128, praegu auditooriumis 232. Üksikutel perioodidel tehti peahoone remondi tõttu proove mujal, kuid iga nädal ülikooli peahoones käia on üks kammerkoori identiteedi alus. Kuigi peahoone auditooriumides ei saa lauljad paikneda vabalt, vaid istuvad statsionaarsetes ajaloolistes pinkides ning asetus erineb oluliselt kontsertrivistusest, on see osa meie igapäevast. Ja just peahoone ees lauldakse pärast kontserdireisilt või esinemiselt kodulinna naastes üliõpilashümni “Gaudeamus”. Igal kellaajal ja igasuguse ilmaga. Kollektiivi on alati aidanud luua kõikvõimalikud ettevõtmised, aga ka koorilaagrite õhtused programmid, jõulupeod, varasemal ajal nääripeod, kadri- ja mardijooksmised jpm. Koori liige ollakse mõnikord ka just seltskonna tõttu ega soovita kammerkoorist lahkuda võrdselt nii inspireeriva muusika kui ka kordumatute kaaslaste pärast.
Koor on aastate jooksul esinenud sadu kordi ülikooli aulas, kontserdisaalides, kirikutes, aga ka väga eriskummalistes, sh väga kitsastes kohtades, alustades Tartu tähetornist ja allveelaevast Lembit ning lõpetades Tartu lennuangaari ja päris lennukiga.
Lauljale. Kammerkooris laulmine on suur rõõm. Aga muidugi on see ka kohustus, väljakutsete pakkuja, arendaja, koguni elu ise – mõne laulja jaoks on koor nende igapäeva pärisosa olnud üle poole eluajast. Kui algusaastatest peale on olnud oluline laulja noodilugemisoskus, siis pole see siiski eeldus koori võtmisel, pigem loeb varasem kogemus koorilauljana näiteks koolikooris. Lauljate isiklikku arengut on õnnestunud tajuda paljudel juhtudel ning kammerkoor on sageli tekitanud lauljates üle lati hüppamise kogemuse, sest on tulnud rinda pista erinevate ajastute, rahvaste, kultuuride, keelte ja harmooniliste keerdkäikude virvarriga. Kui 1970. aastatel läksid moodi spirituaalid, siis laulis ka kammerkoor mitme aastakümne vältel neid kontsertidel, aastapäevapidudel, koorilaagrites, reisidel. Muidugi tuli laulda ka nõukogude repertuaari. Eesti vabariigi iseseisvuse taastudes said uuesti võimalikuks jõulu- ning ärkamisaegsed laulud. Laulda kümnetes keeltes, tutvuda nende häälduse eripäradega, kogeda erinevate riikide kontserdikultuure on olnud äärmiselt hariv. Niisamuti on TÜ kammerkoor olnud hüppelaud nii mõnelegi noorele lauljale, kellest on saanud professionaalne muusik.
Kooriliikumisele. Algusest peale on kammerkoor osalenud üliõpilas- ja üldlaulupidudel. Alates 2007. aastast lisandusid ka noorte laulupeod, kuhu siis kaasati ka kõrgkoolide koorid. Kammerkoor suhtub laulupidudesse suure austusega ning väärtustab laulupidu nii protsessi kui tulemusena. Oli ju koori üks asutajadirigent Vaike Uibopuu esimene naine üldlaulupeo üldjuhina dirigendipuldis. Ka Triin Koch on olnud korduvalt laulupidudel liigijuht ning Tartu laulupeo kunstiline juht. Ometi oli kammerkooril paari aastakümne eest pikk laulupidude paus, kuna 1994. aastal osaleti samal ajal Tšehhis konkursil ning 1999. aastal suunduti laulupeo ajal Walesi konkursile ning vaadati laulupeotuld Tallinna lahelt, klomp kurgus. See oli selline aeg, kus ühiskonnas arutleti üldisemalt laulupidude jätkusuutlikkuse üle. Juhtus nii, et kammerkoor pidi väliskonkurssi planeerides mõtlema, kumb valida. Ja kahel korral valiti konkurss. Alates 2004. aastast on taas osaletud kõigil laulupidudel, kandes rongkäigus alati ka huvitavaid sõnumiga plakateid ja üle lauljate peade kõrguvaid tikulippe, mille järgi kammerkoori kaugelt ära tuntakse. Koos Triin Kochi teiste kooride – Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ja Tartu ülikooli naiskoori Tallinna vilistlaskooriga – on juba 14 korda peetud Triin Kochi kooride laulupäeva koos rongkäigu ning laulupeokontserdiga, algul Abruka saarel ning alates 2009. aastast Võrumaal Sulbis.
Juhatusele. Ülikooli kammerkoori tegevuse korraldamine vajab pidevat tööd. Alates esimestest hooaegadest on ametis olnud erineva suurusega juhatused. Rohkem kui kümme viimast aastat kuuluvad juhatusse lisaks dirigendile, presidendile, koorivanemale ja laekurile ka häälerühmavanemad, arhivaar, sihtasutuse esindaja, noodikogu hoidja, riietaja, viimastel aastatel ka tehniline korraldaja ja finantsjuht. Juhatuste roll on aastate jooksul muutunud, sest algusaastatel rahaküsimustega eriti tegelema ei pidanud, kuna koori laagreid ja reise rahastas ülikool. Alates 2001. aastast tegeleb kammerkoori tegevuse finantsilise korraldusega suures osas oma sihtasutus, mille juhatuse liikmed on kirjutanud sadu rahataotlusi, teinud aruandeid, koostanud lepinguid, maksnud arveid, juhtinud suuremaid ja väiksemaid projekte. Koori juhatuse ja presidentide teeneid koorielu juhtides ei saa alahinnata. Kõik juhatuse liikmed on korraldanud hulgaliselt vaimustavaid kontserte ja reise, millest värskeim ja kaugeim viis koguni Hiina. Kõige pikaajalisem president on olnud Indrek Mustimets. Mitmendat korda on ametis ka koori praegune president Ken Ird, kes tõdeb: “Noorele inimesele on Tartu ülikooli kammerkoor suurepärane kasvulava, kus areneda nii laulja kui ka isiksusena. Rääkimata sellest, et võimalus kaasa lüüa sellisel tasemel koori igapäevatöö, kontsertide, esinemiste ja reiside korraldamisel annab ainulaadse kogemustepagasi, mida hiljem edukalt rakendada argielus ja töös. Kammerkoor kui elukool.”
Ülikoolile ja Tartu linnale. Ülikoolil on suured esinduskollektiivid meeskoor ja naiskoor, aga nende kõrval seisab noorema ja väiksema, kuid samavõrra väärika akadeemilise pere liikmena kammerkoor. Omavahel jagatakse esinemisi ülikooli aktustel. Nii ei lähe ka kuulajal igavaks, sest igal aastal saab kõiki koore kuulda. Kammerkoor on korduvalt olnud Tartu linna esinduskollektiiv, osaledes linna jaoks olulistel sündmustel. Meie laulu saatel on alustatud nii Jaani kiriku kui ka Maarja kiriku taastamist, avatud uus ülikooli raamatukogu ja Eesti Rahva Muuseumi hoone. Linn ja ülikool on meid alati ka toetanud.
See ei ole kaugeltki ammendav pilt kammerkoori nägudest. Loodame, et kooride tavaline proovielu saab jätkuda ning uued kontserdid, huvitavad ettevõtmised ja laulupeod tulevad veel suurema pausijärgse palanguna.
Vivat, crescat, floreat, Eesti kooriliikumine ning Tartu ülikooli kammerkoor!
Dirigentide tsitaadid pärinevad koori ajalooraamatu tarbeks 2020. aastal tehtud intervjuudest.
Heivi Truu
TÜ kammerkoori laulja alates 1995. aastast
Robert Pirk
TÜ kammerkoori laulja alates 2011. aastast
Valik esiettekandeid viimasest kümnendist:
2017 Tõnis Kaumann “Stella splendens in monte”
2016 Sirje Kaasik “Sind ma tahan armastada” Karin Kuulpak “Unelaul” Hando Põldmäe “Sind palun” Liisa Rahusoo “Loomine” Imre Rohuväli “August” Sander Sokk “Vikerkaar”
Sander Pehk “Kui kauge tundub”
2015 Alo Ritsing “Kõik taevas õitseb” (naiskoorile) 2014 Patrik Sebastian Unt “Viimased lumeta päevad”
Alo Ritsing “Kuule jälle on sügis”
2013 Roland Viilukas “Unelaul” Jaanus Nurmoja “Viis tundelendu Neeme Plutuse sõnadele” Timo Steiner “Kumalased oma pühakojas”
2012 Mariliis Valkonen “Lendutõus”