30. XI – 7. XII toimus Estonia kontserdisaalis kolmandat korda festival “Keelpillifookus”, mis toob kokku erilisi keelpillimängijaid lähemalt ja kaugemalt. Väga kaunis ja tänuväärne üritus. Saalis oli üldiselt publikut ja elevust, kahetsusväärselt vähe inimesi oli küll kahjuks leidnud tee erakordsele kvartetikontserdile (Meta4).
Henning Kraggerud – lummav puudutus
“Keelpillifookuse” avakontserdil esinenud norra viiulikunstnik Henning Kraggerud on tallinlastele hästi tuttav: ta on esinenud meil korduvalt, sealhulgas kaks korda Sibeliuse viiulikontserdiga. Seekordne sündmus oli mulle lummavaim kõigist senikuulduist. Ka kõige kammerlikum, kuid seda mitte ainult kammerkontserdi vormi tõttu, vaid eelkõige, et iga noot, mis Kraggerudi pillist väljus, oli justkui helisev pühendus ja igikestva saladuse avamine. Ma pole vist kunagi kuulnud nii habrast ja intiimset viiulimängu. Seda soodustas muidugi ka kammerlava kasutus ning asjaolu, et viiulikunstniku partneriks oli seekord kitarrist, tema kaasmaalane Petter Richter, kellega on koos mängitud juba aastaid.
Kava esimest poolt raaminud Tartini “Kuraditrilleri” sonaadi I ja IV osa (muusikute endi seades) esitust kandsid vaheldusrohked nüansid ja viiuldaja peadpööritav virtuoossus IV osas. Kraggerudi puhul ei tõuse virtuoossus aga iseseisvana esile: ta kasutab seda rahulikult ja pühendunult nagu iga teist töövahendit muusika mõtte väljavoolimiseks. Sügavalt mõjus Bartóki “Rumeenia tantsude” tohutult sugestiivne ja värviderohke ettekanne, kuid samuti Griegi iidsest nukrusest täidetud “Solveigi laul”. Küllap toetab sellist värvikust ja vaheldusrikkust ka viiuldaja enda tegutsemine heliloojana, nagu ka arranžeerija ning improviseerijana. Oletasin, et ilmselt ka Guarneri del Gesu viiul aastast 1744, millel ta musitseeris kontserdi esimeses pooles. Teises pooles mängitud Schuberti “Arpeggione”-sonaat kõlas aga hoopis üsna uuel, 1970. aastatest pärineval vioolal ning ma pidin oma arvamust korrigeerima. Muusikaline ime võib tõelise meistri käes leida aset igal pillil.
Kraggerudi partner, kitarrist Petter Richter, on rahvusvaheliselt tuntud muusik, keda kontserdireisid on viinud tervesse Euroopasse, aga ka Aasiasse ja Põhja- Aafrikasse. Ansamblis Kraggerudiga on Richter paindlik ja tundlik kaaslane.
Metakammerkontsert “Armastuse avaldused”
Meta4 on üks tuntumaid kvartette Soomes, kes koos mänginud juba üle 20 aasta. Nende Haydnist tänapäevani ulatuvat repertuaari illustreerivad arvukad salvestised, mille seas on oluline koht uuemal muusikal, sh Šostakovitši ja Saariaho teostel. Muuhulgas on kvartett võitnud ka Šostakovitši-nimelise kvartettide konkursi 2004. aastal.
Sel õhtul üllatas kuulajat korraldajate leidlik ruumilahendus: nii publik kui esinejad paiknesid laval, publiku toolid sealjuures lavatreppidel ja esinejad seljaga saali suunas. Selle koosluse puhul vägagi hea variant, sest Meta4’i muusikud mängivad püsti, liiguvad palju ning ka akustiliselt osutus see lahendus toimivaks. Kvarteti kõla on klaar ja otsustav, pakkudes samas mitmekesist vaheldust. Sõnumi terviklikkus paistab mängivat nende kontseptsioonis siiski kõige suuremat rolli, kõlaotsingud on vaid teekonna osa. Huvitav on samas märkida, et kvarteti instrumentidest tervelt kolm on Cremona meistrite päritolu, nende seas ka üks Stradivari.
Kooslust kuulates imetlesin eelkõige, kuidas on võimalik nii loomulikult ühendada isiklik inspiratsioon ja vahetu tundmus muusika objektiivse, universaalse vahendamisega. Kvarteti nimi Meta4 (metafoor) kajastas minu jaoks eelkõige nende esituse n-ö metatasandit, olekut, mis asjade tähendusele veel ühe avarama tähenduse annab. Meta4’i mängu võiks võrrelda loodusjõududega, mis oma vägevuses tundeid äratavad, olles samas väljaspool inimese võimkonda. Seda metatasandit võimendas veelgi kahe kavas olnud teose sisuline seotus: Beamishi “Üheksa fragmenti” oli justkui ettevalmistuseks Schumanni kvartetile, olles loodud selle teose teemadele. Janačeki kvarteti aluseks olid aga helilooja sajad armastuskirjad viimasel 11 eluaastal temast 38 aastat nooremale muusale, kes tõi kvarteti muusikasse kirge ja elu, nii nagu on kinnitanud ka helilooja ise.
Meta4 läheb materjali edasi andes toonikäsitluses põhjani, tuues igast noodist välja selle sügavama olemuse. Vastastikune ansamblitunnetus on samuti “põhjani”: neil pole vaja isegi silmsidet (mida nad küll ei põlga), et tajuda üksteist ja võtta üle kõik käigus olevad nüansid. Ometigi ei kaldu nad otseselt romantismi ega ka mõnda teise stiili, sellega emotsionaalselt kaasa minnes. Nad vahendavad, annavad edasi, interpreteerivad. Ennast kaotamata, kuid mitte osavõtmatult. See mõjub võimsalt.
“Kooskõla2”
Kontserdil “Kooskõla2” esinesid koos tšellist Marcel Johannes Kits ja tema viiuldajast õde Katariina Maria Kits-Reimal. Keelpilliansambli, sealhulgas duo žanr pole kergemate killast – alates keerukatest intonatsiooniülesannetest kuni asjaoluni, et kogu energia ja intensiivsus peab lähtuma hapraist instrumentidest, mida ei saa mingil viisil sundida, vaid võtmesõnaks on tundlikkus. Kogu aeg peab mängija olema vahetus dialoogis pilliga ja otsima vastuseid. Olema dialoogis kaasmängijaga. Selle kõigega said õde-venda suurepäraselt hakkama. Eks kaksikute ansambel saigi alguse juba enne sündi, praegu on neil aga magistriõpingud välismaal värskelt lõppenud (Marcelil Saksamaal Berliinis, Katariinal Šveitsis Luganos) ja valmimas pika teekonna viljad.
Mulle kujunes kontserdi keskpunktiks Vasksi teos “Castillo interior”. Kontrastiderohke, koraalilikkust ja argimaailma sebimist vaheldav, pühitsetud olekut igatsev helitöö. Duo suutis kõik need meeleolud meisterlikult esile tuua. Raveli sonaat viiulile ja tšellole on haruldane teos, imekaunis ja peen, kuid väga nõudlik nii tehniliselt kui muusikaliselt. Ravel kirjutas sonaadi pärast Debussy surma mälestusteosena, kuid tollal see vilistati välja. Õnneks on aeg teinud oma korrektiivid ja sonaat pole unustuse hõlma vajunud, vaid pigem populaarne. Ülearu palju teda siiski ei mängita, küllap keerukuse tõttu. Katariina ja Marcel Kitse esitus oli väga mõjuv, eriti esimeses kolmes osas, tipnedes eleegialiku III osaga Lent. Spekuleerin, et just see osa on kirjutatud Debussy lahkumisele mõeldes. IV osa pani kontserdile hoogsa punkti.Küsimusele, kas duo kavatseb koostööd jätkata, tuli jaatav vastus. Tore! Ei tunnegi rohkem ansambleid, kes juba looteeast alates koos oleks.
Nemanja Radulovič – nagu loodusjõud
Maailmanimega serblane Nemanja Radulovič tegi oma debüüdi Tallinnas juba enne 2000. aastat, mängides teismelisena Niguliste kirikus Ernsti “Viimset roosi”. On inimesi, kes mäletavad seda esitust siiani.Tema seekordne kontsert äratas minus vastakaid tundeid. Nagu teda rahvusvaheline ajakirjandus on õigesti ülivõrdeliselt iseloomustanud, on tegu erakordse muusiku ja virtuoosiga, kes pealegi loomult soe ja siiras. Teisalt jäi mul kohati ikkagi kripeldama küsimus, kas ka tema on märkamatult libisemas kommertsliku populaarsuse suunas? Kuulates hiljem internetist kättesaadavat, jäi see küsimus kehtima. Kõik on fantastiline, ta mängib üliosavalt. Orienteerub sundimatult ja mõjuvalt erinevais stiilides. Võrdlus Paganiniga on samuti kerge tulema: pikk ja peenike, suured juuksed lehvimas, kui sõrmed mööda keeli lippavad. Muusikalise tõlgenduse osas kompab ta sagedasti äärmusi, nii dünaamika kui kiirusega.
Aga … näiteks kaduvvaiksed piano’d, mida ta kasutas korduvalt, nii kontserdi mõjuvaimas teoses Bachi “Chaconne’is” kui teistes ettekannetes, panid küsima, kas eesmärgiks oli alati päriselt tungida salamaailma või lihtsalt mängida rekordvaikselt? Teisteski teostes leidus lõike, kus tundus, et teose hõlbus “väljatulemine” on eksitavaks teguriks, mille tõttu justkui poleks vaja sügavamale minna. Küllap oleksin kuulanud teistsuguse kõrvaga, aga Henning Kraggerudi viiuliõhtu rikkus mind vist omajagu. Seal kuuldud pianissimo’tele ei ole minul enda senisest keelpillimängu kuulamise kogemusest midagi vastu panna. Lõppude lõpuks on Nemanja Radulovič vallutanud oma mänguga maailma, ta on virtuoos ja tal on populaarsusele ning ovatsioonidele täielik õigus.
Seekord esines Radulovič koos oma asutatud kammerorkestri mõõtu ansambliga Double Sens, mis koosneb serbia ja prantsuse mängijatest. Ta on sinna leidnud muusikud, kes nii tema kui üksteise mängu väga täpselt tunnetavad ja vastastikku täiendavad. Õieti on iga ansambliliige üksiti ka solist: kontserdi jooksul paigutusid mängijad laval korduvalt ümber ja mängisid kordamööda vapustaval tasemel soolosid. Erakordne vastastikune tunnetus ja aktiivsus, seistes mängimine ja sellega seonduv liikuvus, tohutu tundlikkus nüansside osas, kõigil “tundlad püsti” kogu aeg. Mulle jäi mulje, et sellel kontserdil oli muusikalises mõttes jäme ots solistiga võrreldes ansambli käes. Aga ehk eksin. Püsti seistes ovatsioonid leidsid aset ka sellel kontserdil, muidugi põhjusega.
Kuidas ka ei oleks, tuleb olla tänulik “Keelpillifookuse” korraldajale Tuuli Metsojale ja tema assistentidele. Nendeta meil neid kontserte poleks. Tuleb väga pöialt hoida, et jätkuks jaksu ja muid vahendeid.
