Rehekuu esimesel nädalal tervitas FESTIVAL TubIN oma teistkordses saabumises eesti muusikast huvitunuid ja jätkas aasta eest alustatut – Eduard Tubina isiku ja loomingu avamist ning tema positsiooni talletamist ajalukku eesti ja maailma kaasaegsete taustal. Kolmandal festivaliõhtul jõudis lavale vestlusega pikitud kontsert “Rahvaste hääled lauludes”[1], mille kandsid muusikakeeli publikuni Sten Heinoja (klaver) ja Tuuri Dede (metsosopran), kõnelesid Joonas Hellerma,Taive Särg, Lauri Õunapuu ja Liina Lukas.
TubIN pakkus võrratu kogemusena nelja-päevast kultuurirännakut, mis esmapilgul hargnes oma teemade rohkuses ja mitmekesisuses hoomamatult harali, ent festivali lõpuks jõudis justkui algpunkti tagasi, andes mõista, et kõik kõrvaline oli mõeldud vaid palistusena Eduard Tubina loomingulisel teekonnal. Festivali süda ja kunstiline juht Mihhail Gerts täitis iga kontserdi imekspandava pühendumusega, suunates kuulaja mõtet läbi hoolikalt valitud raja, külastades kohti, kuhu isekeskis ei oleks osanud sattuda. Ta ei väljunud festivali vältel oma ametist ka kuulajate jaoks, ta dirigeeris publikut, luues kultuuriloolisi seoseid muusika, kirjanduse, kunsti, poliitika, semiootika vahel. Gerts ei söötnud kunagi vastuseid ette, vaid pelgalt tutvustas teemaliine, et publik neid festivali töötluses iseseisvaks mõtiskluseks tabada oskaks.
Festivalist peegeldus hoolt ja läbimõeldust ning see oli põimitud siirate tundmustega, tuues publikuni kohevaid, toores eheduses säravaid emotsioone. Iga lüli, iga teos, iga kontsert otsekui täiendas eelmist ja nii hoogsalt, et kadus see õrn pettumuskartus, nagu võiks enese liigkõrgete ootuste tõttu mõni kontsert teise kõrval varjuda, mõjuda hooletusse jäetuna ja känguda tervikus. Sestap tundub pisut meelevaldsena kirjutada eraldi vaid Mart Saarele pühendatud kontserdist, kartes mõjuda kontekstituna ning sealjuures heita festivalist kumisema jäänud Tubina-kesksele – ja tingimata kvaliteetsele – kiidulaulule iseloomutut varju. Siiski, et üldplaanist vaimustudes ei kaoks üksikute detailide võlu – kontsert “Rahvaste hääled lauludes” tõi publiku Tubina saali, kus kuldkollase Toomemäe värvidemäng tekitas tunde, nagu oleksin sattunud uitama otseteed festivali kavalehe vahele.
Sedapuhku ei alanud kontsert mitte interpreedi lavale tulekuga või algusteose esimese noodiga, vaid nullpunkt asetati võimalikult kaugele, oma autentsuses püüdles see Mart Saare kaasaja poole. Kava esimene teos, valik Mart Saare tsüklist “19 rahvaviisi klaverile”, sisaldas endas eelloona ning kahel korral vahele põimituna salvestisi konkreetsetest rahvaviisidest, mille eeskujul oli Saar komponeerinud. See oli kuulajale harukordne võimalus. Publik asetati ajastute vahelisse dialoogi ning pakuti võimalust jõuda loomingu juuretasandini. See lähendas kuulajat nii heliloojale kui interpreedile, sest oli võimalik jälgida justkui mõlema tööprotsessi paralleelselt.
Tihtipeale antakse publikule nii-öelda valmisprodukt, mille tarbimises seisnebki lihtsakoeliselt kõneldes kultuuri elujõud. Sel puhul võib vaid aimata, mida teose kogu elutsükkel endas kätkeb. Ent muusika juuretasandi vaatlemine, sealt edasi loomeprotsessi süüvimine või vähemalt selle ajutine kujutlusse manamine paneb teose kuidagi teistmoodi elama. Interpreedi jaoks on see tuttavam ja ehk paratamatum – teosed murtakse nagunii korduvalt erimoodi tükkideks ja pannakse tagasi kokku, ehitatakse detailidest tervik. Publik saab aga tihtipeale näha vaid lõpptulemust ning selles ühes kõlavas hetkes on muusika kui mitmekihilise, ajas voolava protsessi vaatlemine väga raske. Ometi on mul tunne, et sel kontserdil jõudsime teose eluterviku tajumisele nii lähedale, kui see elavas hetkes üldse võimalik on. Tajuda seda impulssi, mille najal alustas helilooja oma teose kirjutamist – see on miskit nii erilist!
Pannes kokku suures osas just Mart Saare teostel põhinevat kontserti, oli Sten Heinoja vististi pianistikohale üks õigemaid valikuid [2] ning oma meisterlikus klaverikasutuses põhjendas ta kuhjaga oma sobivust. Ta mäng voogas varjundirohkusest ja osavast eritämbrilisest kõlakasutusest. Mängitud helikunst tundus olevat väga teadlik, kuid ideed ei mõjunud kulunult – teosed tärkasid laval justkui uuesti, värske eheduskattega kaunistatult. Publikule anti kuulata rahvaviisi algmeloodiat ning näha, kuis Saar sellele lühikesele motiivile küllaltki allikatruult oma teose peale meisterdas. Aga nüüd ei olnud see lugu enam Saare luua, vaid pianisti. Teos sündis publiku endi silme ees, selles kõlanud hetkes. Ja julgen väita, et Sten Heinoja kompositsioon veenis meid kõiki.
Kõlanud rahvaviiside järelkuminasse ehitati samateemaline kõnelus Joonas Hellerma ja rahvapärimust tundvate külaliste vahel. Vestluse põhifookuses oli suulise pärimuse roll kunstmuusikas, millest on kontserdi konteksti tabava sobivusega kirjutanud Taive Särg. “Euroopa mõttesuundade eeskujul vajati rahvusliku kunstmuusika loomiseks 20. sajandi algul vanemat rahvamuusikat, sest viimasest arvati edasi kanduvat rahvuse sügavam olemus ja elujõud. Sellega seoses tekkis ka küsimus, milles seisneb eesti rahvamuusika omapära ja kuidas seda edasi anda kunstmuusikas; samuti, kui palju ja mis osas võib rahvamuusikat muuta, et selle olemus säiliks.” [3]
Vestlusring ulatas olulise abilõnga rahvaviiside olemuse, kogumise ja kasutamise tervikpildi mõistmiseks. Joonas Hellerma küsimuste kaasabil laiendasid Lauri Õunapuu, Taive Särg ja Liina Lukas osaliste mõttelennu ajaloolist ampluaad ning koos publikuga pendeldati paralleelselt mitmes ajas: 18. sajandi lõpus, mil Herder rahvaviiside kogumist alustas, Mart Saare kaasajana 20. sajandi algusaastate Eestis ning nüüdisajas, selle hetkes kestva kontserdi valguses. Kõneldud teemad olid ühtpidi nii sügavad, et oleks tahtnud igaühel veel tundideks peatuda, ent samas neid serveeriti osava põgususega, nii et vestlus liikus huvitavalt ja dünaamiliselt eri teemade vahel. Õhku visatud mõttealged leidsid oma koha teadvuses ja mitmed neist maandusid hiljem, jäädes sisustama järgnevat päeva. Proovides räägitusse piisava põhjalikkusega süüvida, oleksin sunnitud kirjutama muusikaloolise uurimuse. Sestap kannan edasi – ja ilma poleks kontsert-vestlusringi terviklikkuse printsiibilt aus – mõne üksiku noppe kõlama jäänud mõtetest.
Teemasse süvenemata võib muusikast mõeldes tõsta kunstmuusika rahvamuusikast kõrgemale positsioonile, kuid esmajoones tasub meeles pidada, et mõlemal, nii suulisel kui kirjalikul pärmusel, on õigus eksistentsile, nad on elu suhtes võrdväärsed. Pole ju vahet, kas teos on sündinud haritud muusiku laua taga või talurahva igapäevarutiini kestel – mõlemal on kanda oma roll. Rahvamuusika on võib-olla palju autentsem ja ehedamgi, sest seda pole rikkunud sisseõpitud komponeerimismustrid. Rahvaviiside meloodiad on olemuselt väga terviklikud, Taive Särje kaunis sõnastuses “nagu lainete poolt lihvitud kivid, mis mahuvad igaühe pihku”. Need jäävad meelde ja kanduvad põlvest-põlve edasi, sealt ka süvamuusikasse. Sestap on suulise pärimuse roll kunstmuusikas suurem, kui esmapilgul tajume. Ja kõigest sellest mõeldes ei maksa unustada, et ühelgi kunstil pole väärtust juba eos, vaid meie ise vaatajate-kuulajatena loome selle väärtuse.
Meile kõneldi süva- ja rahvamuusika ühisosast, ent selle tajumine kunstmuusikalisest aspektist jäi ebaselgeks. Võib-olla oleksin vestluse kõrvale igatsenud konkreetseid paralleele Mart Saare ja just ka Eduard Tubina loomingust. Mõlemad kasutasid oma kompositsioonides rahvaviise ning küllalt erinevalt, ehk oleks olnud selle kuvamine kõnelust toetavaks aspektiks. Meile pakuti justkui teoreetilist ja praktilist muusikalugu eraldi, ent viimse sammuna oleks võinud aidata publikul need kokku põimida, sest minu teadvusesse jäid need teadmised siiski pisut eraldi hõljuma.
Vestluse lõppedes asus katkematut mõttevoogu saatma valik teoseid Mart Saare tohutust soololaululude kogust, millest suur osa on kirjutatud rahvaluule tekstidele. Olin eelneva õhtu kontserdil tajunud publiku nii sooja kaasatust, nagu oleksid interpreedid meid enesega koos lavale palunud. Nüüd tundsin, et muusikas sisaldus mingi pühalikkuse pitser, julgesin suures austuses lava vaid eemalt piiluda. Mõtlesin, et kui rahvaviis oleks persoon, pöörduksin ta poole teietades ja eriti suure T-tähega. See mõte, et rahvaviisid on üksikisiku tasandist nii palju kõrgemal, need kannavad endas nii palju ajalugu ja väärtust, tekitas aukartust, ent ma ei tundnud end väljajäätu või eraldatuna, vastupidi, tajusin ülevoolava ehedusega, et ma olengi osa sellest kõigest, olen pisike kild suures rahvuskultuurimeres. Ehk kandis see tundmus endas teatavat vastutust…
Suur osa minuni jõudnud emotsioonidest oli Sten Heinoja ja Tuuri Dede interpretatsioonilise võimekuse tulem. Nad mõjusid duona üksikisikuliste perspektiivide kaudu, jätsid ruumi neisse eraldi süveneda. Arvan, et just eraldi toimiv terviklikkus oli see, mis duot lõpuks ühendas. Koos musitseerides nad võimendasid teineteist ning tekitasid klaveri- ja vokaaltoonidest kokkusulandunud resonantsi. Küllap oli selles roll mängida ka Saarel, kelle klaveripartiid on kõike muud kui lihtsalt saatvad – neil on täitsa oma hing ja iseloom, mille pianist üles leidis ja elama pani. Viivuks tabasin end arutlevat, et oleks lavale toodud tummfilmi kombel kõlatu esitus, oleksin ka sealt leidnud omamoodi mõtte. See kõneleb kogu lavalise oleku äärmisest veenvusest.
Kontserdi lõppu jäi festivali peategelase looming, ent seegi oli segatud Saare nimega. Tubina “Ballaad Mart Saare teemale” on kahtlemata üks helilooja enim esitatud klaveriteoseid. Selle ideaalne kõlapilt viibib vist vankumatult iga pianisti kujutluses ja muudab kriitikutks kõik klaverimängijad, kelleni taaskordne võõravõitu interpretatsioon kostub. Iga kord Sten Heinoja mängu kuulates hämmastun uuesti, isegi kui ta on oma varasemate esinemistega mu ootused juba eos kõrgustesse tõstnud. Ta andis igale üksikule noodile iseseisva väärtuse, samal ajal ülima tundlikkusega neid ühendades ja terviklikeks fraasideks vormides. Ta lubas oma mängu klaaris polüfoonias nautida iga häält. Kõike oli korraga kuulda, ent samas oli võimalik ka eraldi kuulatada: eri muusikaliinid ei taandanud teineteist, ei muundunud ühtlaseks kõlamassiks. See suurim täpsus kandis enda küljes imetlusväärset agoogilist vabadust. Aeg muundus hetkes ja mängis pianisti tempode järgi. Just nii tihti selle õige hetke muusikaline tabamine täitis Tubina ballaadi seesmise jõuga, mille avaldumiseks polnud vaja ei kisa ega karjeid – piirini, kus vaikus sisaldas endas suurimat pinget, kulminatsiooni haripunkti.
Kui muusikal on taga nii suur mõttejõud, nii suur tähendus, siis on raske kuulata esitust muudmoodi kui suure vaimustusega. Siis saab muusika tähendus suuremaks kui muusika ise. Ometi ei oleks sel tähendusel ilma samaaegse kõlapildita mingit väärtust. Taban end mõnikord kontsertidel naeratamas, sest interpretatsioon mõjub ootamatult ja tekitab üllatusmomendi, ent selle varjus peidab end tihti geniaalne väljendusoskus. Kui neid hetki leidub mitmeid, siis on kontsert minu jaoks korda läinud. Tänavune festival, eesotsas äsja kirjeldatud kontserdiga, kohati lausa rõkkas naerust, teemade sügavusest ja tõsidusest hoolimata.
TubIN täitis pooleks nädalaks Tartu eesti muusika ja sellest kihavate mõtetega. Kontsertide ümber ehitatud kultuurimüür, mis täideti nii väga igatsetud seostega, elustas mingi kodumaise muusika harvaleitava kihi, mis aitas helikunsti tähendusele pisut lähemale jõuda. Kogu festival ei jätnud hetkekski ruumi kahelda eesti muusika ja Tubina loomingu olulisuses. Võib vaid loota, et seda muusikat aeg-ajalt taasäratades ehitab ta oma positsiooni meie kultuurimaastikul aina kindlamaks. Veel eelmisest aastast hõõguma jäetud söed põlesid sel korral hoopis eredama leegiga ja jätsid kuulajad viimase kontserdi lõpuks järgmise festivali ootusse.
1 Viide Herderi samanimelisele rahvaviiside kogule “Stimmender Völker in Liedern”
2 Sten Heinoja uurib oma doktoritöös kõlaloomise võimalusi klaveril Mart Saare modernistliku klaveriloomingu põhjal.
3 Taive Särg (2012). "Eesti regilauluviisid ja rahvamuusika 20. sajandi alguse haritlaste vaates." – Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 29, 71−142.