Karin Tuul on tegus ja viljakas dirigent ja helilooja, kes sahtlisse ei kirjuta. Ta on Eesti Kammerkooride Liidu esinaine, teda on pärjatud Eesti Kooriühingu 2021. aasta noore koorijuhi ja 2022. aasta koorihelilooja tiitlitega. Aprillis tähistas Tuul autorikontserdiga “Vaata ja sa näed” oma 30. sünnipäeva, kus esitusele tuli tema viimase kümne aasta looming.
Kuidas jõudsid koorijuhtimise ja heliloominguni?
Olen väikesest peale olnud laulmise ja koorimuusika sees. Kolmeaastaselt läksin laulma Ave Kumpase lauluringi, sealt edasi viieaastasena Lasteekraani muusikastuudiosse, kus käisin kokku ligi 16 aastat. Nõmme muusikakooli olen lõpetanud klaveri erialal. Kindlam soov muusikaga edasi tegeleda tekkis gümnaasiumi ajal ning kindlasti oli toona suurimaks eeskujuks dirigent Aarne Saluveer. ETV tütarlastekooris lauldes oli meil nii tihe kontsertprogramm ja mitmekesine repertuaar, soovisin selle maailmaga end veel rohkem siduda. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asusin õppima Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse kooridirigeerimise erialale, kus olin bakalaureuse astmes professor Ants Sootsi ja magistrantuuris professor Hirvo Surva dirigeerimisklassis, samuti olen täiendanud end Amsterdami konservatooriumis Erasmuse programmi kaudu.
Oma esimese heliteose kirjutasin 2014. aasta jaanuaris, kui osalesin üldhariduskoolide õpilastele korraldatud muusika aineolümpiaadil ning üheks tingimuseks oli omaloominguline teos. Laulu “Sügis” esitasid toona naisansambel ja tšellist ning teos sai eripreemia nii Tallinna, vabariiklikus kui ka rahvusvahelises voorus.
2014. aasta sügisel osalesin USA vokaalansambli Chanticleer korraldatud heliloomingukonkursil, mille võitsin. Tegu oli minu teise teosega, mille olin kirjutanud. Rääkisin sellest nii muuseas ka üldklaveri õpetajale Niina Maiorovale, kellega mul tulemuste väljakuulutamise päeval tund oli. Maiorova küsis, kas sooviksin heliloomingut ka juhendatult õppida, millele vastasin jaatavalt. Selle peale helistas ta tunni ajal professor Tõnu Kõrvitsale, kes korrus allpool loengut läbi viis. Kõrvits oli kohe nõus mind oma õpilaseks võtma. Niisiis käisin kogu õpingute vältel ka heliloomingutundides.
Minu kõige suurem mõjutaja ja toetaja heliloojaks kujunemisel on olnud abikaasa Edmar Tuul, kes on ühtlasi suure osa teoste tellija ning ka esiettekandja. Tema hakkas mulle pakkuma võimalusi teoseid kirjutada ning arranžeeringuid teha. Samuti on ta julgustanud mind alati kõiksugustele pakkumistele “jah” ütlema, isegi kui olen mõelnud, kas oskan või saan hakkama. Tagantjärele saan aru, et kõik kogemused on olnud väga õpetlikud ja arendavad.
Millele sa näiteks oled “jah” öelnud, mis on hiljem olnud väga kasulik kogemus?
Edmar Tuul ja Rasmus Puur korraldasid mitu aastat noorte heliloojate kontserdisarja “Ludus tonalis”. Iga kuu toimus üks kontsert. Poolteist aastat käisin lihtsalt kuulamas, ise osaleda ei julgenud, kuni lõpuks Edmar mu ära veenis. Kokku kirjutasin sarja kolm teost, millest üks, “Me hoiame nõnda ühte” segakoorile, on siiani üks minu enim esitatud teoseid.
Samuti on Edmar julgustanud kirjutama teoseid keelpilliorkestrile. 2017. aastal kõlas emadepäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis kaks teost Reaalmažoori ja RO Estonia poistekoori esituses, 2021. aastal TTÜ akadeemilise naiskoori esituses tsükkel “Rännak”, mis on samuti orkestrile ja koorile. Ka 2025. aasta üldlaulupeol ettekandele tulev “Vaata ja sa näed” oli algselt Edmari tellitud ja loo aluseks oleva Veiko Tubina teksti leidis mulle tema.
Räägime tööst kooride ja teiste suurte koosseisudega. Kuidas on just neile mõeldes muusikat luua?
Arvo Pärt ütles mulle kunagi, et noore heliloojana on kõige olulisem leida endale ümber inimesed, kes oleks valmis teoseid esitama, sest ainult niimoodi saab heliloojana areneda. Olen eelkõige koorihelilooja, sest koor on minu erialane “instrument”. Dirigendina oskan arvestada koori võimalustega, mida heliloojana silmas pean. Kui vahel kontserdi kava kokku pannes näen, et mõni sobiv teos on puudu, on mul alati võimalik ise midagi juurde kirjutada või arranžeerida. See oskus laiendab minu võimalusi ka dirigendina.
Viimased aastad on minu uudisloomingut pidevalt esitanud nii kammerkoor Encore kui ka TTÜ akadeemiline naiskoor. Oma kollektiividele on hea teoseid teha, sest saan alati vajadusel midagi muuta, täiendada ja lauljatele põhjendada. See on loominguline tegevus ja partituur on mulle esmane abivahend, kus muusikaline teekond terviku kujundamiseks alles algab.
Mis tunne on, kui sinu loomingut laulupeol esitatakse?
See on tohutu privileeg, et viimastel aastatel on mu looming jõudnud ka suurte laulupidude repertuaari. Olen alati väga tänulik kõikidele dirigentidele ja lauljatele, kes mu teoseid esitada soovivad.
Esimene suurem laulupidu, kus mu teos kõlas, oli 2022. aasta üliõpilaste laulu- ja tantsupidu “Gaudeamus”, kus kolme riigi ühendkoor esitas laulu “Vaata ja sa näed”; 2025. aasta üldlaulupeol laulavad seda naiskoorid. 2023. aasta noorte laulupeol tõid lastekoorid ettekandele “Kodu”. 2024. aasta võrukeelsel laulupeol “Uma pido” laulsid mudilaskoorid laulu “Too mullõ’ Munamägi” ja naiskoorid “Päävä vägi” ning Tartu laulupeol kõlas segakooride esituses “Veere, veere, päeväkene”.
Olen loomult väga empaatiline kontserdikuulaja. Elan alati esinevale koorile kaasa, vahet pole, kas tegu on minu või mõne teise helilooja teosega. Kuigi tuleb tunnistada, et enda teost publikus kuulates on pulss alati kõrge – olen kindlasti rohkem närvis kui siis, kui ise koori ees seisan ja oma teost juhatan. Võibolla seetõttu, et heliloojana ei saa ma ise lõpptulemust mõjutada, dirigendina aga olen ise osa ettekandest. Mõlemad kogemused on kokkuvõttes vajalikud ja õpetlikud. Eelkõige valdab mind oma teoste ettekandeid kuuldes siiras tänutunne. Olen õnnega koos, et pole pidanud kunagi midagi nn sahtlisse kirjutama ning minu teostele on siiani alati leidunud esitajaid.
Kas sul on mingeid kindlaid tööpõhimõtteid?
Mind motiveerib kirjutama tekst. Tekst on kõige alus. Muusika eesmärk on lihtsalt teksti võimendada ja luuletuste sisu ning puänti võimalikult hästi edasi anda. Seetõttu olen lugenud elus tuhandeid luuletusi. Praeguseks olen nii vilunud luulelugeja, et juba peale vaadates näen ära, kas mingit teksti saan kasutada helikeelde tõlkimiseks või mitte. Nii banaalselt kui see ka ei kõla – mind motiveerivad tähtajad. Ilma tähtajata ei valmiks vist mitte ükski teos.
Kuidas sa end luulega kursis hoiad? Oskad soovitada kedagi, kellel silma peal hoida?
Kaasaegne luule, nagu ka teised kaasaegse kunsti vormid, püüavad pidevalt midagi uut katsetada, raamidest välja murda. Luuletus võib olla üks sõna, üks silp või üks täht. Või vastupidi, pikk jutustus mõnest argitegevusest, kasvõi lapse lasteaeda viimisest. Heliloojal pole sellega suurt midagi pihta hakata, eriti kui on ülesanne kirjutada mõnele suuremale koorikontserdile, laulupäevale või -peole.
Otsin tikutulega taga luuleridu, mis pajataksid ajatutest nähtustest ja tunnetest: kodumaa- või ligimesearmastus, loodus, ilm, aeg. “Oma laulu ei leia ma üles”, nagu kirjutas Leelo Tungal. Oleme jõudnud sinna punkti, et raamatukogus klassikalisi luulekogusid sirvides (näiteks Doris Kareva koostatud “Eesti tunne” või Lauri Räpi hiljuti avaldatud “Ajatu puudutus”) või lugedes ühe luuletaja tekstikogumikke (näiteks Juhan Liivi “Lumi tuiskab, mina laulan” või Ernst Enno “Rändaja õhtulaul”) enamikke tekste lugedes mõni tuntud meloodia juba peas heliseb. Tekib tunne, et luulekogu on kohati nagu noodikirjata lauluraamat.
Kõik ei ole siiski kadunud. Seda janu on aidanud kustutada kaks luuletajat: Lauri Räpp ja Anne-Mai Tevahi. Kolm aastat tagasi sai alguse meie viljakas koostöö. Nende tekstidele olen loonud kuus teost: ühe kooritsükli ja kolm a cappella teost naiskoorile, a cappella teose segakoorile ning ühe kooli hümn. Räpi ja Tevahi võime sõnastada inimeseks olemise erinevaid tahke paelus ja liigutas esimesest kokkupuutest. Nii ka lauljaid ja veel olulisem – ka kuulajaid. Kontakt siin ja praegu olemasoleva luuletajaga annab võimaluse vahetada mõtteid, saada ja anda tagasisidet – koosloome kõige ilusamas tähenduses.
Kas nooremana soovisid saada kellekski teiseks?
Väiksena tahtsin saada muusikaõpetajaks. Kooris laulmise kõrval tutvustas muusikamaailma mulle mu isa, kellega hakkasin käima kord kuus ERSO kontsertidel. Esimese asjana sain selgeks selle, millal suurvormi ajal plaksutada tohib, ning õppisin kiiresti ära, et klassikaline instrumentaalkontsert on kolmeosaline ja sümfoonia neljaosaline. Mäletan, et isa näitas alati sõrmede pealt, mitmes osa parasjagu kõlab. Samuti õppisin ära erinevate dirigentide nimed ja näod ning sain selgeks ka välimuse ja kõla järgi enamiku instrumente.
Kui aga tulevikust rääkida, siis mis sind veel ees ootab? Millest sa unistad?
Kindlasti soovin areneda. Esimesed kümme aastat on helikeele kujundamisel olnud stabiilsed, tahaksin katsetada ka kaasaegsemate võtetega. Samuti laiendada oskusi erinevatele instrumentidele kirjutamisel. Tore on koostööd teha ka professionaalsete kollektiividega.