Kammerorkester ME104 on muutunud justkui Viljandi oma orkestriks, kuna vähem kui ühe aasta jooksul on nad siin esinenud juba kolmel korral, samal ajal kui kohalikud kollektiivid on sunnitud epideemia tõttu pausile jääma. Oleme saanud jälgida uue projektorkestri arengut selle loomisest peale – 4. veebruaril 2021. aastal toimus siin selle kollektiivi esimene kontsert, siis mängiti nime all ME103 (number muutub igal aastal ühe võrra suuremaks vastavalt Eesti vabariigi vanusele). Sündmuse väärtust tõstab seegi, et kaastegevad on olnud väga head solistid, lausa tippsolistid nii meilt kui mujalt. Oleme nautinud Irina Zahharenkova, Triin Ruubel-Lillebergi, leedu viiuldaja Dalia Dėdinskaitė ja läti pianisti Andrejs Osokinsi meisterlikku esinemist. Sellise kaliibriga esinejaid ei satu Viljandisse eriti tihti ja see on meie muusikahuvilistele suursündmus.
Kõnealune kammerorkester on publiku ette toonud mitmeid baroklikke kontserte. 28. jaanuaril kõlas Bachi orkestrisüit nr 2, mis on helilooja neljast süidist ehk kõige tuntum. Flöödil soleeris Liina Fidelman, kes on Viljandis koos orkestriga esinenud ka 2021. aasta veebruaris. Tema mängus tõusid esile filigraanselt kujundatud kõnekad fraasid, mida oli eriti kuulda graatsilises Rondeau’s, aga ka Polonaise’i keskosas. Kahjuks ei pääsenud flöödi särav toon mitte igal pool piisavalt mõjule, seda ilmselt pärimusmuusika aida saali tuhmivõitu akustika tõttu, mis ka viiulitele annab vähe tuge. Süidi esitus tervikuna mõjus vaoshoituna, minu jaoks jäi puudu nõtkusest ja kergusest – koosneb ju teos põhiliselt prantsuse vaimus tantsudest. Tunnustada tahaksin orkestri basso continuo rühma, mis oma paindlikkuse ja liikuvusega on meelde jäänud juba esimestest ME kontsertidest alates, kuigi koosseis on pisut muutunud.
Kristjan Randalu “Rignana” on autori sõnul loodud 2006. aastal Toskaanas kogetud muljete põhjal: “Väike kohake paari majaga, täpselt Firenze ja Siena vahepeal, vaade üle veiniistandustega nõlvade, eraldatus, vaikus ja aja seiskumine.” Esialgsest klaveripalast on helilooja teinud seade keelpilliorkestrile, mis tuligi Viljandis esiettekandele.
Kristjan Randalu kompositsioone iseloomustab ökonoomne materjali kasutamine – ta jääb enamasti püsima ühe kujundi piiridesse, ammendades sellest kõik, mis vähegi võimalik. Tema muusikas on tunda loomulikku kulgemist, mida on huvitav jälgida ja mis haarab endaga kaasa. Ka “Rignana” aluseks on põhiliselt üks lihtne meloodia, mis varieerub heakõlalise harmoonia taustal õrnalt kiikuva rütmi saatel. Tõepoolest – nagu seiskuks aeg ja inimene vajuks oma helgetesse mõtetesse. Loodetavasti jääb see teos kammerorkestri repertuaari ja töö sellega jätkub, sest praegu tundus, et loos esinev emotsionaalne fluidium jäi lõpuni saavutamata. Aga esiettekande puhul ei õnnestugi kõiki plaane veel teostada.
Õhtu lõpetas Dmitri Šostakovitši 1. klaverikontsert, mis on omas žanris eripärane, kuna siin soleerib klaveri kõrval ka trompet. Algselt kavatseski helilooja kirjutada trompetikontserdi, siis olevat lisanud klaveri ja lõpuks sai sellest klaverikontsert soolotrompetiga.
Maailma kontserdilavadel nõutud pianist Andrejs Osokins on sündinud Riias, hariduse saanud Läti muusikakadeemias, Londoni Trinity muusikakolledžis ning kuninglikus muusikaakadeemias. Ta on noppinud arvukaid laureaaditiitleid mainekatelt rahvusvahelistelt konkurssidelt ning esinenud koos paljude tuntud orkestritega. Kontserdi kavalehelt võis lugeda: laitmatu stiilitaju, intellektuaalne ja karismaatiline mäng, väljendusrikas kõlapalett. Võis veenduda, et see polnud pelgalt reklaamtekst, nii oligi ja veel enam. Kui pianisti iseloomustas väga ekspressiivne, kaasahaarav, kohati lausa teatraalne mängulaad, siis trompetisolist Mihkel Kallip jäi meelde oma ilusa pillitooni ja teatud vaoshoitusega, mis mõjus tervikut tasakaalustavalt. Õhtu tipphetk minu jaoks oli kontserdi teine osa Lento oma õrnas valsilikkuses, kus klaveri ja trompeti valulikud dialoogid panid lausa hinge kinni hoidma. Kontserdisse on põimitud mõningaid tsitaate (näiteks oli äratuntav motiiv Beethoveni rondost “Raev kaotatud krossi pärast”) ja mitmeid tantsulisi teemasid eriti finaalis, kuid see ei ole rõõmuküllane tantsustiihia, vaid Šostakovitšile iseloomulik iroonia, grotesk, isegi traagika, mis aimub metsikuvõitu rütmijooniste taustal. See heliteose “teine plaan” oli tehniliselt täiusliku tulevärgi kõrval solistidel suurepäraselt välja mängitud, nii et tundlikumal kuulajal võis isegi kurgus kipitama hakata. Orkester Valle-Rasmus Rootsi juhatusel oli oma sõiduvees – siin ei saa kõnelda pelgalt solistide saatmisest, vaid aktiivsest osalemisest kogu muusikalises tervikus, millesse panustasid kõik mängijad. Tundus, et Šostakovitši muusikamaailm on dirigendile, keda ma seni eeskätt tšellosolistina olen kuulnud, väga lähedane. Publiku aplaus ei tahtnud vaibuda ja Andrejs Osokins mängis paar lisapala –Jānis Mediņši ühe “Daina” ja Chopini etüüdi op. 10 nr 9.
Kui kõnealune projektorkester 2021. aastal loodi, sai selle põhiliseks eesmärgiks esitada orkestrimuusikat ka väljaspool Tallinna. See on täitunud: seni on kontserte tehtud peale Viljandi ka Jõgeval, Kärdlas, Türil, Põlvas jm. Viljandi kontserdipublik soovib muusikutele palju tahet ja soodsaid võimalusi oma plaanide teostamisel ning loodab “oma” orkestriga peatselt taas kohtuda.