2022. aastal välja antud “Eesti tunne” on helilooja-dirigendi Karin Tuule (Kuulpak) autoriplaat, kus tema loomingut esitavad kammerkoor Encore ja orkester Ventus. Plaat on igati oma nime vääriline, sest isegi kui lauludel puuduks täielikult tekst, on helilooja käekiri tuntavalt kaasaegsele eesti koorimuusikale omane ning kannab endas midagi tuttavlikku ja kodust.
Viieteistkümnest loost koosnevat albumit võib vaadelda ka tervikteosena, sest Kuulpaki looming moodustab stilistilise terviku. Samad väljendusvahendid kerkivad esile kogu plaadi vältel: sekunditega rikastatud heakõlalisus, mõjuvad unisoonid, sõnumite lihtsus. Helikandjale nime andnud viieosaline tsükkel “Eesti tunne” algab mõneti filmilikult, ühendades suvise helguse vibrato-vabade keelpillidega. Üha suurema melanhoolia suunas liikuv teos jõuab oma IV osas (“Me laulame”) ülejäänud plaadiga kontrastse põhjamaise sünguseni, mida rõhutavad ka ootamatud harmooniamuutused ning ebakõlad. V osas (“Ma tahaksin pihlapuu rüppe”) koorub valust taas valgus ning unisoonist suuremasse intervalli ning tagasi liikudes laheneb tsükkel maheda vokaalpartiiga.
Teatavates aspektides näitab Karin Kuulpak üles suurt loomingulist julgust. Nõnda illustreerib rohke unisooni-kasutus usku oma muusikalistesse motiividesse ning “lihtsuses peitub võlu” suhtumist. Tekst on helilooja teostes olulisel kohal ning kasutades ka selliseid sõnu, mis paljudele juba luuletusest või mõnest muust laulust tuttavad (nt Viivi Luige “Tahaksin pihlapuu rüppe”, Artur Alliksaare “Aeg”, Ernst Enno “Õhtulaul”), suudab ta siiski esile tuua mingi uue vaatenurga või rõhuasetuse. Eesti koorimuusikale iseloomulikult on omal kohal looduskujundid ja teatud sõnumite meditatiivne kordamine.
Karin Tuul (Kuulpak) on kindlasti helilooja, kelle tegemisi tasub jälgida, sest tema senine looming tundub kuuluvat koorimuusika kuldvaramu hulka.“Eesti tunne” aga sobib kuulamiseks igaühele, kes otsib koorimuusikast pisukest hingevärinat segatuna põhjamaiselt karge mõtlikkusega.