Kaasaegse lääne kunstmuusika festival “Musica nova” vältas Helsingis 5. kuni 15. veebruarini, koondades peamiselt Soomes tegutsevate solistide, helikunstnike ja muusikakollektiivide kontserte, etendusi, häppeninge, installatsioone, ideid ja vestlusringe teemakatuse “koos” alla. Biennaalilaadne festival võimaldab kokku saada nii kohalikul uue muusika skeenel kui ka ammutada inspiratsiooni väliskülalistelt, kelleks seekord olid Thierry Escaich Prantsusmaalt ning Ensemble Recherche, Ensemble Musikfabrik ja Enno Poppe Saksamaalt.
Festivali kava oli rikkalikult mitmekülgne ning sündmustele jagus arvukalt kuulajaid. Tundsin end festivali kunstilise juhi Tuuli Lindebergi poolt teretulnuna; tema kureerimisel moodustus eripalgeliste muusikute pakutud kavadest tervik. Lindeberg juhtis ka heliloojate ja publiku vahelist suhtlust, korraldades iga kontserdi puhul loojatega väikese intervjuuvormis usutluse.
Kild üks – koos kaleidoskoobiga
Tagasi koju tulles on kogunenud palju eripalgelisi muljeid, mis keerlevad mälus ringi, nagu killud Musiikkitalos kuuldud Olli Koskelini “Esimese sümfoonia üheteistkümnes osas” partituurist. Koskelini hoogne, julgelt kaleidoskoopiline ja rikkalikus orkestreeringus teos kõlas esiettekandes Soome Raadio sümfooniaorkestri (RSO) kontserdil Nathanaël Iselini dirigeerimisel. Laenan temalt selle artikli jaoks kaleidoskoopiliste kildude vormi, püüdes kirjusid muljeid veidigi korrastada.
Kild kaks – koos ansambli ja teatraalsusega
Uue muusika ansambel on üks kättesaadavamaid, samas variatiivsemaid väljendusvahendeid heliloojale, mängijale ja korraldajale. Märkasin ansamblikontsertidel nii mõneski teoses teatraalseid ja füüsilise teatri elemente. Näiteks Uusinta ansambli esitatud Tara Valkoneni “Die ganze Welt ist nur ein Hospiz (come on baby light my fire)” helilooja lavastatud liikumise ja kostüümidega; ansambli Earth Ears videoprojektsiooniga hiiglaslikele valgetele õhupallidele projitseeritud silmamunad Carola Bauckholti unenägude veidrusest inspireeritud teoses “Oh, I see”; ansambli Suut kontserdil Vinko Globokari vaimukas suhtedraama “Dos à dos” flöödi ja sopransaksofoni vahel, mis oli valguskujunduse ja mängijate liikumisega stseenideks jagatud; ansambli Korvat auki kavas leidus liikumisvõimalusi nii mängijatele kui ka publikule, kontserdipaigaks Rikhardinkatu raamatukogu labürintjas aatrium. Liikumine ja osalusteatrilik kaasamine ehk neljanda seina lõhkumine oli kesksel kohal ka Soomes avangardmuusikat tutvustava rühmituse Tulkinnanvaraista Cornelius Cardew’ performatiivses etenduses “The Great Learning”, mis minu meelest viis oma olemusega kõige rohkem festivali teema “koos” tuuma juurde – see on millegi koos kogemine. Eksperimentaalses kogemuslikus etenduses lõid kaasa nii professionaalsed muusikud, amatöörid kui ka publik.
Kild kolm – koos oreliga
Organist Jan Lehtola soolokontsert Musiikkitalo 2024. aasta jaanuaris valminud ja hetkel maailma suurimal kontsertorelil kombinatsioonis nüüdismuusikaga – seda olin oodanud ja nautisin väga. Kaija Saariahole pühendatud muusikaõhtu esimeses pooles kõlasid esiettekandes rahvusvahelise Kaija Saariaho orelikompositsioonikonkursi auhinnatud tööd. Luc Antonini, Yves Balmeri ja Zacharias Ehnvalli teosed olid muusikaliselt läbi komponeeritud ning liikusid orgaaniliselt värvide ja materjalide külluses. Tõmbasin mõttes mängulise paralleeli elevil lapsega kommipoes – ei saa ju jätta veel üht põnevat oreli võimalust kasutamata-maitsmata. Kontserdi teises pooles tõmbasid mu tähelepanu kiired automeeritud klahvijooksud (Lehtola ei puudutanud klahve) Alejandro Olarte teoses “Fragmented Time-Étude for Computer-Controlled Organ” ning Kaija Saariaho “Shadows of the Earth” valgusrežii ja muusika interaktiivne koostöö.
Kild neli – koos eksperimentaalpilliga
Uusinta ansambli kontserdilt jäi meelde nelja väikesesse ruuporisse ühendatud pika kummivoolikust toruga eksperimentaalpuupuhkpill, millesse puhudes esitati Piyawat Louilarpprasert’i ühtlase materjaliarendusega teost “Squeaky Clean”.
Kild viis – koos inimhäälega
Uus Soome-Eesti vokaalansambel The Vicentino Singers on nime saanud XVI sajandil (sic!) mikrotonaalsust uurinud teoreetiku ja helilooja Nicola Vicentino järgi ning nagu nimi ennustab, võis kuulda kaunist mikrotoonaalset laulu. Vokaalseksteti debüütkontserti saatis suur edu, ansambli lauljate plusside hulka võib lisaks suutlikkusele laulda mikrointervallikat lugeda veel tämbrilist paindlikkust ja kokkusobivust ning individuaalset soolo- ja karakterikujundamise oskust. Väga kaunid ettekanded said Helena Tulve ja Galina Grigorjeva helitööd. Kontserdil kõlanud teostest oli mulle uudseim Juhani Nuorvala “Three Madrigals”, kus oli leidlikult kasutatud nii sõnarütmimänge kui ka mikrointervallikat. Pärast oskuslikult lauldud mikrointervallide kuulmist jäi mulje, et vähemalt mis puudutab vokaalmuusikat (ning instrumente, mis võimaldavad mikrointervallikat), on selline spekter rikastav, kõrv harjub uue paletiga kergesti ja võrdhäälestusse naasmine tundub isegi teatud mõttes lihtsustuse ja piiranguna.
Kild kuus – koos riskiga
Minu arust lahe idee teema “koos” jaoks on ühiskomponeerimine, millele kõige lähemale jõudis filmiks vormistatud projekt LOKS, milles neli heliloojat Lauri Supponen, Oene van Geel, Krists Auznieks ja Sophia Günst lähtusid ideest kirjutada muusika ja lasta seda esitada neljal eri koosseisul: puhkpillikvintett (1), löökpillid-kitarr-tromboon-kontrabass (2), kannel-hääl-metsasarv-akordion (3), keelpillikvartett (4). Iga koosseis esitas oma osa muusikast ühel eraldi kontserdil ning hiljem miksiti neli esitust filmi meediumit (režissöör Toms Harjo) kasutades kokku üheks teoseks. Esitusi ei sünkroniseerinud omavahel miski, mistõttu oli loks (heliloojate nimetähtedest tuletatud projekti nimi) ja nihe juba ette sisse arvestatud. Siin on võimalusi mitmesugusteks edasiarendusteks, näiteks filmi asemel võiks neli kontserti lõpuks ikka live’is kokku joosta. Samuti on võimalus minna edasi meetodiga, mis meil on tuntud Malera Kasuku “Triost”, kus eri partiid on pärit eri heliloojate (Kangro, Sumera, Kuulberg) sulest.
Kild seitse – koos elektroonikaga
Eriti pehme, sügavas rahus kulgev, siidiselt, sametiselt paitav Elias Schomersi “ebclebclebclebcle” (2024) bassklarnetile ja elektroonikale.
Kild kaheksa – koos uue muusika klassikaga
On teoseid, mis lihtsalt toimivad, nii ideeliselt, vormiliselt kui esituslikult, ja mida kuuleb kontsertidel korduvalt. Mainin vaid mõned paljude hulgast, mis “Musica noval” kuulduist võiksid minu arust siia kuuluda: Luciano Berio “Sequenza I” flöödile, seekord flötist Livia Schweizeri esituses, Salvatore Sciarrino “Fanofania”, mis kõlas NYKY ja Recherche ansambli koostöös, Zagros ansambli esitatud Elis Halliku “To Become a Tree” ja Uusinta ansambli mängitud, samuti tugev kompositsioon Sara Glojnarići “sugarcoating #3”, milles tooksin eraldi esile efektselt täpse trummiseti partii esitaja Touko Leinoneni.
Kild üheksa – koos rõõmuga
Vastuväitena sõpradest interpreetide kurtmisele uue muusika tihti eksistentsiaalse alatooni kohta toon mõned näited kuuldud hoogsamast nüüdismuusikast. Korvat auki esitatud värviküllane ja rütmikas, heli tekitamiseks mängijate keha ja hüüdeid kasutav Otto Nuoranne “Human w/Rites”. NYKY Ensemble’i & Ensemble Recherche mängijate koos esitatud Alex Paxtoni “Scrunchy Touch Sweetly to Fall”, mis tekitas publikus elava keskustelu – küll pakuti, et see oleks nagu peol kahe erinevat muusikat mängiva ruumi vahel seismine või arutleti, et pilt ja heli ei klappinud, teoses oli võluv nihestatus. Ja muidugi Thierry Escaichi looming.
Kild kümme – koos orkestriga
Kuulen festivalil vaid üht orkestrikontserti, RSO ja dirigent Nathanaël Iseliniga, mille avab kaunis ja filigraanne teos keelpilliorkestrile, Catherine Lambi “Portions transparent/opaque” (I osa “skin/shimmer”), Olli Koskelini kaleidoskoopilist, hoogsalt vahelduvate “kreiside” soolodega 1. sümfooniat mainisin juba eespool. RSO hooaja teemahelilooja Lara Poe teosest “Kun usva helisee” jäi eredalt meelde samuti palju värve ja tšellorühma muljet avaldav kõrgustesse tõusev soolo. Kontserdi lõpetas Thierry Escaichi teos “Aja neli nägu” (“Quatre visages du temps”), milles ühendavad oma jõud täismõõdus sümfooniaorkester ja kontsertorel, efektses teoses soleerib autor, Notre Dame’i kiriku organist. Escaichi muusikas pöörlevad täiskiirusel nii kogu prantsuse värvirikka orkestratsiooni ajalugu kui ka filmi- ja estraadimuusika peegeldused. Oreli ja orkestri tämbrite koosmõju ja dialoog väärib järge teistelt heliloojatelt.
Kild üksteist – koos kuulajaga
Uue muusika vastuvõtmine suuremas koguses on intellektuaalselt pingutav isegi kogenud kuulajale, kuid siiski on avardav jälgida, mida heliga saab teha, kuidas heli käitub inimestega ja inimesed heliga ning helis. Kunstmuusika on ühiskonnas üks aken loovate võimaluste maailma, kus vastused pole ette määratud ja lukku pandud. Aitäh kogemuse eest!