2024. aastal välja antud CD “Kaleidoscope sonorum” on salvestatud 2010. aastal Saksamaal Trossingeni Muusikakõrgkoolis, kus Marju Riisikamp täiendas ennast Marieke Spaansi ja Edoardo Maria Bellotti juures. Plaadil kõlab XVI –XVIII sajandi klahvpillimuusika. Muusikalises mõttes on “Kaleidoscope” üles ehitatud range kontrapunkti ja pseudoimprovisatsioonilisuse vastandamisele ehk siis tasakaalu otsimisele korrastatuse ja tunnetatud vabaduse vahel, aga üldisemalt on see armastusavaldus Itaalia ja Itaaliaga seotud muusikamaailmale.
Plaadi esimese kolmandiku palad kõlavad XVI–XVII sajandi Antegnatide orelimeistrite dünastia pillide eeskujul ehitatud Marco Fratti orelil. Selle renessanssoreli koopia kõla on täidlane ja säravate ülemhelide rikas. Avalooks on itaalia renessansshelilooja Girolamo Cavazzoni lennuka fantaasiaga “Ricercar terzo”, teadaolevalt üks esimesi ricercare’sid, mille range häältejuhtimine on nii leidlik, et mõjub isegi kõike kuulnud tänapäeva muusikasõbrale kohati üsna mõrkjalt. Marco-Antonio Cavazzoni “Salve virgo” on liturgilise laulu tolle aja kohta küllaltki vaba rohkete kaunistustega seade. Bernardo Pasquini teoses “Folia” saame imetleda helilooja meisterlikku varieerimisoskust, milles tehniline keerukus on ühendatud emotsionaalse sügavusega. Palas “Daphne” Camphuyseni käsikirjast on anonüümne hollandi autor teinud muretule viisikesele pidevalt muutuva helikoega seade. Teos on otsekui muusikaline illustratsioon himura Apollo eest pageva ja lõpuks loorberipuuks moonduva nümfi müüdile. Johann Caspar Kerlli “Toccata cromatica di durezze e ligature” toob kuulajani dramaatilise helidevoo, milles on tunda soovi nihutada reeglite rägastiku piire.
Teises kolmandikus kõlavad palad Alberto Vanini ehitatud ühe manuaaliga itaalia tüüpi klavessiinil. Alessandro Poglietti loomingut esindavad kontrastsed “Toccata Il Rossignolo” ja “Ricercar Rossignolo”. Girolamo Frescobaldi “Toccata nona” on plaadi tehniliselt kõige nõudlikum, üllatuslike käänakute ja meeleoludega helitöö. Johann Jakob Frobergeri “Fantasia sopra Ut Re Mi Fa Sol La” ühendab endas itaalia rafineeritud ja saksa lihtsamat stiili.
Viimane kolmandik on salvestatud kahe manuaaliga klavessiinil, mille on ehitanud Martin Kather XVI–XVII sajandil Antwerpenis tegutsenud Ruckersi dünastia valmistatud pillide eeskujul. Frobergeri süit “Memento mori” osadega “Prélude – Méditation faite sur ma mort future”, “Courante”, “Sarabande”, “Gigue” on üks vanimatest saksa helilooja süidi näidetest. Louis Couperini dissonantsiderohke üliküllusliku ornamentikaga bravuuripala ”Prélude non mesurè” on oma olemuselt sugulane itaalia tokaataga. Lõpulooks on valitud efektne prantsuse kõrgbarokki esindav Jacques Duphly “Chaconne in F”, mille variatsioonides kuuleme juba klassitsismi sugemeid.
Marju Riisikamp on taasiseseisvusajal teinud ilma suurema kärata märkimisväärse karjääri solisti ja ansamblimängijana, kontserdireisid on viinud teda rohkem kui kümnesse riiki, kõige sagedamini Itaaliasse ja Saksamaale. Tema oli esimene, kes Christopher Stembridge’i innustusel Eesti kontserdipublikule imevaikse kõlaga harva kasutatavat klavikordi tutvustas ning tänu selle pilli valdamisele oma sõrmemängu tehnika filigraanse täpsuseni lihvis. Riisikampi põhirepertuaari keskmes on olnud itaalia muusika, eriti Frescobaldi, kelle juures on teda võlunud muusika vabadus ja fantaasialend, ammendamatu muusikaliste motiivide variatiivsus ja kontrapunkti liinide laulev selgus. Aastakümnetepikkuse süvenemise vilju on tunda ka plaadi “Kaleidoscope sonorum” tulemuses. Ühest küljest tuleb esile tõsta head tervikutunnetust, teiselt poolt aga pisimagi detaili peent viimistletust. Palad on mängitud hea stiilitunde ja tehnilise üleolekuga, sundimatult ja vabalt.