Kahe žanri ja riigi vahel
- Carine Jessica Kostla
- 3 hours ago
- 11 min read
Kaksteist aastat klassikalise klaveri erialal Tallinna muusikakeskkoolis, lapsepõlv Rahvusooper Estonia laval poistekoori ridades ning perekeskis musitseerimine oli jazzpianist Mathei Florea muusikutee algus. Mitmes Euroopa riigis õppinud mees on lava jaganud nii Eesti jazzmuusikute kui ka enamiku siinsete popartistidega. Kui karjäär klahvimängijana oli juba täies hoos, otsustas tema tõmmata käsipidurit ja Eestist ära kolida, et jõuda veel kaugemale ning saada veelgi paremaks instrumentalistiks. Nüüd jagabki ta aastaid elu Eesti ja Saksamaa vahel, kuid on esinenud ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Šveitsis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal ja Malaisias. Tal on kolm originaalmuusikat viljelevat bändi: Foyl Aka, Flow Rea, Mathei Florea New Grounds. Esimene täispikk album on juba avaldatud ning teine näeb ilmavalgust suve lõpus.
Sel kevadel täitub aga üks Mathei unistusi – ta jagab lava oma lemmikkitarristi, Iisraelist pärit Gilad Hekselmaniga. “Jazzkaarel” mängivad nad üheskoos Mathei kirjutatud muusikat.
Milline on su esimene mälestus oma muusikutee algusest?
Päris kõige esimest hetke ma ei mäleta, aga tean, et mulle meeldis vinüülimängija saatel dirigeerida. Väikese poisina tahtsingi saada dirigendiks või tuletõrjujaks. Muusikaõpingute juures on oma roll mu viiuldajast emal. Algul püüdis ta ka mulle viiulit õpetada, aga olin selle jaoks liiga kange ning käed ei paindunud piisavalt hästi. Seega alustasin kuueaastaselt hoopis klaveriõpinguid ning aasta hiljem kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis. See asus kodule lähedal ja ühtlasi töötas seal mu ema.
Minu vanemad on kristlased ning nii oli lapsepõlves kirikus laulmine iganädalane tegevus, millele lisandusid peagi Rahvusooper Estonia poistekoori proovid. See oli tore aeg. Tegime kaasa ka ooperites. Kui oli juba kahekümnes etendus, siis arusaadavalt kippus noorte poiste tähelepanu hajuma. Nii hakkas laval asju juhtuma. Näiteks “Carmenis” olime tänavapoisid, kes pidid apelsine loopima. Mingi hetk hakkasime neid väga tugevalt viskama. Paaril korral maandusid tsitruselised ka orkestriauku, kuhu need kohe päris kindlasti poleks pidanud jõudma. Nende rekvisiit-apelsinidega mängisime ka tantsusaalis jalgpalli, nii et põrandale tulid mustad jutid. Saime neid hiljem karistuseks maha nühkida. Dirigent Hirvo Surva, kelle pahameelt väga kartsime, tõmbas meid liistule ja pidas pika loengu, kuidas selline käitumine ei sobi.
Muusikat jagus ka koduseinte vahele. Mul on kaks nooremat venda, kes mängisid lapsena tšellot ja viiulit. Kolmekesi esinesime nii instrumentaal- kui ka vokaalansamblina. Noorena olime kõik põikpäised. Seetõttu olid proovid vahel vägagi tulised – sai omajagu vaieldud ning isegi laval oli vaja üksteisele kohta kätte näidata. Kui keegi vale noodi laulis, sai ta otse keset esinemist küünarnuki või jalaga tugeva müksu. Tädikesed, kes kuulamas olid, ütlesid tihti, et väga ilusasti laulate, aga miks peab üksteist lava peal lööma. Proovide ajal vaidlesime, mis kohta üldse harjutada, sest meil oli sellest tihti erinev arusaam. Kui kisa liiga suureks läks, püüdis meie arhitektist isa sõna sekka öelda ja väitis, et harjutada tuleks nii, et higine oled. Tema nõu ei kuulanud me aga üldse, sest ta polnud meie jaoks päris muusik. Lahedaid hetki oli muidugi ka, aga me olime ikka korralikud isiksused.
Mina ja keskmine vend käisime soololaulu konkurssidelgi. Mäletan, et ühel aastal võitis Ott Lepland, kes tegi lavalise vabadusega kõigile silmad ette. Meie olime sellised valvelseisakus poistekoori lauljad, kes võidumehe numbrit imestunult vaatasid. Mäletan ka seda, et ema viis saateansamblile noodi, kus oli kirjas ainult meloodia, aga mitte ühtegi akordi. Bänd tegi väga head tööd ja mängis loo kohe ära, aga ma ise küll praegu ei vaimustuks, kui oleksin klaverisaatja ja keegi tooks sellise pooliku noodi mulle mängida.
Kas tahtsid terve elu muusikuks saada või oli see lihtsalt asjade loomulik käik?
Algklassides nautisin klaverimängu väga. Mul oli motivatsiooni mängida võimalikult keerulisi lugusid, et pidevalt areneda ja paremaks saada. Alguses nautisin ka konkursse, aga mingil hetkel tekkis suurem kramp. Kui jõudsin teismeikka, ei viitsinud ma enam nii väga harjutada. See on ju teada asi, et kui lugu pole päris selge, närv tuleb sisse ja tempo saab liiga kiire võetud, on ebaõnnestumine lihtne järgnema. Sellest ajast saadik mulle võistlused eriti ei meeldi.
Viiendast klassist gümnaasiumi alguseni ei olnud ma enam kindel, et soovin muusikuks saada. Gümnaasiumisse jõudes mõlgutasin isegi mõtteid kõrgharidusest riigiteadustes. Käisin abiturientidele mõeldud messidel ja ülikoolide avatud uste päevadel, ent sain kiirelt aru, et kõik pakutav on mulle palju igavam kui klaverimäng. Nii hakkasin üha enam otsima mängimiseks lugusid, mis olid mulle meeltmööda. Kui repertuaar meeldis, võisin mingil perioodi ühte lugu harjutada neli-viis tundi päevas, hasart hästi mängida tuli tagasi. Tulevik tundus sellegipoolest ähmane, sest ma polnud kindel, et soolopianisti karjäär on minu tee. Klaverimängijana ei ole aga väga palju muid variante. Orkestrisse minek oleks olnud üks neist, aga mulle tundub, et siis ei oleks ma justkui päriselt orkestri osa. Kogu aeg pole sind ju kohale vaja. Kontsertmeistri töö mind toona ei paelunud. Tänasel päeval näen seda ametit aga hoopis teises ja palju huvitavamas valguses.
Pärast gümnaasiumit suundusid õppima Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli rütmimuusika osakonda? Oleksid ju võinud minna otse Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse klaverierialale. Miks otsustasid teisiti?
Mu sugulane Taavi oli läinud Otsa kooli õppima ja kutsus mindki sinna. Mäletan, et ta ütles, et kui ma täpselt ei tea, mida elus teha tahan, siis võiksin ju kasvõi aastaks tulla, sest seal on tore ja kaasõpilased lahedad. Olin gümnaasiumis juba jazzklaveritunde võtnud ning otsustasin teha sisseastumiskatsed rütmimuusika osakonda. Tagantjärele olen kuulnud, et minu tugevuseks olid solfedžoeksami maksimumpunktid.
Muusikakeskkoolis õppisin klaverimängu kõrvale ka trompetit ja enne häälemurret laulsin ju poistekooris, kellega sain lavateostes kaasa teha, aga klassikalisele muusikale omane raamides olek ja lineaarsus ei sobi mulle. Ma võin selle žanri teoseid harjutada, aga see ei anna mulle sellist naudingut nagu jazzmuusika erinevad kõlavärvid, vabadus ja võimalus improviseerida.
Pianistina paelub mind just harmoonia mängimine ning muusikaline valikute paljusus.
Jazzmuusikas on hoopis teistsugune esteetika kui klassikas. Otsa kooli minnes olin harjunud üksi improviseerima. Nüüd hakkasin esimest korda õppima rütmiansambli koosmängu, kus muusikaline tunnetus on erinev. Lahe oli ka see, et õppima asudes hakkasin kohe teistega koos bändis mängima. Jah, mul oli ka varem olnud kammeransambel, kellega käisime restoranides esinemas, et taskuraha teenida, aga seda polnud mu elus kordagi juhtunud, et lähen sõpradega kuskile teise Eesti linna esinema lugudega, mille oleme ise valinud. Põhimõtteliselt veedad kamraadidega toreda päeva ja lisaks saad veel raha ka.
Mulle tohutult meeldis ka see, kui palju repertuaar rikastus – kogu aeg õppisid midagi uut ning ümberringi olid sinuga sarnaselt mõtlevad inimesed. Ühel hetkel sain aru, et see kõik on megatore, seda ma tahangi teha, aga lisaks soovin saada ka väga heaks muusikuks. Siht silme ees, hakkasin palju rohkem harjutama.
Sel perioodil avastasin enda jaoks ka latin-, funk- ja popmuusika. Olen siiani veendunud, et hästi tehtud poppi saab nautida. Lapsepõlves ma muusikat ülemäära ei kuulanud. Meid oli juba piisavalt palju üheaegselt harjutamas. Muidugi oli mul oma pleier, mille abil Eminemi räpihittidele kõrv peale panna, aga üldiselt ma muusikat vabal ajal ei kuulanud. Rütmimuusikat õppides avastasin latinstiili viljeleva klahvimängija Michel Camilo, samuti ka Jamiroquai – geniaalne bänd, kes viljeleb popmuusikat, mis on kõike muud kui lihtne, ent samal ajal on nad maailmakuulsad ning nende looming on laiemale avalikkusele kergesti vastuvõetav.
Kuidas jõudsid klaverimängu juurest komponeerimiseni ja millest inspiratsiooni ammutad? Kas klassikapõhi on siinkohal pigem abiks või vastupidi?
Võin mängida tund-kaks klaverit, ilma et midagi üles kirjutaksin. Otsa kooli ajal tegin seda päris palju ja see on tore. Toona veetsin pigem klaveri seltsis lõbusalt aega, ent harjutamine peab olema fokuseeritum. Alles hiljem hakkasin konkreetseid asju parandama. Niisama mängides tekib aga fraase, mis jäävad kõrvu helisema. Mu telefon on täis erinevaid lühisalvestusi. Mõned jäävad seisma, teised kuulan hiljem uuesti üle ning arendan neid klaveri taga täispikkadeks lugudeks.
Olen tajunud, et mu klassikalise muusika tehniline pagas aitab mind ka teiste muusikastiilide mängimisel. Näiteks sorav noodist lugemine on mu tugevus. Tänasel päeval keelpillidele seadeid komponeerides taban end aga mõtlemas klassikalise harmoonia reeglitele. Üldjoontes usaldan oma kõrva ja kui seade kõlab hästi, ei hakka ma seda reeglite järgi osadeks lahti võtma. Kui aga tundub, et miski ei toimi, kontrollin, ega pole kogemata kirjutanud paralleelseid intervalle, mis on klassikalise harmoonia reeglite kohaselt keelatud või ehk on häälte juhtimine vale. Võib ka juhtuda, et avastan ebakõlad pärast mitmekordset mängimist. Sellisel juhul kirjutan seade ümber ning järgmistel kontsertidel kõlab see teisiti.
Muusika kirjutamisel mõjuvad mulle hästi tähtajad. Inspiratsioon võib ootamatult peale tulla, aga on ka juhtunud, et istun neli tundi arvuti taga ja saan kirja kaks takti, mis on frustreeriv. Seetõttu mulle meeldibki tegelikult rohkem pilli harjutada kui komponeerida. Kui mul on aga tähtaeg olemas, siis teen lubatu õigeks ajaks ära. Luues kuulen ette harmoonia kõlavärve ning kirjutan selle peale meloodia. Mul ei hakka enamasti viisijupid peas ootamatult helisema ja ma pole ka keset ööd uue loo ideega üles ärganud. Hetkel on mul Berliinis üks uus projekt pooleli, mille tarbeks püüan töötada vastupidises järjekorras. Tahaksin, et uus lugu oleks tšellopõhine, seega plaanin sel korral ehitada jazzbändi ja keelpillikvarteti partiid ümber meloodia.
Otsa kooli aastatele järgnes Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond Kristjan Randalu käe all. Seal õppisid kaks aastat, edasi jätkasid õpinguid juba Rootsis ning seejärel Saksamaal, õppejõududeks Wolfgang Köhler ja Tino Derado. Samal ajal oli sul Eestis juba väga aktiivne muusikuelu. Kust tuli julgus kodumaa tolm jalgelt pühkida?
Ühel hetkel oli mu elus lihtsalt liiga palju esinemisi. Mängisin mitmes popmuusika bändis ja pidevalt teiste muusikat. Alguses oli ülilahe, aga olin seda juba ligi viis aastat teinud – käinud mööda festivale, ööklubisid ja erapidusid. Mul oli parasjagu periood, mil juulikuus oli kakskümmend seitse esinemist, augustis kolmkümmend kaks. See kõik oli megatore, aga ma ei jõudnud enam harjutada, et tõusta järgmisele tasemele. Tundsin, et võiksin olla veelgi parem mängija. Mäletan, et ühe artistiga oli Võrus klubis Tartu esinemine. Lava ees oli kümme palja ülakehaga meesterahvast tantsimas. Olin siis kahekümne nelja aastane ja sain aru, et mul pole nendega mitte midagi ühist. Mitte et mul olnuks midagi nende vastu, aga sain aru, et tahaksin kümne või kahekümne aasta pärast olla omadega kuskil teises kohas.
Olin toona piisavalt noor, rumal ja enesekindel ega peljanud, et võin niimoodi kõigest ilma jääda ning pean ühel hetkel saba jalge vahel koju tagasi tulema. Toona käisin iga pooleteist kuu tagant Eestis teenimas raha, millega Rootsis ära elada. Nii oli ka keikaelu ja popi mängimine värskendav, sest muul ajal keskendusin jazzmuusikale.
Pärast Rootsit plaanisin minna New Yorki õppima. Jäin aga avaldusega hiljaks, nimelt ei olnud ma teadlik, et pean koolile ka inglise keele testide tulemused saatma. Mõtlesin, et kandideerin siis aasta pärast uuesti. Mõttes oli veel ka Kopenhaagen ja koolikaaslaste poolt soovitatud Berliin. Viimases tajusin juba katsetel käies, et see on linn, kus mulle elada meeldiks. Rootsis elasin väikelinnas, kus oli paar tuhat inimest. Põhimõtteliselt saigi seal ainult harjutada. Nüüd sain aga sisse kooli, mis asus metropolis! Hinnad olid võrreldes USA või Rootsiga aga palju mõistlikumad. Viimaks olin paigas, kus vohas jazzklubide kultuur ning jagus kohti, kus aega veeta. Samaaegselt olid Eestis jätkuvalt bändid, kelle koosseisu kuulusin. New Yorgist oleks olnud väga raske käia vahepeal Maarjamaal esinemas, lisaks olin saanud vahepeal kahekümne kuue aastaseks ja mul oli välja kujunenud mingisugune elukvaliteet, mida naljalt langetada ei tahtnud.
Berliinis õppimine meeldis mulle väga. Mul kujunes välja oma sõpruskond ja ka kaasmuusikud, kellega tänaseni eri koosseisudes mängin. Lõpetasin Berliini jazziinstituudi 2020. aasta veebruaris. Mul oli motivatsioon laes. Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud muusikat ning oma bändi kokku pannud. Mitu uut projekti oli soojas. Lõpueksami kontserdiks sai kokku pandud kollektiiv, kellega plaanisin välja anda oma esimese täispika albumi. See juhtus aga viimaks alles neli aastat hiljem.
Mul oli plaan jääda pärast kooli lõppu Saksamaale. Otsustasin teha midagi, mida ma tavaliselt ei teeks ja mida ma polnud Eestis kunagi pidanud tegema. Meil on väike riik, kus muusikute ringkonnas teavad kõik nagunii kõiki. Saksamaal kuulusin küll muusikute seltskonda, aga ma ei ole sakslane, mis tähendab, et pidin pidevalt jämmidel käima ja uusi tutvusi looma, et jazzmuusikute skeenesse päriselt sisse saada. Käin hea meelega oma sõpradega väljas aega veetmas, aga hoopis teine asi on suitsuses baaris üritada karjääri arendamiseks vajalikke tutvusi sobitada. Jõudsin seda teha aga väga lühidalt, sest tulin veebruari lõpus kaheks nädalaks Tallinnasse ja siis saabus koroona. Kõik projektid lükkusid edasi. Sellest ajast saadik on mul ühe sealse lauljaga album pooleli, mis on osaliselt produtseeritud, ent ikkagi sinnapaika jäänud.
Koroonaaeg võis ju koju naelutada, aga just siis algas sul ka viljakas harjutusperiood, mille käigus kirjutasid omajagu muusikat. Millistele koosseisudele muusikat kirjutad ja kuidas iseloomustaksid oma helikeelt?
Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud portsu lugusid. Kui maailm lukku läks, harjutasin iga päev neli-viis tundi pilli. Pärast seda perioodi tundsin, et olen oma elu parimas vormis.
Kirjutamine oli selles mõttes keerulisem, et ühtegi kindlat tähtaega paigas polnud. Mingil hetkel tundsin, et tahaks muusikat ka salvestada ja panin endale üheksa kuud ette ühte väga kallisse Berliini stuudiosse salvestusaja. Esimesed kuud ei kirjutanud ma midagi, siis aga hakkas tekkima väike paanika, et seitsme kuu pärast peaks salvestama ja mul pole lugusidki. Selline pinge aga motiveerib mind. Muidu tuled õhtul proovist koju, tegeled lapsega, paned ta magama ja püüad pärast kella kümmet õhtul midagi kirjutada. Seljataga on pikk päev ja tegelikkuses oled juba väsinud. Kui aga kuupäev läheneb, on mul järsku nii palju energiat.
Keegi kunagi iseloomustas mu muusikastiili väljendiga klassika mõjutustega Modern Nordic Jazz. Selles ongi klassikalise muusika mõjutusi, eriti mis puudutab keelpille. See on justkui modernne muusika, aga mitte selline, kus täpselt aru ei saa, mis toimub. Mulle meeldivad harmooniad, kus pole liigset dissonantsi. Minu maitse on puhas, lihtsustatult öeldes meeldib mulle ilus kõla ja tahan, et kirjutatu kõlaks kõrvale hästi.
Selline on ka Mathei Florea New Groundsi helikeel. Sellesse kaheksaliikmelisse koosseisu kuuluvad erinevatest riikidest pärit mängijad, kellega elu Saksamaal kokku viis. Oleme esinenud nii Eestis, Lätis kui ka Saksamaal. Mul on ka eestimaine triokoosseis Flow Rea, kellega viljeleme hoopis teistsugust muusikat. Koosseisu kuuluvad lisaks minule Joosep Talumaa ja Dmitri Nikolajevski. Teeme midagi souli ja jazzi vahepealset. Meil on väljas ka esimene singel ning augustis on oodata täispikka albumit, kus paaris loos teevad kaasa ka Chalice ja Marianne Leibur. Praegu püüangi esinemiste kõrvalt tegeleda uue kauamängiva miksimise ja produtseerimise organiseerimisega.
Sel kevadel täitub üks sinu unistusi – jagad 23. aprillil “Jazzkaarel” lava ühe oma lemmikmuusiku Gilad Hekselmanniga, kellega mängite sinu bändi New Grounds lugusid. Kuidas see koostöö teoks sai?
Sattusin ühe väga hea saksofonimängija Nikita Korzouniga ootamatult esinema missivõistluse talendivoorus, kus üks tuttav lauluõpetaja üht osalejat juhendas. Lava taga oma esinemiskorda oodates jäime muusikaäri teemadel jutustama. Rääkisin Nikitale sellest, kuidas olin just saatnud Saksamaal erinevatele kontserdikorraldajatele kolmsada e-kirja, Euroopas suisa viissada ning nende tulemuseks oli kõigest viis esinemist. Oli äraütlemisi, aga enamasti isegi ei vastatud. Välismaal karjääri tegemisel on suur roll müügitööl ja iseenda turundamisel.
Nikita soovitas mul ühendust võtta Mihkel Mäekallega, kes oli varem Londonis töötanud. Võtsin ta nõu kuulda ja alustasime septembris koostööd. Arutasime, kus võiksin esineda ja novembris saabus kutse tulla mängima kevadisele “Jazzkaarele”. Olin oma rahvusvahelise bändi New Groundsiga juba “IDeeJazzil” üles astunud ning nii oli “Jazzkaare” tarbeks vaja midagi uudset. Murdsin pead, mida koosseisu puhul muuta ning variandiks jäi kaasata mängima kitarrist. Olen aastaid imetlenud Giladi mänguoskust ja seda, kuidas ta suhestub muusikaga ning leiab oma koha bändis. Mihkel Mäekalle oli temaga seotud inimestega varem kokku puutunud ning ehkki idee tundus utoopiline, võtsime Giladiga ühendust. Olin pahviks löödud ja väga-väga õnnelik, kui saime jaatava vastuse.
23. aprillil saab Fotografiska laval olema üheksa liiget. Kõlab nii Mathei Florea New Groundsi esimesel albumil kuuldav muusika kui ka kolm uut lugu. Kogu muusika on ümber seatud koosseisule, kus kõlab ka kitarr. Mingite lugudega oli see lihtsam, aga ilmnes ka olukordi, mis osutusid keerulisemaks. Ma ei ole tahtnud liiga palju materjali ja vormi ümber seada, sest bändile võiks struktuur samaks jääda. On olnud palju mõtlemist, kuidas teha nii, et kõik mängijad saaksid tähelepanu, sest soolopille on nüüd rohkem. Samuti olen püüdnud hoiduda sellest, et faktuur läheb liiga tihedaks.
Sul on mitu originaalmuusikaga koosseisu, esinemised erinevates Euroopa riikides, sellegipoolest ei ole sa nn keikamaailmaga hüvasti jätnud. Kas plaanid kahe žanri vahel pendeldada ka tulevikus?
Muidugi on mu kõige suurem unistus mängida kontsertidel ainult oma muusikat. Ma ei kujuta ette, kui paljud Eesti jazzmuusikud seda endale aga reaalsuses lubada saavad. Saksamaal saad võib veel ühe bändiga mööda suurt riiki ringi tuurida, aga Eestis on kontsertide arv alati loetud. Naudin jazzi väga, aga samas on värskendav vahepeal ka poppi mängida. Minu elus on sellel žanril samuti oluline koht, sest peab olema ka muusikat, mille saatel inimesed tantsida saavad.
Praegu on mu peamine tähelepanu “Jazzkaare” kontserdil. Plaanime seda ka salvestada ning seejärel on kavas kontserdimaterjali turundamine. Selle koosseisuga tahaks mängida Euroopa lavadel. Flow Rea plaat tahab aga samuti valmis saada ning ka see kollektiiv on valmis üles astuma lavalaudadel nii siin- kui ka sealpool riigipiire. Suve teises pooles plaanin uut materjali kirjutada ja sügis kostitab juba järgmiste festivalidega. Veebruaris sõidan aga New Groundsiga Saksamaale uut albumit salvestama. Nii et tegemist ja põnevaid projekte jagub. Loodan, et see kõik on alles algus.