ERSO kontsert pealkirjaga “Kadunud metsade kaja” kõnetas mind oma selge suunatud sõnumiga. Vajadus metsi hoida peab saama ühiskonnas järjest selgemalt väljendatud, sest praegusele raiesurvele ja metsanduses valitsevale korruptsioonile mittereageerimine viib peagi selleni, et poollooduslike metsade olemasolu muudetakse meie mailgi möödanikuks. Dirigent Olari Elts kirjutas kontserdi tutvustuses: “Ka ERSO-l on aeg elukeskkonna- ja kliimatemaatikale tasakaalukalt, kuid meile omaselt kõlavalt tähelepanu juhtida. Kontserdisarja “Maa laul” esimese kontserdi teosed on kõik vähem või rohkem seotud metsaga.”
Eelkontserdil kõlanud Elis Halliku “To Become a Tree” kõnetas lihtsaimalt ilmselt just oma pealkirja, oma loo tõttu. Teos on kvintetile (flööt/bassflööt, bassklarnet, viiul, tšello ja ettevalmistatud klaver) ning viis mängijat võib orkestri kõrval tunduda vähe. Halliku teos mõjub suurelt ja tugevalt, isegi oma detailsuses ja mõningases õrnuses, ning oli sel õhtul hästi ja võimsalt ka esitatud. Helilooja räägib oma teose tagamaadest, kuidas jalutajad, kes üht vana lehtmetsa reservaati külastades leiavad, et neil süda paisub ja nad tunnevad end seal alati nagu kodus.“To Become a Treeˮ vaatleb igapäevaelu tehnoloogilise singulaarsuse ja biootilise kriisi taustal,” ütleb Elis Hallik.
Õhtu julge ülesehitus õigustas end täielikult. Kaasaegse muusika nautlejana hindan, et kontserdi mõlemad pooled algasid just tänaste heliloojate loominguga. Ka valitud lugude pikkused mõjusid hästi ja elamust toetavalt; kuulajana oleksin siiski heal meelel kavast veel täpsemalt teoste sisuliste valikute tagamaid uurinud.
Märt-Matis Lille “Kadunud metsade kaja” (2004) voolamine mõjus ajatult. Jättes tähelepanuta teose loomise aasta, kujutasin muusikat ette teravamalt ja valusamalt kui see reaalsuses minu jaoks kõlas. Tänase päeva traagika on selles, et kahekümne aastaga pole olukord Eesti metsadega muutunud, need ikka kaovad mõttetul kiirusel vaid väikesele osale inimestest rahalist hüve luues. Need elupaigad, ökosüsteemid, metsad isegi ei tee häält ju! Kostab vaid vaikne sammude müdin, ühtmoodi nii teose alguses kui lõpus, vaikselt, lõputult. Kas see müdin lõpeb?
Oli aeg, kus mets oli hirmutav, võimas, tugev, haarav, ja inimesest tihti puutumata. Selline aeg võis olla Jean Sibeliuse orkestriteose “Metshaldjas” loomise aegu. Muusika viis sinna, mil loodus elas ise ja kujunes, inimene polnud kõikjale veel jõudnud, olid “hirmuäratavad” puutumatud laaned, ilma et inimene seal ise meeletult sekkuks. Seda maailma, mida kuulsin siin muusikas, enam ei ole, looduse olemise igavikulisuse on inimene suutnud ära lõhkuda. Programmilist muusikat ongi omamoodi lihtne kuulata, sest pildid ilmuvad kergelt ja viivad lendu. Nauditav on jälgida Eltsi meisterlikku dirigeerimist, täpsust, alati hetkel kõlavast muusikast veidi ees olevat info edastamist, osavust, muusikat tema kätes, mis ju panebki orkestri mängima ja muusika kõlama. Teos oli orkestril hästi esitatud, rahulikult ja mõtlikult, kuulajale tundeid võimaldavalt. Elts eeldab orkestrilt paindlikkust, liikuvust, hingamist, tuult, mis võib mõnel hetkel küll veidi keerukaks osutuda.
Üks tuttav tuli vaheajal vestlema ja rääkis loo, kuidas nõuka ajal BBC Fred Jüssilt männimetsa vaikuse salvestust palus …
Dirigendi, helilooja ja solisti vahelisest lõbusast vestlusest enne fagotikontserdi ettekannet oli autorilt huvitav kuulda, miks ta just nii kirjutab. Pillimees ja komponist sõnasid mõlemad, et nad hindavad teineteist, teineteise filosoofiat, maailmatunnetust ja lähenemist muusikale. Dirigent rõhutas, et tegu on haruldase looga fagoti repertuaaris, solist tõi välja, et tänaseks armastab ta seda lugu ilmselt rohkem kui ühtki teist oma esitatavast muusikast. Ootused said enne Páll Ragnar Pálssoni fagotikontserdi “Mäng” maailmaesiettekannet päris kõrgele krutitud.
Selle esimene osa “Männipuude kajad” kujutas nii helilooja kui solisti jaoks olulist Nõmme metsa Tallinnas.
Martin Kuuskmann on erakordne fagotimängija, maailm ja olemine voolab läbi tema ja pilli pulbitsedes, ilma ühegi takistuseta. “Kiire” või “aeglane” kaotab oma tähenduse, kõik on samal ajal, ja samas ei ole. Ja kui mitte miskit enam ei ole, siis on mitteolemine, on vaikus, on lõpp, on olemine mitteolemises. Teoses olid kõik helid ja rütmid ühel ja samal ajal võimalikud ja kõikidest võimalikest kombinatsioonidest tundus kõlavat just see kõige täpsem ja erakordsem.
Bartóki süit balletist “Puuprints”, millel seitse elamuslikku osa (“Prelüüd”, “Printsess”, “Mets”, “Printsi töölaul”, “Oja”, “Puuprintsi tants”, “Postlüüd”), on värviliselt mõjuv teos. Salapärane muinasjutumaailm tundus olevat käegakatsutav. Me lihtsalt tegeleme vist nii palju omaenda maailma elus hoidmisega, et ei oska muinasjutumaailma enam näha, sest selleks tuleb olla valmis loobuma. Loobuma sellest, mis on tavaline, mis on tuttav, mis on teada, mis on nii nagu ka kõik teised seda tunnevad. ERSO-lt erakordne värviderikkus, värviküllasuse lõputus, suurus. Muusika kõikvõimsus on sel kontserdil teoste, orkestri ja dirigendi ja publiku ning Maa koostööl koosenergial tunda.
Hea orkestratsioon, põnevus, ootamatus ja harjumuspäratus, tohutud kontrastid, hea esitus on muusikule veel kuidagi eriliselt nauditav oma detailsuses. Bartóki teos lõppes helgelt. Kas seetõttu, et inimesel on helgust vaja? Või kuna Maa hoiab? Alati? Kahju.
Pärast pikka aplausi ja enne lavalt lahkumist kõlas Jean Sibeliuse “Puude” sarjast op. 75 viimane osa “Kuusk”, mille originaal on klaverile. Ma ei teadnud, et nii tuttav meloodia on just sellest loost pärit. Fantastiline orkestratsioon ja esitus.
Kui miski peab kuuldavaks saama, siis ta saab. Ja kui ei saa, on ta kuulda ikka, lihtsalt pole olnud kuuljat. Lahkusin kontserdilt tõdemusega, et üldiselt tunneb inimene vajadust elada oma elu olevikus ja oleviku probleeme võimalikult meeldivaks lahendades. Ja nii lihtne see ongi. Loodushoid ja keskkonnakaitse ei ole veel osa arusaamast, kuidas oma elu on vaja elada. Elu varjutab püüd vastata ühiskonna ootustele, milles on argusest tingitud “suuruse” kummardus, suuruse, mis on vaimult nii väike.