Lauluplaadi esitlusega samal päeval läks Spotify väljale üles ka Kadri-Ann Sumera sisse mängitud Mart Saare teine klaverimuusika plaat, paladega, kuna prelüüdid ilmusid samal moel, üksnes eeterlikult, juba millalgi mullu. Kui Saare laulude puhul on Kadri-Ann teinud palju tunde ka arhiivitööd, siis klaverimuusikaga on ta toetunud trükitud nootidele. (Mind ajas segadusse ja ajendas seda autorilt üle küsima Spotify kirje pala juures, mis nimetab autorina ka mängijat.)
Prelüüdide esmasalvestaja Vardo Rumessen, kes oli omal ajal kõnealuse komponisti klaveriloomingu nootide trükkimise eestvedaja ja toimetaja, püüdis prelüüdid vastavalt kirjutamise ajale numereerida ja selles järjestuses on need ka tema sisse mängitud heliplaadil. Kadri-Ann on need aga ritta seadnud oma parema äranägemise järgi, järjekorranumbritest välja tegemata, argumenteerides oma valikut asjaoludega, et kõigi kirjutamise aeg ei ole teada, mõned on hiljem olulisel määral ümber töötatud, prelüüdid ei olegi mõeldud terviktsüklina jne. Ja miks ka mitte!
Saare klaverimuusikaplaadid on tema “metsa- ja rabahõngulisest” vokaalmuusikast tuntavalt “linnamehelikumad”, kuna valikust on välja jäetud rahvamuusika-teemalised helitööd. Palade plaat algab legendaarse “Skizze’iga” kui prohvetliku sissejuhatusega moodsa aja painetesse, aga jätkab kohe kergemal, tantsulisemal lainel valsside ja masurkade, bagatellide, eleegiate, muusikaliste momentide, burreede ja muuga, kokku 26 numbrit paljudes meeleoludes.
Omal ajal torkisid Saare teravkõlad ilmselt kõrvu märksa valusamalt kui nüüd, sada aastat hiljem, kuna praegu mõjub tema heliilm meie kaasaja dissonantsitulvas pigem helge ja vaimselt tervena. Need tillukesed killukesed soojendavad südant ja pakuvad turvatunnet. Kadri-Ann Sumera pole nende ilmekate piltide väljajoonistamisega ka kuidagi koonerdanud – need tunduvad talle väga sobivat, meeldivat ja teda oma improvisatsioonilise, otsingulis-mängulise laadiga inspireerivat.