Vana Testament pole just alati õrnatundeline ega delikaatne: seal on maha raiutud pead ja kividega surnuks loobitud inimesed, üleujutus, mis uputab peaaegu kogu inimkonna. Taevast sajab tuld, rändtirtsud hävitavad terveid saake ja naised muutuvad soolasambaks ... Lugu sündmustest eaka abielupaari Aabrahami ja Saara, nende teenijanna Haagari ja järglaste vahel, mille Jüri Reinvere valis oma oratooriumi teemaks, mõjub selle taustal inimlikult ja eluliselt. Sellegipoolest on see väga traagiline lugu, eelkõige Haagari ja tema väikese poja Ismaeli jaoks, kes Aabrahami mitte ainult materiaalse, vaid eelkõige vaimse pärandi ümber peetavas võitluses lüüasaanuna kõrbesse aetakse.
Sarnast teemat käsitles ka Thomas Mann oma eepilises romaanis “Joosep ja tema vennad”. See lugu on oluline ja mõjuv ka selletõttu, et patriarh Aabrahami poegade, poolvendade Ismaeli ja Iisaki vägivaldne lahtirebimine on maailma ajaloo üks suurimaid otsuseid – Reinvere ise räägib isegi “lõhest”. Kuigi Iisak teisena sündinuna on oma vennast arhailises hierarhias tegelikult madalamal, saab just temast Iisraeli rahva, judaismi ja lõpuks, kui Naatsareti Jeesus jumalikku lepingut uuesti kinnitab, ka kristliku kiriku suur eellane ja juhtfiguur. Emaga välja saadetud Ismael abiellub hiljem egiptlannaga ja temast saab oma järglaste kaudu kõigi araablaste ja seega ajalooliselt ka moslemite esiisa. Sellest hetkest, mil Haagar ja tema väike poeg peavad Aabrahami telgist lahkuma, tekib kahe suure monoteistliku usu vaen, mida näeme läbi aastatuhandete.
Ka Jüri Reinverele oli see maailmaajalooline sündmus ajend pöördumaks just selle teema poole, et luua tellimusteos RIAS-kammerkoorile Berliini esiettekandeks. “Ismaeli väljaheitmine” on 35 minuti pikkune viieosaline lugu. Helilooja pole ise žanrimääratlust andnud, sisuliselt on teos kas mitmestseeniline oratoorium või koori-kammerooper. Teost läbib mitu olulist motiivi. Lugu jõuab meie vahetusse olevikku, kui Reinvere üldistab seal piibliloost kaugemale ulatuvaid sündmusi, mis on tingitud heaolust küllastumisest, tänutunde puudumisest ja inimeste lõpututest soovidest, kel elust väsinuna on irratsionaalsed ootused ja kes selletõttu “ootavad kangelasi, kes neid pigem hävitavad kui päästavad”. Siin pole raske näha paralleele praeguse poliitilise olukorraga. Muidugi ei ole see seotud vaid viimaste nädalatega: Jüri Reinverel valmis teos juba kaks aastat tagasi, kuid 2020. aastaks planeeritud esiettekanne jäi koroonapandeemia tõttu ära. Esiettekande aeg jõudis kätte aga nüüd ja ilmselgelt ei ole ei teos ega tema sõnum midagi oma tänapäevasest aktuaalsusest kaotanud.
“Ismaeli väljaheitmise” teist tasandit, mis kõige eelpool mainitu kõrval on täiesti ajatu, võiks nimetada atmosfääriliseks. Vana Testamendi topograafia – kõrbed, viljatud mäeahelikud, kuumad päevad ja külmad ööd, vaevarikkalt haritud viljakandvad saarekesed – on kujundanud teose helipilti sama palju kui inimtunded. Siin on tuule vihinat, mis kõrbes liivaluiteid kuhjab ja ühest kohast teise puhub, sammude kahinat sellel vajuval, ebakindlal, pidevalt muutuval pinnasel. Helide kaudu on tunda ootamatult saabuvat öist jahedust ja viimases stseenis, kui Haagar oma pojaga läbi pimeduse rändab, võib vaimusilmas näha külmalt võbelevaid tähti ja sädelevat kuuvalgust kivi- ja liivakõrbe kohal.
Kuid kõik see toimub eelkõige helide maailmas, sest Reinvere tekstis – mis, nagu ikka, on tema enda kirjutatud – on sellistest poeetilistest väljendustest vähe juttu. Isegi kui ta aeg-ajalt kasutab sõnu, nagu “liivameri” või “tähed”, või hapra lubadusena manab välja väikese paradiisi, kus valmivad nisu, vein ja granaatõunad, jäävad sõnad kargeteks sümboolseteks väljenditeks, mis on segatud argifraasidega, nagu “mul on igav”, saades kuju ja värvi alles helides. Libretole on omane karge napisõnalisus, kus on mõjuvaid fraase, nagu Ismaeli varatark küsimus: “Kas Jumal on tähtede taga?”. Nii moodustab see kõik ilma meetrilisse vormi asetamata semantiliselt määratletud, aforistlikult terava poliitilis-religioosse ideedraama. Pingeväljade ekspressiivsete, kohati isegi “romantiliste” helide vahel tekib hõõrdumine, mis hoiab äärmiselt erksana ja mõjub vahel isegi irriteerivalt.
See pingesuhe jätkub ka faktuuris. Seal on omamoodi kahekihilisus, mis tuleneb sellest, et nii instrumentaalpartii (keelpillidega) kui ka vokaalpartii on samaaegselt arhailiselt selged, teisalt kõrgkunstilistele väljendusvahenditele üles ehitatud ja seda mitte järgnevalt, vaid lausa omavahel põimunult.
Vastavad segamissuhted on erinevad: rafineeritud kunstmuusika läbimõeldud kõla, milles värvide võlur Reinvere, nagu ka paljudes oma viimastes orkestriteostes, kasutab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid atmosfääride lausa seismograafiliseks kirjeldamiseks. See algab kohe Haagari esimese monoloogiga, kus instrumentaalpartii ärevalt võbelevad ja spasmilised, vahel ka orientaalse elemendiga figuurid võimendavad peaaegu hüsteerilist, labiilselt sensuaalset erutust. See on nagu kuuldeline vaste hoomamatule valguse ja varjude mängule oaasi puuvõras, mida õõtsutab kõrbetuul. See suhe hingelise (kus väljendub Haagari fanaatiline, võimuihkav emauhkus) ja loodusatmosfäärilise muutlikkuse vahel jääb püsima kogu teose vältel kuni lõpustseenini külmade tähtede all, kus õõnsas, jäätuvas külmuses avaneb võimas visioon – kõiksuse lõputus, mis on ühteaegu nii hirmutav kui ka lootust andev.
Helilooja kasutab maitsekalt ja ökonoomselt keelpillikooseisu võtteid, nagu glissando’d, tremolod, flažoletid, piitsutavad pizzicato’d, kui rahvahulk Haagari ja Ismaeli väljasaatmisstseenis sisiseb ja ulub. Instrumentaalkoosseis on ka kõlataustaks, millest tõusevad esile kooriosad, kus koor kui rahvas psalmoodilistes või koraalilaadsetes episoodides otsib sidet jumalaga, kes end neist aga ära pöörab ja suhtleb ainult Aabrahamiga. Kuid kuna Aabraham vaikib ja jääbki vaikima – see helilooja poolt valitud võte on nii rafineeritud ja tähendusrikas – tekib vaakum, kus Saara oma osava, libeda demagoogiaga tekitab rahvahulgas pogrommimeeleolu.
Teose vokaalpartiid on kui instrumentaalkoosseisu vastupeegeldus – siin valitsevad arhailised meeleolud. Polüfooniat ei ole palju kasutatud, kui mõned imitatsioonilised lõigud välja arvata; nii koori kui solistide partiid on süllaabilised, ilma ornamentikata, järgivad otseselt teksti, olulisel kohal on kõnehääle kasutamine – nagu ka teose ühes sõlmpunktis, pea kummituslikuna mõjuvas lõpustseenis Haagari ja Ismaeliga, ema ja pojaga, mis räägib äärmuslikust jumalast hülgamisest ja samas vaiksest lootusest kõrbe öötaeva all. Siin on ka kunstipäraselt loodud kirjeldav tasand, kus koor oma kahisevate hingamishelide, sosistamise ja klõpsutavate efektidega loob tuule ja kauge kaja mulje. Reinvere teeb seda sellise oskusega, et kuulajas võib isegi tekkida kahtlus, kas see kõik on elavalt esitatud või mängib kaasa elektroonika.
Koos kõigi võtete ja arhailiste viidetega on see väga elav ja kaasaegne kunstiteos. Teose inimlik sisu on ju muserdav: juhid puuduvad, omavahel võitlevad kaks võimu ihkavat naist (kellest Haagar äratab rohkem kaastunnet, võibolla ka sellepärast, et ta on allajääja), inimesed on pettunud ja nurisevad. Selles mõttes on väike Ismael, kes küll esitab vaid paar lühikest lõiku, õigustatult teose nimikangelane, sest tegelikult on ta siin ainus lootusemajakana.
RIAS-kammerkoor, kaks koorist pärit solisti – Hildegard Rützel ja Anja Petersen – ning Ensemble Resonanz Justin Doyle’i juhatusel andsid sellele teosele ülimalt professionaalse ja pühendunud esiettekande Berliini Filharmoonias.
Tõlkinud Ia Remmel
Gerald Felber on saksa muusikaajakirjanik. Ta on pikaaegne Saksa Rahvusringhäälingu ja Deutschlandfunk Kultur toimetaja, avaldanud artikleid Frankfurter Allgemeine Zeitungis, Beliner Zeitungis, Fono Forumis ja mitmes teises nimekas väljaandes.