Ainuüksi see vaatepilt, mis mu pilgule avaneb, on erakordne: hommikupäikesega üle kullatud kohvikulaua ümber istuvad koos kõik neli Järvide muusikadünastia pere liiget: Neeme (85), Paavo (60), Kristjan (50) ja Maarika (58). Igaüks kohale saabunud ise ilmakaarest: kes Miamist, kes Väänast, kes Šveitsist. Mitte ainult lai muusikaline, vaid ka geograafiline haare – just nii, nagu Järvidele omane! Kuid põhjus, mis perekonna loetud päevadeks Tallinnasse kokku tõi, ei ole mõistagi intervjuu, vaid kahel järjestikusel õhtul Estonia kontserdisaalis toimuvad Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontserdid. Tänaseks, mil need on publiku ülivõrdeis kiidusõnade saatel ajalooks saanud, võib liialdamata öelda, et ajalooline oli ka hetk ise – kolm tänavust Järvi-juubilari: Neeme, Paavo ja Kristjan koos ERSO ees – seda ei ole võimalik korrata!
Tegelikult oli mul plaan kohtuda kolme Järvi-juubilariga ning anda neile võimalus näidata, kui sarnased või erinevad nad oma mõtetes, hoiakutes ja arvamistes on, “kolm kanget meest kaanele”, ja klaar! Maestro aga haaras dirigendikepi ja pani oma Auftakt’iga – nii nagu laval, nii ka elus – kõik kohe paika, ehk siis “kolme kange” asemel olid kohal pere kõik neli muusikut! Kuna ajakiri Muusika oli Neeme Järvi juubeli eel, ajal ja järel ainus trükimeedia väljaanne, millele ka kõik teised tänavu juubelit tähistavad Järvid leidsid võimaluse intervjuud anda, tuli see ettepanek vastu võtta kui ülim privileeg. Ja seda see igas mõttes oligi! Kuid on veel üks aspekt: perekond ongi Järvidele nende elu lähte- ja toetuspunkt. Kõik algab sealt ja toob sinna kokku tagasi. Muusika ja sellega tegelemine on kui imeline fluidum, mis liidab, ühendab, rikastab ja pühitseb. Ja perekond – sinu inimesed jäävad alles ka siis, kui nad on sinust väga kaugel, kui ohvrid, mida oled muusika nimel toonud, on olnud liiga suured, või kui tuleb uuesti otsast alata …
Kuid seda, kui “hull see kamp on ja keda on võimatu ohjata” (kasutan siinkohal Paavo ühes kunagises intervjuus välja öeldud kirjeldust selle kohta, mis toimub, kui perekond pingevabas õhkkonnas Kirbu jõe ääres kohtub), sai siinkirjutaja nüüd omal nahal tunda. Õnneks ei võtnud ma endale juba eos hukule määratud eesmärki “seda kampa” kuidagi ohjama hakata ning oli algusest peale selge, et n-ö klassikalist juubelilugu koos filosofeeriva, elule-loomele rahulikult tagasivaatava heietusena siit nagunii ei tule. Sellest vestlusest sai Järvide lakkamatu humoorika aasimise, säravvaimukate repliikide ja müriseva naeruga (Neeme bass kõlas alati üle kõige!) kaks ja pool tundi kestnud ajakirjanduslik rock’n’roll. Veenduge ise!
Teie elu …
… suurim kingitus?
Neeme Järvi: Minu perekond.
Paavo Järvi: Nõustun isaga, meie perekond.
Kristjan Järvi: Tuleb nõustuda.
Maarika Järvi: Tõesti, perekond on alati esimesel kohal.
… suurim ohverdus muusika nimel?
Neeme: See pole ohverdus, pigem eesmärgid, millele olen oma töös pühendunud: teha kõike muusika tutvustamise nimel, eesti heliloojate esitamise ja Eesti tutvustamise nimel maailmas. Ja üles ehitada muusikakollektiiv, mis oleks pärast meie koostööd muutunud arvestatavaks orkestriks. Neid orkestreid on mul olnud palju nii Rootsis kui mitmel pool Euroopas ja Ameerikas.
Paavo: Minu abielu.
Kristjan: Oma muusikutee alguses ma tõesti arvasin, et ohverdan muusika nimel nii iseend kui oma perekonna, kuid see seisukoht on muutunud ja ilmselt muutub ajas veelgi. Sest muutunud on minu arusaam sellest, kuidas seda tegelikult saavutada – olla maksimaalselt pühendunud, ka perekonna kontekstis, mitte seda ohvriks tuues. Sest pidevalt lennus olemine ja täielikult vaid karjäärile pühendumine on vaid üks viis, kuidas muusikat teha.
Maarika: Suure pühendumuse puhul on tõesti tihti nii, et see, mis sulle kõige tähtsam on, see kahjuks ka kõige rohkem kannatab.
… raskeim/õnnelikem elu- ja loomeperiood?
Neeme: Meie perekonna jaoks on üheks väljakutseks kogu aeg olnud elukohavahetused, uute tingimuste, inimeste ja oludega kohanemine. Aga kõige õnnelikum aeg seostub mul väga kauge ajaga, mil olime vend Valloga alles oma muusikutee päris alguses.
Paavo: Minu kõige õnnelikum eluperiood jääb lapsepõlve, mil veetsime muretuid suvesid Pärnumaal Kirbu jõe ääres. Kõik oli siis nii lihtne, jooksime ringi ja ujusime suvi läbi, midagi tegema ei pidanud, ühtegi muret ei olnud. Ega me tookord ju ei adunud, et see on kõige õnnelikum periood meie elus; see selgubki alles tagantjärele. Kõige raskem hetk oli Eestist lahkumine 1980. aastal. Raskused üldisemalt seonduvad minu jaoks kooliajaga, sest mulle ei meeldinud koolis käia, üheski koolis, muide. Esimene kool, kus mulle õppimine tõesti meeldima hakkas, oli Curtis Philadelphias (Curtis Institute of Music on Philadephias asuv erakonservatoorium – R.L.). Seal hakkasin lõpuks tundma, et ma midagi justkui oskan ... Ma olin tavakoolis suhteliselt vilets õpilane ja kogu see koolivärk koos oma eksamitega oli minu jaoks väga raske. See-eest kõik, mis tuli pärast kooli, oli oluliselt köitvam ja mul hakkas ka oluliselt paremini minema. (Naerab.)
Kristjan: Õnnelik periood on kindlasti see, kus elu oli kergem ja muretum – varajane lapsepõlv, kus sul pole ühtegi muret ja kõik tundub jube hea. (Naerab.) Aga hakkas järjest keerulisemaks minema, kuigi ma ei saa öelda, et just Ameerika periood oleks minu jaoks kuidagi eriliselt raske aeg olnud. Raske oli see, kui pidin tegelema asjadega, mis mulle endale üldse ei meeldinud, nagu näiteks klaverimäng. Kuid ma olin muusikute perest ja klaverimäng kuulus n-ö asja juurde, aga mulle on kogu aeg meeldinud muusika eelkõige kui protsess. Kui mu klaveriõpetaja ütles, et kuna sinust nagunii pianisti ei saa, vaatame pisut lähemalt harmooniat ja orkestratsiooni, siis sellest sai alguse minu tee muusikas ja ma hakkasin looma mingisuguseid oma punkte, millest kasvas välja Absolute Ensemble (Kristjan Järvi poolt 1993. aastal asutatud rahvusvaheline muusikakollektiiv – R.L.). See oli muusikaga tegelemine n-ö täiesti teisest nurgast alustades, eelkõige organisaatorina, millega kaasnes dirigeerimine. Kuid raskused olid siingi: ma ei suutnud alati selgitada, mida ma tahan, mil moel ja kuhu ma tahan välja jõuda. Enne seda tegin ma muusikat nii, nagu seda tegid isa ja Paavo, aga ma ei tundnud, et just dirigeerimine on minu tee, minu eesmärk. Mul tuli see küll üsna hästi välja (naerab), kuid minu peamine eesmärk pole ka täna arendada end eelkõige dirigendina. Oma tee leidmine muusikas on see, mis on olnud ühtaegu keeruline, aga ka õnnelikuks tegev.
Maarika: Minu jaoks on raskused seondunud, nagu isagi ütles, samuti ühest kohast teise kolimisega ning üha uutes kohtades kohanemisega. Minu jaoks oli see ka hiljem seotud kohustusega kohaneda uute keelte, ühiskondade ja süsteemiga. Eestist lahkumine oli esimene katsumus ja tagasituleku võimalust ette näha ei olnud. On raske periodiseerida õnnelikumaid ja vähem õnnelikumaid perioode, sest elus need kogu aeg vahelduvad.
… õppetund, mis oma karmusest hoolimata on teie jaoks hindamatu?
Neeme: Ameerika orkestritel on tänu ametiühingutele antud võim keelata ja käskida. Orkester koosneb mitte ainult muusikutest, vaid ka administratsioonist, sponsoritest, kõrgemal seisvatest organitest (see pole riik), kuhu kuuluvad kohalikud tähtsad tegelased. Dirigendi arvamus ei lähe kellelegi korda, tema asi on juhatada, kuigi nimi on vägev: oled kunstiline juht ja muusikaline direktor. (Naerab.) Tegelikult on see ainult sõnakõlks. Kuid sa pead väga hoolt kandma orkestri kvaliteedi eest, sest see on see, mille eest orkester sind armastab või ei armasta. Kuid kui sa hoiad orkestrantide poole ja jagad nende mõtteid, vaadatakse sulle viltu – tuleb olla administratsiooni poolt, või hoopis nende poolt, kes raha annavad. Karm õppetund oli mulle see, et kui nõustusin Detroidi sümfooniaorkestri muusikadirektorina juhatama New Yorgi filharmoonikute ja Philadelphia sümfoonikute vastastikuseid streigitoetuskontserte. Muusikud soovisid palka juurde ja streikisid kuude kaupa. Uudis minu juhatamistest levis nagu kulutuli, sest ükski dirigent, kes tõsiselt hoolib oma karjäärist ja tulevikust, ei tee midagi sellist! Tõepoolest, mind ei saanud Detroidist lahti lasta enne lepingu lõppemist, kuid minu koostöö igasuguste administratiivsete tegelastega muutus päevapealt, endised sponsorid olid äkki minu vastalised, minu juhatamised ja karjäär said tõsise hoobi. Kuid ma olen tänini uhke selle üle, et ma olin koos muusikutega ja andsin oma panuse nende elu parandamise nimel.
Paavo: Midagi samaväärset mul vastu panna ei ole, kuid eks õppetunde on igasuguseid ja kogu aeg. Elu on üldjoontes õpetanud seda, et kui sa tahad midagi korda saata, siis üksi seda teha ei saa. Ma olen ju ka varem mõelnud, et olen nii võimas tüüp küll, et tulen, teen ja muudan! (Naerab.) Kuid mitte midagi ei ole võimalik üksi muuta! Kui oled peadirigent, peab sul olema hea tiim, orkestril peab olema nimi, tal peab olema raha, oma saal, väga hea kontakt oma orkestri mänedžeriga ja nii edasi – nende olemasolul on võimalik midagi juba muuta. Kui üritad kõike üksi muuta, tõrjutakse sind lihtsalt kõrvale. Või ei ole orkestril võimalik soovitut realiseerida, või nad ei pea seda, mida sina tahad teha, vajalikuks ja sul ei ole sel juhul mingit tuge. Õppetund ongi selles, et kui sa midagi tahad teha, siis üksinda ei ole see võimalik, alati peab olema sinu taga meeskond, inimesed, kes sinuga ühte moodi mõtlevad.
Kristjan: Minu kogemus on sama nagu Paavol. Kui alustasin Los Angelese filharmoonikute juures dirigendi assistendina ja tahtsin teha n-ö teistmoodi asju – John Adamsit näiteks –, siis ei tulnud sellest midagi välja ja lõpuks juhatasin ikkagi Hollywood Bowl’is Brahmsi viiulikontserti, solistiks Ida Haendel. Tegin asju, mida ma tegelikult ei tahtnud teha, kuigi omamoodi oli see ka mõnus. Teha sain alles siis, kui siirdusin Rootsi NorrlandsOperan’i, kus otsiti loominguliselt midagi uut ja erilist. Tol ajal oli mul soov olla lihtsalt edukas, mitte niivõrd viia ellu kellegi teise kunstilisi visioone. Aga keegi ei saanud päris täpselt aru, mida ma tahan. NorrlandsOperan oli aga üks jube kihvt koht ja seal ma sain võimaluse oma soove ellu viia. Kuid üsna pea tuli võimalus siirduda Viini Tonkünstleri orkestri juurde (Kristjan Järvi oli orkestri muusikadirektor aastatel 2004–2009 – R.L.) ja kui ma tahtsin neid samu asju seal läbi viia, hakkas orkester kohutavalt vastu! Aga tänu sellele, et ma siiski suutsin midagi uut läbi viia, on neil nüüd Grafeneggi festival (Austria suurim rahvusvaheline klassikalise muusika festival, esimene festival toimus 2007. aastal – R.L.) ja neil on kontserdisari “Tonkünstler Plugged-In”. Me tegime asju, mida nad poleks osanud isegi oma kõige õudsemates unenägudes ette kujutada! (Naerab.) Sellest omakorda sündis minu oma orkester – Baltic Sea Philharmonic. Selles mängivad muusikud, keda seob ühine esteetika – nad on kui muusikalised jutustajad, kes mängivad noodita, liiguvad laval ringi, “jutustavad muusikast” läbi oma tegelaskujude, suheldes laval nagu näitlejad. Nad teevad kõike seda, mis ühe orkestri jaoks ei ole tavapärane. Minu õppetund on see, et ma pidin läbi käima kõik need eelnevad etapid ja katsetused, ületades vastuseise ja vastuolusid, et jõuda arusaamisele, et asju ei ole vaja muuta ja olla kõige vastu nagu revolutsionäär, vaid et olla tuleb millegi poolt – olla evolutsionäär.
… elu suurim pettumus?
Paavo: Ma pean ütlema, et mul pole pettumusi olnud, kõik on nii hästi! (Paavo ees ja kogu perekond tema järel puhkevad pidurdamatult naerma.) Te ju saate aru, et ma teen nalja, eks!
Kristjan: Pettumused on ajutised nähtused, pigem nimetaksin neid arusaamatusteks. Sealhulgas võib see puudutada sind ennast: mõnikord kasvad tänu nendele rohkem kui tegelikult kaotad. Mul on olnud pettumusi nii muusikas kui isiklikus elus, kuid need asjad tulevad sinu juurde spiraali mööda tagasi ja siis on võimalik neid uuesti mõtestada.
Maarika: Pettumused on sellised asjad, mis elu edasi viivad ja arendavad. Kui pettumusi poleks, ei saaks sa ka aru, mis võiks paremini olla. See on Kristjani eelmise vastuse jätkuks, et kui miski läheb aia taha, siis võibolla pidigi minema ja sellest sünnib uus asi, uus kvaliteet. Kui ma oleksin jäänud Hispaaniasse orkestrisse mängima, siis mul ei oleks kindlasti olnud võimalust teha oma sooloplaate, mängida uut muusikat, asutada oma flöödiorkestrid ja Šveitsi elama minna. See oli samuti mitmete elu keerdkäikude tulemus, kuid see ei pea tingimata olema pettumus. Optimistlikult vaadates võib selle kohta öelda: uus algus! (Maarika Järvi asutas 2019. aastal flöödiorkestri Post Tenebras Flûtes. Orkester annab Eestis kolm kontserti: 7. VII Pärnu Eliisabeti kirikus; 9. VII Tartu Jaani kirikus; 10. VII Arvo Pärdi keskuses. – R.L.)
… elu suurim kirg ja armastus?
Neeme: Ega ma ei saa ikka teisiti, kui tehes seda läbi muusika. Armastus on suhteline mõiste nii muusikas kui elus. Päris õiget armastust, niisugust kõrvuni armunud tunnet … ma ei kujuta ette, et selline asi üldse eksisteerib. See on ainult momendi küsimus, kui selline tunne eksisteerida saab. On vaja aega, et asju mõõta ja järeldusi teha, mis see tõeline asi on … Mina ei ole sellele veel päris ühest vastust saanud, kuid teisest küljest – minu armastuse tulemusena on tekkinud üks perekond. See on kõige suurem, olulisim ja ka kõige peamine tulemus! Aga kõik ümbritsev, sealhulgas armastus muusika vastu – see on teine asi, ja ka seda ei saa väga täpselt mõõta, sest ka see muutub pidevalt. Kui tuua paralleele inimese eluga, siis on seal täheldatavad samad tendentsid: inimesed muutuvad, abielluvad, lähevad lahku, kohtavad taas kedagi ja armuvad, aga seegi ei pruugi olla n-ö päris … Ja võibolla veel kolmanda ja neljandagagi, ja ikka pole see veel päris … Nii on elus ja ka muusikas. Mina olen hetkel armunud prantsuse muusikasse. Prantsuse muusikat mängitakse nii vähe! Aina räägitakse Berliozist, Ravelist, Debussy on ka veel keegi, võibolla teatakse ka César Francki … Aga minu lemmikteos on Lalo “Namouna”. (Neeme Järvi valis tänavuste juubelikontsertide lisapalaks süidi Édouard Lalo balletist “Namouna” – R.L.)
Paavo: Armastusel on nii palju vorme ja väljundeid: vanemad, perekond, muusika. Kuid kui ma pean oma vastuses olema väga fokuseeritud, siis minu suurim armastus on minu kaks last.
Kas muusikuks pigem sünnitakse, saadakse või õpitakse?
Neeme: Talenti turult ei osteta! (Kõik rõkkavad naerda ja puhkeb arutelu, et äkki mõnelt turult ikka saab.) Anne peab olema olemas, maast madalast. Oluline on, et sul oleks toetav perekond ja kui sul on vanemate poolt antud õiged suunad, siis saavutad ka tulemusi. Talent aitab kõvasti kaasa.
Paavo: Ma arvan nagu isagi, et muusikuks võib õppida, aga kui annet ei ole jumala või vanemate poolt kaasa antud, siis õppimine ei aita. Aga kui anne on olemas, siis ilma õppimiseta ka midagi ei tule. Õppima peab kindlasti, aga algmaterjali peab ka olema.
Maarika: Olen põhimõtteliselt nõus, kuid keegi ei sünni n-ö juba kellekski – palju on sind ümbritseva keskkonna mõju, väga palju on arendatav.
Kristjan: Keegi meist ei oleks täna see, kes ta on, kui me poleks kasvanud ümbritsetuna isa suurest muusikaarmastusest. Ja samas ma arvan, et maailmas on palju neid, kes on võimelised tegema geniaalseid asju, kuid just keskkond lämmatab nad. Annet on võimalik ka tappa.
Milliseid isiksuseomadusi olete pärinud oma emalt/isalt ehk kelle moodi ja milles te kõige rohkem olete?
Neeme: Kõikide asjade alus on minu ema Elss. Tema oli see, kes kujundas minust ja vend Vallost need, kes meist hiljem said – muusikud. See oli pigem intuitiivne tagant tõukamine, mitte niivõrd teadlik valik. Aga kasvas sellest võimas perepuu! Mis mulle minu pere (laste) juures enim imponeerib, on nende tahtejõud ja sihikindlus: mõtlevad asja välja ja teevad ära. Kõik tahavad midagi teha – ja teevad ka!
Paavo: Isalt on muusikaarmastus ja huumorimeel. Huumorimeel on üks kõige tähtsamaid asju maailmas! Emalt olen saanud tahte- ja sihikindluse.
Kristjan: Minult küsiti alles hiljuti, et kuidas see ikka juhtus, et teist kõigist said muusikud ja milles on see teie perekonna erilisus. Ma vastasin, et ju me oleksime olnud nagu iga teine perekond, aga meil oli ema, kes võttis vastu otsuse ära minna (perekond Järvi emigreerus 1980. aastal USAsse – R.L.). See näib lihtne otsus, kuid kui võtta, et meid oli viis inimest – kaks täiskasvanut ja kolm last, aga kaasa tohtis võtta iga inimese kohta kaks kohvrit ja 50 dollarit –, siis enam ei tundu lihtne otsus. Me jätsime kõik maha: oma Kadrioru kodu, kogu elamise, koolid, sõbrad, auto, isa sai isegi välismaal juhatamas käia … Iga normaalne inimene ju ütleks selle peale: hullud olete või! Mäletan, et küsisin kord isalt: millal me Eestisse tagasi läheme, ja isa vastas, et siis, kui Eestile pannakse aatompomm. See tundus tõenäolisem kui see, et Eesti saab vabaks.
Maarika: Ainult mälestused võtsimegi kaasa, sest polnud ju mingit lootust, et me kunagi veel tagasi tuleme.
Paavo: Osa kohvreid olidki ainult fotosid täis.
Kolm sündmust või hetke, mis on olnud teie elus määravad ja teinud teist inimese ja muusikuna selle, kes te olete.
Neeme: Kolm on liiga vähe! Iga hetk, mis sa elad, peaks olema sündmus, niisama eksisteerimine pole huvitav! Aga kui ma siiski pean nimetama, siis: Rooma (Neeme Järvi võitis 1971. aastal Roomas Accademia Nazionale di Santa Cecilia VI rahvusvahelisel dirigentide konkursil grand prix’ – R.L.), 1985. aastal juhatasin esimese eestlasena METis ja pärast üheksa-aastast eemalviibimist Eestisse tagasitulek 1989. aastal.
Paavo: Ma lisaksin juurde ka sinu Leningradi konservatooriumi lõpetamise ja Eestist äramineku, need olid sinu jaoks samuti määravad sündmused. Aga minu enda puhul … (puhkeb naerma) oli see minu sündimine, mida ma küll ise väga hästi ei mäleta … (perekondlik naerukoor ei lase lauset lõpetada. Aga tõsinedes), siis kindlasti Eestist äraminek ja kolmas oli Curtise instituuti sisse saamine, siis tekkis tunne, et midagi vist hakkab arenema.
Kristjan: Minu jaoks on need olulised pöördepunktid olnud alles hiljuti. Ma liikusin pikki aastaid oma elus mitte minu enda valitud trajektooril, see oli selline uitamine ja otsimine. Mul on nagu kaks ajajärku: enne ja pärast. Olulisim murrang minu elus toimus 2016. aastal, kui läksin koos ERSOga Hiina tuurile. Seal olles kohtusin Hanna-Liisiga. Tänu sellele kohtumisele on mul täna perekond, väike tütar Elsa ja ma tulin elama Eestisse. Teine oluline sündmus oli kaks aastat tagasi minu enda heliloominguga välja antud album “Nordic Escapes” (helilooja Kristjan Järvi, esitaja Nordic Pulse Ensemble ja Londoni sümfooniaorkester – R.L.).
Maarika: Ärasõit, kahtlemata. Kuid juured jäid maha ja see on ka põhjus, miks me alati Eestisse tagasi tahame tulla. Minu jaoks on teine pöördeline sündmus samuti lahkumine: sedakorda Ameerikast Euroopasse, millest kujunes kümne aasta pikkune Hispaania periood, ja siis kolmas lahkumine Hispaaniast Šveitsi, kus ma olen tänaseks elanud kakskümmend aastat. Iga lahkumine on olnud pöördepunkt ja toonud kaasa uue elu.
Muusikateos, millel on teie jaoks väga eriline ja sügav tähendus?
Neeme: Brahmsi “Saksa reekviem”, see on absoluutne muusikaline tippteos! Muide, täpselt minu sünnipäeval andis ERP Music välja duubel-CD, millest ühel on salvestatud “Saksa reekviem”.
Paavo: Ma mäletan, et olin veel väike poiss ja kodus mängis muusika. Ma ei teadnud, mis see on, aga isa ütles, et see on kõige parem muusika üldse. See teos oli “Saksa reekviem”. Ma poleks ise tookord veel julgenud arvata, et see on kõige parem lugu maailmas, aga ma hakkasin isa uskuma ja täna ma olengi sama meelt, et see on üks kaunimaid ja kõnetavamaid heliteoseid üldse.
Kristjan: Sellist ühte teost mul ei ole, küll aga on üks muusik, kes on mind väga tugevalt mõjutanud – Joe Zawinul. Ta oli tõeline multitalent, kes polnud mitte ainult instrumentalist, vaid ka helilooja ja muusika arendaja. Ta tekitas uusi žanre, vorme ja kooslusi. Kui ta suri (2007 – R.L.), oli mul tunne, nagu oleksin kaotanud isa.
Neeme: Ma pean nüüd lisama, et ka minu lemmikmuusik on jazzmuusik, Count Basie. Kui te minult küsiksite, mis on hea jazz, siis on see just Count Basie.
Maarika: “Saksa reekviem” on igast aspektist vaadatuna, sõltumata sellest, kas dirigeerid või mängid orkestris, geniaalne heliteos.
Milline muusikainstrument väljendaks kõige paremini teie karakterit ja millisega te oma tundeid ise väljendada tahaksite, kui oskaksite seda pilli mängida?
Neeme: Minu pill on ikkagi terve orkester, aga minu eriline armastus kuulub keelpillidele.
Paavo: No minu puhul on selge: Oboe d’amore! (Ülejäänud laua ümber istujad rappuvad naerust, sest vastust annab mitmeti tõlgendada.)
Maarika: Mina jään selle instrumendi juurde, mida ma kõige paremini oskan ja armastan – flööt.
Kristjan: Ja minu jaoks oli flööt kaua aega kõige vastikum pill! Ma olin ümbritsetud flöödimängijatest: õde mängis, minu eelmine abikaasa mängis. Aga! See on üks geniaalsemaid pille üldse, sest paneb terve orkestri särama. Mina ise väljendaksin ennast elektribassiga.
Mis on teil elus või muusikas veel tegemata, kuid milleta te hingerahu tõenäoliselt ei saaks?
Neeme: Oh, nii palju on veel teha! Aga konkreetselt võtan ette Charles Lecocq’i koomilise ooperi “La fille de Madame Angot” – selle teen ma suvel ära!
Kristjan: Panna käima niisugune protsess, mis tegelikult on juba loomise teel ja mida ma nimetan “Meelte videvikuks”. See on protsess, millega ma olen juba hakanud tegelema ja millega ma kavatsen tegeleda elu lõpuni: see on loomekoda, mis kaasab üha uusi ja uusi inimesi. See sai alguse raadiostuudiost, mille ma sisustasin täiesti ümber ja kutsusin sinna kokku oma sõbrad, teadmata tegelikult päris täpselt, mida ma tahan või milleni me välja jõuame. Kuid ma mõtlesin, et kui meil on käes niisugune stuudio, mis toetab loomesünergia sündi, siis on meil võimalik tekitada sellist materjali, mida ma saaksin kasutada tuumikuks oma uuele plaadile. Minu jaoks on see võibolla järgmine loominguline murdepunkt.
Paavo: Minul on palju lihtsamad eesmärgid: ma tahaks salvestada kogu Mahleri tsükli.
Mis on dirigenditöö suurim kaif ja mis oli/on teie jaoks tüütuim pool?
Neeme: Nauding on noorele dirigendile Auftakt’i löömist õpetada ja suurim tüütus on see, kui ta sellest aru ei saa. Ja mina jälle omakorda ei saa aru, miks ta sellest aru ei saa (taustal taas mürisev naer ja perekonna aasivad repliigid). Dirigeerimistehnika omandamine on selles töös kõige raskem asi, sest dirigent ei ole mingi lihtsalt vehkija orkestri ees! Tema žestid peavad olema minimaalsed. Tõeline nauding on see, kui saavutad minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse.
Paavo: Suurim nauding on see, kui muusika hakkab laval elama. Kõige tüütum pool sellest tööst on pidev reisimine.
Kristjan: Kaif selle töö juures, mida mina teen, on need erinevad inimesed, kellega ma neid asju teen. Mina üksi ei saa midagi teha. (Paavo torkab repliigi korras: “Aga mina saan!”, kõik naeravad, tuletades talle meelde, et alles ta ütles, et üksi ei tee midagi.) Kohtusin hiljuti kahe väga erineva iseloomuga inimesega, kuid mul oli tunne, et me oleme ühe gängi liikmed, meil haakis mõte kohe. On kohutavalt tüütu, kui sa pead kedagi lõputult veenma, ümber rääkima, vaidlema. Ja tohutult tore on seevastu rääkida ja koos edasi liikuda inimestega, kes on isegi minust juba eespool ja mul on neile pakkuda idee või võimalus võimestada nende ideed omalt poolt, või vastupidi.
Millal tundsite end laval nagu “seitsmendas taevas”?
Neeme: Eile õhtul! (9. juunil pärast esimest juubelikontserti – R.L.)
Paavo: Kuuendat ma veel mäletan, aga seitsmendat … (Paavo ei saa pikalt filosofeerida, sest puhkeb ise naerma ja lauas istujate mürisev naer lihtsalt summutaks kõik katsed taevaste kõrguste detailidesse laskuda.)
Kristjan: Viimati tundsin seda tunnet “Meelte videviku” üritusel, millest eelpool rääkisin ja mille jätk tuleb nüüd Pärnu muusikafestivalil 15. juulil “Nordic Amazonia” kontserdil.
On teis tänutunne – kelle ja mille vastu?
Kristjan: Ilma tänutundeta ei oleks miski võimalik, mis minu elus ja minu ümber toimub. Kui sul tänutunnet ei ole, pole sul midagi – sa oled egoist, kes imetleb iseenda saavutusi. Kuid midagi ei tehta saavutamise eesmärgil, vaid andmise eesmärgil.
Maarika: Olen tänulik oma vanematele, aga eriti emale, et ta meid Nõukogude Eestist välja viis. Et nad on mulle andnud võimaluse maailmavaadet laiendada ja elada väljaspool Eestit eri maailma nurkades. Ja et see on meile andnud võimaluse paremini praegust Eestit hinnata.
Paik maailmas, kus te tunnete end kõige paremini, vabamalt, tõeliselt iseendana?
Neeme: Eestis, aga ka Floridas ookeani ääres.
Paavo: Eestis.
Maarika: Siin, Eestis.
Kristjan: Eestis, Väänas.
