Järvi Akadeemia on katkematu protsess

Taavi Orro ja Helen Erastus. FOTO JOOSEP NAHKOR

Pärnu muusikafestivali lahutamatu osa on Järvi Akadeemia: dirigeerimiskursused ning keelpilli-, puhkpilli- ja löökpillimängijate kursused. Tänavu osales akadeemias 136 noort 30 riigist, Hiinast, Ameerikast, Inglismaalt jm. Tavapärasest rohkem ehk 60% oli osalejaid Eestist väljastpoolt, üheks põhjuseks Neeme Järvi otsus dirigeerida avakontserdil meistrikursustel osalejaid. Noori dirigente ahvatleb võimalus õppida Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi, samuti Paavo Järvi õpetaja Leonid Grini juhendamisel. Lisaks olid akadeemias veel sellised õpetajad nagu näiteks Zach Buie (trompet) ja Tomoko Akasaka (vioola).

Vestlesime festivali ajal Pärnu Linnaorkestri direktori Helen Erastusega, kelle vastutusala on ka akadeemia dirigeerimiskursused, ning ERSO klarnetisti Taavi Orroga, kes hoolitseb puhk- ja löökpillikursuste eest. ERSO vioolamängija Liina Žigurs paneb kokku keelpillikursuse. Öeldakse, et on klaverimängijaid, klaverihäälestajaid ja klaveriliigutajaid, aga kõik on vajalikud. “Iga inimene on oma ala proff, seega on mõistlik lasta neil tegutseda oma erialadel,” sõnab Erastus.“Meil on õnneks tööd ära jagatud. Üks inimene ei suudaks kõigega tegeleda.”

Millal teid Järvi Akadeemiasse kutsuti?

Taavi Orro: Pärnu muusikafestivali ja Järvi Akadeemia meeskonnaga liitusin 2022. aasta sügisel, alustasime septembris-oktoobris. Mäletan meie esimest koosolekut Kristjani Halliku ja Liina Žigursiga Estonia kontserdisaali lavataguses ruumis, arutasime potentsiaalsete õpetajate üle. Mäletan, et olin väga elevil.

Helen Erastus: Taavi oli juba meeskonnas, kui teatepulga üle võtsin. Meenub, et Pärnu Linnaorkestril oli sel novembripäeval Tallinnas Kumus kontsert, kui sõitsin Kristjaniga kohtuma. Istusime Viru keskuses mingis kohvikus ja kirjutasin märkmikusse järjest märksõnu, millest juhinduda.

Kuidas käib ühe akadeemia ettevalmistus?

Taavi: Kuna püüame igal aastal kogu üritust korraldada järjest paremini, siis näiteks praegu olen juba kokku leppinud mitmed õpetajad järgmiseks aastaks. Juuli keskpaigas toimub väga palju muusikafestivale üle maailma, seega kui soovime kutsuda populaarseid õpetajaid, tuleb neilt küsida juba varakult. Siis alustame kursuste reklaamimisega jaanuaris-veebruaris. Osalejate registreerimistähtaeg on meil tavaliselt aprilli keskpaigas. Tihedamini hakkame koostööd meeskonnaga tegema umbes aprillis-mais, kus meil sel aastal olid juba iganädalased koosolekud. Helen: Minu jaoks algas tänavuste kursuste ettevalmistus möödunud suvel reaalses protsessis osaledes – nägin, mis töötab ning mida saaks edaspidi vältida ja paremini teha. Ajaliselt oleme enam-vähem instrumentalistidega samas graafikus, meie registreerimistähtaeg kipub jääma maikuusse. Soovin väga seda varasemaks tõsta, kuna kaugelt tulijatel on vaja aegsasti sõidupiletid ja majutuskohad broneerida. Eriti soovin esile tõsta tiimi toetavat ja sõbralikku õlga kogu ettevalmistusaja jooksul.  

Milline oli tänavu akadeemia esimene päev 6. juuli?

Taavi: Alustasime Tallinnas MUBAs. Tavaliselt on Tallinnas ainult dirigendid ja noored instrumentalistid Pärnus, kuid sel aastal oli esmakordselt avakontsert noorte kanda. Tekkis idee tuua kokku noored muusikud ja maestro Neeme Järvi. Alguses tegid nad tööd Andres Kaljuste ja teiste juhendajatega, kes neid rühmaproovides ette valmistasid, et siis esimeses proovis Neeme Järviga kõik juba sujuks ja saaks ainult muusikale keskenduda.

Helen: 6. juuli algas dirigentide jaoks vestlusringiga MUBAs, mida viis läbi maestro Leonid Grin. Vesteldi dirigendiks olemise teemal ja kõik tutvustasid end mõne lausega. Jätkusid dirigeerimistunnid kahe klaveri saatel. See on traditsiooniline – töö orkestriga toimub alates teisest päevast.

Kursustel kohtuvad noored, kes üksteist ei tunne.

Taavi: Lükkasime nad selles mõttes pea ees vette, et esimesel päeval algas akadeemia noorte jaoks kohe orkestriprooviga. Mõnel festivalil on vahel alguses tutvumismängud, kuid kuna meil oli noorteorkestris 80 mängijat, siis kõige lihtsam ja efektiivsem oli nad kohe kokku mängima panna. Tutvutakse töö käigus. See toimis väga hästi: juba teisel-kolmandal päeval oli näha gruppe ümber MUBA jalutamas – olid juba tekkinud väikesed sõpruskonnad.

Helen: Tänavu osales kursustel kaks noormeest Eestist, kes osutusid valituks ka mullu. Ülejäänud dirigendid olid kursustel esimest korda. Ma ei kujuta ette, et nii intensiivses õpikeskkonnas on võimalik omaette toimetada ja teistega mitte tutvuda. Pärnus on kohustuslik viibida kontserdijärgsetel koosviibimistel kohvikus Passioon – Paavo viib seal läbi olulise osa õppetööst.

Kas järgnevad päevad erinesid?

Taavi: Esimesel kolmel päeval toimusid MUBAs ainult orkestriproovid, pärast avakontserti Pärnus algasid 11. juulil meistrikursused, mille tarvis olime Liinaga välja valinud 19 õpetajat. Iga osaleja sai 3 indivduaaltundi ja soovitasime kõigil ka teiste tunde kuulata. Noored said osa kogu festivali melust, kuulata Eesti Festivaliorkestri proove ja käia kõigil kontsertidel. Lisaks pakkusime muusikafüsioloogiatunde Lisanne Altroviga ja festivali lõpul oli võimalus minna rabamatkale, et tutvuda imelise Eesti loodusega.

Helen: Dirigentidel on esimesel päeval töö klaveritega, teisel esmakohtumine orkestriga ja juba kolmandal päeval on vaja kontserdil juhatada. Pärnus saab jälgida teiste orkestrite proove, tohutult arendav on vaadata oma õpetajate Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi valmistumist kontsertideks. Maarit Kangroni loengus karjääristrateegia alused noortele dirigentidele andis tugipunktid, kuidas oma muusikuteed hakata kujundama.  

Kes õpetajatest oli seekord kuulsaim?

Taavi: Keeruline küsimus. Igaüks on omas ringkonnas tuntud. Kutsume õpetama inimesi, kes meie arvates sobiksid festivali energiaga ja kelle juurde õpilased tulevikus potentsiaalselt õppima minna saaksid. Kuulsad nimed on meil näiteks Paavo ja Neeme Järvi, neid teavad tõesti kõik noored. Mis aga on minu arvates tore: Paavo ja Neeme teevad soovi korral kõigiga alati pilti ja vastavad ka küsimustele, kui kellelgi neid on.

Helen: Kui räägime kuulsusest, siis kindlasti on kõige õigem sellele küsimusele vastama Google. Minu tähelepanekute järgi on Kristjan Järvi täiesti samal real Neeme ja Paavo kõrval. Tema kontsertidele piletite soovijate möll oli päris korralik ja nii mõnigi dirigent avaldas soovi saada Kristjanilt rohkem tunde, kui see tänavu võimalik oli. Kui räägime noorte dirigentide eelistusest saada õpetust konkreetse juhendaja käest, siis tõuseb ka Leonid Grin eelnimetatute kõrvale.

Teie valite õpetajad ja Järvid kinnitavad?

Taavi: Järvid õpetajate valikusse otseselt ei sekku. Nemad valivad ja kinnitavad orkestrite repertuaari.

Helen: Paavo valib ja kinnitab kursustel osalevad dirigendid, repertuaari osas on ilmselt tegemist perekondliku otsustamisega, lõppsõna ütleb ikkagi Paavo.

Kirjeldage palun näiteks ühe õpetaja õpetust.

Taavi: Üritasin kuulamas käia võimalikult paljude õpetajate tunde, kuna klarnetimängijana on mul kõigilt midagi õppida. Võibolla jäi kõige eredamalt meelde Jonas Bylund, kes on üks tuntumaid trombooniõpetajaid kui mitte maailmas, siis kindlasti Euroopas. Ta läheneb instrumendiõpetamisele ülimalt metoodiliselt ja järjekindlalt, ta on minu arvates nagu arst: tal on igale probleemile vastavad harjutused ja lahendus, mida õpilane peaks tegema. Jonas tuli kursuse esimesel päeval kohe minu juurde ja soovis broneerida klassiruumi igaks hommikuks, kus kõik tromboonid saaksid koos temaga lahti mängida. See ei ole tavaline, et õpetaja alustab iga meistrikursuste päeva koos lahtimängimisega. Tunnis oli Jonas väga sõbralik, kuid samas nõudlik. Ta läheneb igale õpilasele täiesti individuaalselt ja valib tavaliselt üheks tunniks ühe teema, millega rohkem tegeleda. Kuna aega on ainult 45 minutit, siis ei ole mõtet kõiki probleeme korraga lahendama hakata. Ühes tunnis, mida kuulsin, keskendus ta näiteks teose fraaside kujundamisele ja erinevatele kõlavärvidele. Ta lähenes sellele väga naturaalselt, enamiku ajast kusjuures pillita: ta pani õpilase neid samu fraase laulma ja selle kaudu mõistma, kuidas fraas loomulikult voolaks. Pärast laulmist kõlas õpilase tromboonimäng täiesti teistmoodi, see oli väga põnev transformatsioon.

Helen: Kursuslased on ettevalmistuselt erineva tasemega, samuti on tunni pikkus – keskmiselt 21 minutit – ühele dirigendile päris lühike aeg, et midagi põhjapanevat selgeks õpetada. Paavo Järvi õpetus on muljetavaldav: talle on lühikese ajaga klaar, millele tähelepanu pöörata. Vajadusel näitab ise ette, vajadusel võtab dirigendi käe ja teeb liigutuse koos. Kõik see käib pikema jututa. Aeg, õieti selle piiratus, määrab õpetuse iseloomu: selge, konkreetne, täpne.

Need on väga väärtuslikud hetked kõikide kursuslaste jaoks. Üks on dirigendipuldis, teised jälgivad ja teevad tööd kaasa. Kursuslaste vahetus on kiire, järgmine jätkab sealt, kus eelmisel pooleli jäi. Kellajälgija annab märku 2 minutit enne vahetust, et aeg on lõpetama hakata ja järgmine teaks ennast valmis panna. Kes millist teost juhatab, saadakse teada eelmisel õhtul. Kehtib ka kontsertide puhul.

Millest õpetajad esimesel päeval kohtudes omavahel räägivad?

Taavi: Nagu õpilastega, nii on meil ka tavaliselt õpetajatega nõnda, et kui nad kohale jõuavad, lähevad nad otse õpetama. Alguses suureks tutvumiseks aega pole. Tutvutakse festivali käigus: koos jõutakse lõunatama ja päeva lõpus ehk ka randa, kontserdile või festivali baari. Üritame hoida seda liini, et õpilased tunneksid, et võivad õpetajate ja festivali teiste artistidega julgelt suhelda. Ka näiteks Paavo tuleb pärast päeva lõppu baarist läbi ja räägib õpilastega. Kõik on muusikud ja inimesed.

Helen: Lõõgastumismoment pole sugugi vähetähtis. Mõnusas seltskonnas saab kõik jutud ära ajada. See pole selline ametlikus vormis akadeemia.

Taavi: Dirigendiks olemine pole ju ainult see, kuidas sa oled orkestri ees ja käsi liigutad. Näen, kuidas dirigendid on õhtuti kobaras Paavo ümber.

Helen: Kogu protsess keerleb vist ööselgi dirigentide peades. See on katkematu lõng, millesse nad on end kursuste ajaks sisse mässinud. Üliintensiivne nii vaimselt kui ka füüsiliselt.  

Mõeldes noortele dirigentidele: mõni kursustel kogetud hetk võib avaneda alles aastakümneid hiljem. Niimoodi sellele kursusele ja kogu festivalile vaadates saad aru, kui erakordse sündmusega on tegu ja mina isiklikult olen üliõnnelik, et kõik see on siinsamas, käeulatuses. Eesti parima akustikaga kontserdisaalis, Pärnu kontserdimajas.