ERSO uue sarja “Tšellokontsert” esimene kava 27. septembril tõi kuulajate ette tänase muusikamaailma ühe hinnatuima tšellisti Alban Gerhardti, karismaatilise dirigendi Kristiina Poska ning Elis Halliku teose “Aegis” Eesti esiettekande.
Hilisromantilised kuulsad meistriteosed, nagu ERSO septembrilõpu kontserdi kavas olnud Jean Sibeliuse 2. sümfoonia ja Edward Elgari tšellokontsert e-moll, on ühtaegu publikumagnet ning esitajaile suur väljakutse. Iga kord uuesti. ERSO on Sibeliuse 2. sümfooniat esitanud üle 60 korra, Elgari tšellokontsert on ERSOga teadaolevalt kõlanud varem kuuel korral. Kristiina Poska, ERSO ja Alban Gerhardti koostöös oli kuulda vastastikust inspireerimist, kirge minna süvitsi ja jäägitult pühenduda. Kristiina Poska ja Alban Gerhardt on ka varem koos musitseerinud ning nende muusikatunnetuse sügavustermomeeter, kui nii võiks väljenduda, näitab lähedasi ja harmoneeruvaid kraade. Vastastikuse austuse imekauni märgina asus Alban Gerhardt pärast Elgari kontserdis soleerimist Sibeliuse sümfooniat mängima tšellorühma viimasesse pulti. Milline alandlik muusika teenimine! Tõeliselt suur vaim on alati lihtne ja tagasihoidlik.
Gerhardti ja Poskat ühendab partituuritruu lähenemine. Elgari tšellokontsert kõlas jumalikult lihtsalt ja siiralt, ilma paatoseta, aga sügavalt hinge puudutavalt – soojalt, armastavalt, mänglevalt, kirglikult – ürginimlikult. Elgar kirjutas teose aasta pärast Esimese maailmasõja lõppu ja selles on küll ka traagilisi jooni, aga eelkõige on see elutarga helilooja armastusavaldus Elule selle mitmekesistes vormides ja värvides, mille Gerhardti tõlgendus lummava väljendusjõuga esile tõi. Solisti ja orkestri üheshingamine Kristiina Poska tundlikul kindlakäelisel dirigeerimisel oli meeliülendav kogemus. Gerhardti interpretatsioon ei olnud mitte üksnes läbinisti sugestiivne, tehniliselt virtuoosne ja emotsionaalselt haarav – tema kütkestava tšellokõla tundeskaalas lummas valguse ja varju nüansside lõputu varieerumine. Läbi Elgari muusika kumas Gerhardti jõuline, elu sügavaid kuristikke, valulikku õrnust ja helget pühadust tunnetav loojanatuur ning piiritu julgus elada. Tänutäheks tormilise vastuvõtu eest kinkis Alban Gerhardt publikule lisapalana prelüüdi Johann Sebastian Bachi 6. tšello soolosüidist. Märksõnad selle esituse kohta võiksid olla: lihtne elegants, mis justkui muuseas toob kuuldavale ka virtuoossed passaažid, loojavaimu ühtsus kõige eksisteerivaga, isetu teenimine ja ühtesulamine muusikaga.
Kontserdi avateoseks oli Kristiina Poska valinud Elis Halliku avamängu “Aegis”, mis on loodud ja pühendatud Eesti Vabariigi saja aasta juubelile ja valminud 2018. aastal, aga kõlas toona Sinfonietta Rīga esituses Erki Pehki juhatusel hoopiski Budapestis. Teos on inspiratsiooni ja temaatilist materjali ammutanud Antiik-Kreeka mütoloogias tuntud mõistest αἰγίς, mis tähendas Zeusi ja Athena kaitsvat rüüd, kilpi ning mida helilooja on mõtestanud kui kaitset ja jõudu laiemas tähenduses. Dirigent rõhutas kontserdile eelnenud intervjuus, et ta tunneb Halliku “Aegisega” sügavat sidet lisaks teose kõlapildile ka selle tähenduse tõttu, mida tema tajub kui kaitset Eestile. Avamängu ettekande eel kutsus Kristiina Poska kuulajaid teose kõlades keskenduma oma häälestuse ja usu kaudu sellele, et Eesti oleks hoitud.
Elis Hallik sõlmis augustis koostöölepingu maailma ühe mainekama muusikakirjastusega Schott ning on esimene eesti helilooja selles väärika ja pika ajalooga kirjastuses. Avamäng “Aegis” on esimene Schotti egiidi all ilmunud Halliku teos – märgiline ka selles mõttes, et mõiste egiid tulenebki sellest samast sõnast, mida ladina keeles kirjutatakse aegis ja kreeka keeles aigis. Heliloojaile on äärmiselt oluline täiustada oma teost uusesituste käigus. Nägin omal ajal kirjastuses Universal Edition, kui palju tegi uute ettekannete järel korrektuure Arvo Pärt. Elis Hallikul oli võimalus prooviperioodi ajal koos erakordselt kõlatundliku dirigendi Kristiina Poskaga lihvida avamängu reljeefsemaks võrreldes esmaesitusega (mida on võimalik kuulata SoundCloudis). Paljud korrektuurid olid seotud dünaamikaga, et saavutada tervikteose sujuvamat kaarjoonelist arengut. Parandusi tehti ka rütmilise ja harmoonilise selguse nimel, et muuta teos veelgi läbipaistvamaks ja täpsemaks.
Märkimisväärne osa „Aegise“ temaatilisest materjalist on ammutatud teose pealkirjast – e-g-ges-a (lisaks ka f-c), mis toimivad oluliste harmooniliste ankrutena, ilmudes sageli erinevates kombinatsioonides. Nende roll on strukturaalne, luues teosele stabiilsust, kuid samas võimaldades harmoonilisel koel vabalt kulgeda ja areneda. Helikõrgused ges-g on eelkõige seotud dissonantside loomisega, ges-g-e kombinatsioonid korduvad sageli, tekitades teoses harmoonilisi pingeid ja võimaldades lahendusi. Avamängu on kätketud nii õrnus ja haavatavus, millistest tundetoonidest ja kooskõladest muusika võrsub, kui ka jõulisemad kujundid – justkui kilbina mõjuvad tugevad sõdalaslikud fragmendid, tänu millele õrnhabras looming säilitab oma elujõu ja ilu.
Jean Sibeliuse 2. sümfoonia, mille kallal helilooja töötas aastail 1900–1902 Itaalias ja Soomes, on kogu romantilise sümfooniavaramu üks armastatumaid teoseid. Teist sümfooniat on eriti tänu selle grandioossele finaalile omal ajal seostatud ka Soome vabadusliikumisega, vabanemaks Venemaa Keisririigi ülemvõimu alt. Helilooja enda võimalik suhe selle ideega on jäänud vaieldavaks. Kahtlemata hõlmab see sümfoonia endas aegadeülest võimast sõnumit, mida iga kuulaja võtab vastu ja mõtestab lahti vastavalt oma maailmanägemisele. Teises sümfoonias sisaldub midagi väga unikaalset ja ühtlasi universaalset. See mastaapne kolmveerandtunnine teos oleks justkui kõrgem vaade inimeseks olemise ilule, võlule, haprusele, valule, traagikale ... ja ka maagilisusele. Sibeliuse 2. sümfoonia kannab kuulaja läbi muinasjutuliselt kirgaste värvidega maastike, mis pulbitsevad elujõust, julgusest elada ja ka kõigest, mis sellega kaasneb. Sümfoonia kujuteldav peategelane läbib oma teekonnal õnnelikke kulgemisi loodusmaastikel, kirge, kannatusi, võitlusi, eneseületamisi ja -leidmisi, leina, hävingut ning tõuseb sümfoonia finaalis kui fööniks tuhast, et särada kõikeläbistavas valguses. Sümfoonia ülimeisterlikus partituuris sisaldub inimelu tõusude ja mõõnade, enda kaotamiste ja leidmiste arhetüüpne dünaamika nii võimsalt, et ka traagiline osa inimeksistentsist muutub maagiliseks – ükski elu pole olnud asjata, ükski kogemus vale ning ka ükski inimene, vaatamata sellele, mida ta elus läbi elab, ei ole kõrgemalt positsioonilt vaadates ohver, vaid läbib võimsa vaimuna inimeseksolemise ainulaadset teekonda. Kristiina Poska juhatas Sibeliuse 2. sümfooniat peast ning vormis selle maagilise rännaku koos ERSO ülimalt pühendunud muusikutega vägevaks tervikuks, milles iga hetk, kooskõla ja fraas oli orgaaniline osa teose kõrgemast plaanist ja arhitektoonikast.
Olgu siinkohal ära toodud, et orkestri kontsertmeister oli tol õhtul Marta Spārniņa ning pillirühmade kontsertmeistrid partituuri järjekorras: II viiul – Kaido Välja, vioola – Liina Žigurs, tšello – Indrek Leivategija, kontrabass – Regina Udod, flööt – Mari-Liis Vind, oboe – Aleksander Hännikäinen, klarnet – Soo-Young Lee, fagott – Peeter Sarapuu, metsasarv – Ye Pan, trompet – Indrek Vau, tromboon – Andres Kontus, tuuba – Cornelius Jacobeit, timpanitel Maarja Nuut ja löökpillidel Lauri Metsvahi. Sedavõrd sügava muusikaelamuse puhul, nagu kõnealune kontserdiõhtu, jääb sõnadest alati väheks, et tänada kirgastava kogemuse eest! Muusika valgus, mis kumab vääramatult ka läbi valu, tumeduse ja teadmatuse, toetab julgust elada ükskõik millistel aegadel.