Irina Zahharenkova on särav ja eriline nähtus Eesti muusikaelus. Tema esinemised on alati originaalsed ja meeldejäävad, mis ei jäta publikut kunagi puudutamata. Meenub kasvõi eelmisel aastal toimunud rahvusvaheline pianistide festival “KLAVER”, kus Irina esitatud Beethoveni 3. klaverikontsert kutsus esile pika vaimustustormi ja seistes ovatsioonid ning pärast tervitati lava tagant tulevat Irinat aplausi ja hõisetega. Paar päeva hiljem ei valmistanud talle mingit raskust asendada ühte haigestunud festivali peaesinejat, tipp-pianist Nikolai Demidenkot klaveriõhtuga.
Tasub taas kord meenutada, et Irina on Eesti kõige rohkem rahvusvahelisi konkursse võitnud interpreet, nende hulka kuulub ka väga nimekas Leipzigi Bachi konkurss ja George Enescu nimeline konkurss Bukarestis. Lisaks on tal hulgaliselt suurte kaalukate konkursside laureaadikohti. Kuna ta on huviga mänginud ka klavessiini ja haamerklaverit, kuulub sealgi tema kontole III koht “Praha kevade” konkursil klavessiini alal ning Brügges “Musica Antiqua” konkursil III koht haamerklaveri kategoorias. Ta meenutab ka alati tänuga oma õpetajaid, kelleks olid G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis Mare Ots, EMTAs Lilian Semper ning Sibeliuse akadeemias Hui-Ying Liu-Tawaststjerna.
Irina on saanud kahel korral, 2005. ja 2020. aastal kultuurkapitali aastapreemia ning 2004. aastal Eesti muusikanõukogu muusikapreemia. Selleaastane Irina kontserdigraafik on olnud tihe. Palju kordi on tema kunsti saanud nautida Eestis, kuid väga olulisi ülesastumisi oli tal ka Eestist väljaspool.
Tahaksin meie vestlusesse alustuseks tuua sisse sinu selle aasta esinemisi. Eestis oli sul koroonapiirangutest hoolimata päris rikas kontserdielu, aga paljud ei tea, milliseid kõrgetasemelisi väliskontserte oled sel aastal teinud.
Jah, mul on õnne olnud, et eelmisel aastal oli mul väga häid kontserte ja nüüd sel aastal samuti. Tean, kui raske oli kolleegidel Soomes, Euroopa maades, kes mõned ei saanud pool aastat laval olla. Mingi valmidus peas läheb “rooste”, kui selline vahe jääb.
Jaanuaris olid ilusad kontserdid: sooloesinemised ja tuur mööda Eestit ja Tallinnas toreda väikese uue kammerorkestriga ME103. Mängisime Bachi klaverikontserte D-duur ja d-moll (BWV 1054 ja 1052). Aga kui veebruaris lõpus läks kõik kinni, siis tuli selline “vaikne aeg”, siis sellel ajal ma salvestasin. Schumanni “Lastestseene” projektile “Music Fairy Tales”. Ja siis on mul lindistatud hispaania helilooja Carlos Seixase teoseid ning Bachi HTK I osa. Neist on kavas välja anda plaadid.
Helsingis olid meil kontserdid sõbranna Minna Pölläneniga – mina mängisin ja tema rääkis juurde muusikast. Tegime seda üsna sagedasti, korra nädalas või üle kahe nädala ja olid isegi kuulajad – sel ajal oli lubatud kuus inimest. Selline mini kontserdiformaat nagu muutis midagi minu mõtlemises, tekkis teistsugune suhe publikuga. Märtsis sain mängida isegi orkestriga – kui ERSO tegi veebikontserte ja mina esitasin koos dirigent Jun Märkliga Mozarti klaverikontserdi nr 24 c-moll. Mais hakkas elu jälle lahti minema ja siis mul oli Turu linnaorkestriga kontsert. Olari Elts oli dirigent ja esitasime Clara Schumanni klaverikontserti.
Ja seejärel oli sul esinemine nimekal Solsbergi festivalil, mul õnnestus ühte kontserti ka striimis kuulata, kus esinesid koos sellised nimekad muusikud, nagu Sol Gabetta, Baiba Skride, Isabelle Faust, Astrig Siranossian.
Jah, sinna otsiti pianisti ja mina sain sel hetkel minna. Muidugi oli fantastiline mängida koos selliste muusikutega. Eriti meeldis selle koostöö puhul, et kõik oli muusikas, vähe oli sõnadega seletamist. Tunned, kuidas pärast esimest koosmängu hakkab asi muutuma, ise otsid, millises suunas nüüd liikuda ja partnerid otsivad, mis omakorda kujundab jälle enda tegevust. Mulle sõnadega paika panemine kammermuusikat mängides väga ei istu, see nagu suretab muusika ära. Alati ei õnnestu seda vältida, aga nende partneritega oli see võimalik.
Juunis oli mul ka Prantsusmaal üks kontsert, Versailles’is, koos tšellist Vlorent Xhafaj’ga.
Siis tuli Mustjala muusikafestival, seal ma olen palju esinenud. Aare Tammesalul on suurepärased ideed ja erilisi esinemiskohad. Näiteks eelmisel aastal mängisin rannakaitse suurtüki laskepesas. See on selline ringikujuline ava keset metsa, all on lava klaveriga, üleval istub publik. Mulle eriline kogemus, ma polnud varem vabas looduses mänginud. Seal ma märkasin, kuidas keskkond mängu ajal kogu aeg reageerib. Valgus muutub, tuul tõuseb ja vaibub, lind laulab. Tuli tunne, et see, mida ma ütlen, läheb ümbritsevasse maailma. Ja ajataju seal – lähed sellega kaasa ja siis võib juhtuda, et kuskilt tuleb midagi ootamatut, muudab seda, mis planeerisid ja sellega lihtsalt peab kaasa minema.
Aga sel aastal sain seal jälle esineda selle väikese uue kammerorkestriga ME103.
See on korraldajatel ju äärmiselt hea idee, selline väike, mobiilne kammerorkester, kellega saab mängida erinevaid kontserte, vahetada kiirelt kohti.
Mulle tundub ka, et selline miniorkester, mis toimib nagu kammeransambel, on väga hea mõte. Seal on nii palju elevust ja põnevust ja igaühe individuaalset initsiatiivi.
Sinu selle aasta üks tippesinemisi oli kindlasti, kui mängisid Valeri Gergijevi Mikkeli festivalil Maria teatri orkestriga ja dirigeeris soomlaste noor staar Santtu-Matias Rouvali! Kes meil Eestis on üldse Maria teatri orkestriga esinenud? Ma arvan, et sina oled esimene.
Jah, see Mikkeli on uhke festival, olin käinud seal kontserte kuulamas ja seal soolokontserte mänginud. Neil on selline traditsioon, et Maria teatri orkester mängib mõned kontserdid Gergijeviga ja oma tippsolistiga ja siis saab orkestri ette ka soome dirigent ja soome solist. Mul oli kavas Griegi kontsert, ma ei olnud seda varem mänginud. Oli huvitav kogemus – ja üsna ekstreemne ka, sest ega proovi eriti palju ei saanud. Kohtusime dirigendiga, vaatasime temposid, laulsin talle kohti ette. Õhtul siiski jõudsime korraks läbi harjutada. Rouvali reageerib kõigele, mis muusikas toimub väga elavalt ja temaga on kontserdil väga nauditav mängida. Ja orkester tõesti – nad on ju mänginud kõigi erinevate solistidega ja harjunud olukordadega, kus vähese prooviga või ka täitsa ilma proovita tuleb lavale minna. Kui hämmastavalt nad solisti jälgivad ja oskavad ruumi anda – kohe, kui tuleb mingi koht, mis väljub meetrumist, tunned, kuidas sinna organiseerub nagu iseenesest ruum oma asja tegemiseks, vabadusteks, fraseerimiseks. Iga orkestriga nii ei ole – vabadused peab mõnikord kokku leppima, muidu võib juhtuda, et orkester läheb edasi nagu rong.
Sinu suvises kalendris oli ka üsna kuulus kammermuusika festival Kuhmon kamarimusiikki.
Jah, Kuhmos olen ma ka palju olnud ja see on väga südamelähedane festival. Kahjuks oli seekord festival ka väga kurb, sest Vladi (Vladimir Mendelssohn, Rumeenia päritolu aldimängija, Kuhmo festivali asutaja – Toim.) lahkus meie hulgast. Seal on kavas sellised suured segakontserdid paljude muusikute ja mitmekülgsete kavadega. Mängisin Schuberti “Forelli”-kvintetti ja muud kammermuusikat, aga seekord küllaltki palju ka soolot: Beethoveni sonaate, Raveli “Gaspard de la Nuit” ja Liszti “Transtsendentsetest etüüdidest” “Virvatuled”. Kuhmos on traditsioon, et peakorraldaja teeb kavad ja pakub välja teosed. Tema mulle “Gaspard de la Nuit”, “Virvatuled” pakkuski, mõtlesin alati, et ise ma poleks neid valinud, arvates, et nad käivad mulle üle jõu. Aga sellega on nii, et kui elus tulevad sellised pakkumised, nagu väljakutsed, siis kui nõustud, saad midagi enda juures muuta. Hakkad asju teistmoodi nägema, pea hakkab tööle, ettekujutus teistmoodi liikuma ja näed lahendusi, mida muidu poleks näinud. Ja nüüd ma armastan neid mängida.
Osalesid ka Tallinna kammermuusika festivalil.
Seal sain mängida selliste suurepäraste meie muusikutega, nagu Indrek Leivategija, Liisa Randalu, Hans Christian Aavik, Kalev Kuljus, Peeter Sarapuu ja klarnetimängija Eneko Iriarte Velasco. Septembris oli mul ka kontsert “Pillifondi aarded” Mari Polli, Andrus Haava ja Theodor Singiga.
Siis järgnes veel Braunwaldi festival, seal esinesime minu sagedase partneri, viiuldaja Sergei Maloviga (Sergei Malov on sündinud Peterburis, õppinud Berliini Eisleri-nimelises muusikakõrgkoolis, lisaks viiulile mängib veel vanaaegset instrumenti violoncello da spalla – Toim.). Mängisime Beethoveni sonaate, see oli väga huvitav kontsert, sest lisaks modernsetele instrumentidele mängime mõlemad ju ka ajaloolistel pillidel: tema violoncello da spalla’l ja mina fortepiano’l.
Septembris olin veel Itaalias, Casertas koos Aare Tammesaluga. Seal oli meil duokontsert Boccherini, Mendelssohni ja Chopini kavaga ja minul soolokontsert Beethoveni, Rameau’ ja Raveliga.
Sel aastal toimus erakordselt palju konkursse, ka suuri, nagu Chopini, Brüsseli kuninganna Elisabethi konkurss ja meil on siin praegu käimas täitsa suure osalejaskonnaga rahvusvaheline pianistide konkurss “Tallinn 2021”. Chopini konkursil oli sel aastal ka rekordarv avaldusi. Huvi nende võistluste vastu on sama suur nagu enne ja veel suuremgi. Sina oled Eesti läbi aegade edukaim pianist rahvusvahelistel konkurssidel. Mida sellistelt konkurssidelt otsida ja mida sealt võib leida ja saavutada?
Kõige suuremad konkursid – Tšaikovski, Chopini ja veel mõned ning seal saadud kohad annavad mingisuguse platvormi tõusta suurde muusikaellu, kui oskad seda kasutada. Aga see pole kunagi lihtne, ka esikoha puhul. Kohe tulevad mängu teised asjad, ka karjääri mõttes, kui tahad läbi lüüa. Sotsiaalsed oskused on muidugi väga tähtsad ja valmisolek hakata elama seda üliintensiivset kontserdigraafikut, mis on tippinterpreetidel. Valmistada kiiresti kavu ja olla paindlik, kui tuleb pakkumisi, need ei pruugi tulla sobival või mugaval ajal – vahel palju korraga, vahel tuleb teha kõike väga kiiresti. Ma arvan, et minul isiklikult oli asju, milleks ma ei olnud siis valmis. Aga samas ka väiksematest konkurssidest on kasu – saad kogemuse, näed, kuidas teised mängivad, milline on tase, kuidas närvid vastu peavad. Mina ei näe konkurssides midagi halba, kuigi palju räägitakse, et muusika pole sport ja seal ei saa kohti jagada ja olen ka sellega nõus. Kuigi seal kogeb igasugust ja teinekord saab žüriilt tagasisidet, mida ei saa just konstruktiivseks lugeda. Minu meelest on äärmiselt tähtis mängida nii, nagu sa usud ja mitte püüda ette arvata, missugune mäng võiks meeldida. Vahel arvatakse, et konkursil on peamine eesmärk mängida puhtalt ja korrektselt. Ei ole ainult nii, omapära on äärmiselt tähtis. Samas omapära võib väga meeldida, aga võib ka mitte eriti meeldida. Kuid tuleb mõistlikult suhtuda ja alati meeles pidada, et iga konkurss on selle konkreetse žürii maitse – kui võidad, on see sama palju žürii maitse kui ei võida ja ei saa isegi II vooru. Ma ütleksin, et osaleda on hea, kui peas säilitada tasakaal.
Sul on Eestis üks mänedžment, kuhu sa kuulud: Andres Siitani AS Artists, aga kas sa oled tundnud, et oleks vajalik ja kasulik olla mõnes eriti suures ja kuulsas mänedžmendis?
Mul selliste mänedžmentidega kogemust ei ole, kuigi võib ju arvata, et need eelised võiksid olla väga head. Samas iga asi tuleb oma plusside või miinustega. Praegu ma olen vabakutseline. Tegin selle otsuse neli aastat tagasi tänu heale sõbrale, kes mind selleks julgustas ja ma ei ole kahetsenud. Algul oli väga hirmutav, kuidas ma hakkama saan – mul oli sel ajal põhitöö Sibeliuse akadeemias. Aga olen hakkama saanud. Kui inimene laseb ühest asjast lahti ja võtab teise, siis talle avanevad sellega mingid uksed, mida ta enne ette ei teadnud.
Oled sa jälginud, mis klaverimaailmas üldiselt toimub, milliseid pianiste on sulle huvitav kuulata?
Ma kuulan igasuguseid esitusi küllaltki palju. Aga mitte kindlat pianisti, vaid rohkem nii, et meeldib kellegi esitus ühest konkreetsest teosest. Näiteks Martha Argerichi Schumanni kontsert Chailly’ga meeldib väga, Pletnjovi kuulan palju, et kuidas ta ühte ja teist teeb. Radu Lupu õudselt meeldib Schubertiga. Nooremast põlvkonnast olen Trifonovi esitusi kuulanud. Aga rohkem ikka vanema põlve pianiste, Sokolovi, Pletnjovi.
Mind ennast huvitab väga ja on praegu tähtsaim küsimus minu arenguperioodis rubato. Ma pööran väga tähelepanu sellele, kuidas suured pianistid aega kasutavad. Kui võrrelda, kuidas üks või teine teeb rubato’t, ütleme, Chopini kontserdis - kõigil on täiesti erinevad maailmad. Ma ise üritan leida suhet rubato’ga, aja võtmisega nii, et see ei oleks ainult intuitiivne, sest olen tähele pannud, et intuitsiooniga tuleb mul kõik liiga ühtemoodi. See on muidugi inimlikult mõistetav, aga ma tahaksin oma paletti laiendada.
Mulle meeldib, kui minnakse tavapärasest kaugemale, isegi kui mäng on nagu vastuoluline ja tekivad küsimused, et “kas ikka nii võib?”, “kas see pole nüüd liig?”. Mind huvitab, mis seal peitub ja et kuidas see on – heas mõttes – tehtud. Siit tuleb ka välja see igavene vaidlus interpetatsioonikunstis, et ühed arvavad: interpreet on nagu meedium, kellest voolab välja see, mida helilooja on kirjutanud. Et oled nagu selline “toru”. Interpreedina teed ju ikkagi sina otsused, kuidas mängida, milline tempo võtta, kuidas kujundada. Ma usun, et seal peab olema mõlemat: peab püüdma helilooja kavatsusi lahti mõtestada, aga ainult läbi oma enda personaalsuse.
Tegelikult on üsna võimatu ammendavalt vastata ka kõige algsematele küsimustele, nagu näiteks: kui tempo on allegro, siis kui kiiresti? Kui on vaja mängida piano, siis kui vaikselt?
Piano võib tähistada esimeses järjekorras isegi mitte “vaikselt”, vaid seal väljendub tihti hoopis mingi meeleolu. Või kui, ütleme, heliloojal on antud märkus traurig (kurvalt). See, kuidas mina olen kurb, erineb ju väga sellest, kuidas keegi teine on kurb.
Sinu maailma kuuluvad klaveri kõrval ka vanad klahvinstrumendid, klavessiin ja haamerklaver. Räägi natuke ka sellest huvist, kuidas tulid ühe või teise instrumendi juurde?
Klavessiini osas oli nii, et algul mul erilist huvi ei olnud, kuid konservatooriumis otsustasin, et midagi tuleb veel klaveri kõrvale õppida. Päris huvi tuli hiljem – avastasin, kui raske on mängida, kui ei ole dünaamikat ja kõlavärve. Siis sain üsna ruttu aru, kui vaene on minu oskuste pagas aja kasutuse osas. Klavessiinimäng aitas ka keskenduda rohkem mikroagoogikale. Pianistid naljalt ei pööragi sellele enne tähelepanu, kui nad ei ole mänginud ajaloolisi klahvpille. Näiteks kuidas 16-noodid mängida pisut ebaühtlaselt, et tekiks väike laineke või kõnetaoline efekt – see on ebaühtlus, mis mõjub elava elemendina. Klaverimängus on töövahendid nii eredad ja suured, dünaamika ja pedaal nii valdavad ja nendega saab kohe tulemuse kätte. Nii et selles mõttes on olnud tohutult kasu, et olen ajaloolisi klahvpille mänginud.
Ja ka faktuurikäsitluses: liinide oma elu, harmooniline mõtlemine. Klavessiinimängijal on tähtis osa tegevusest ju basso continuo. See annab teistmoodi vaate kasvõi Bachi polüfooniale. Minu jaoks on suur vahe, kas vaadata seda polüfooniat pigem lineaarselt või vertikaalselt väga keerulise basso continuo’na. Mina pigem näen seal väga kõrgelt arenenud basso continuo realisatsiooni. Sest fuuga on ikkagi lineaarne, aga minu meelest kui seda vaadata ainult lineaarselt, siis ei teki pinget, see on nagu lõputu jõgi, mis ei liigendu.
Väga huvitav vaatenurk! Kui vaadata lineaarselt, siis fuuga jääb nagu abstraktseks, seostub vähem instrumendiga. Aga interpreet peaks seda hingestama ja see, mida sa räägid, on võimalus seda individualiseerida ja hingestada. Bachil on ju alati ka huvitavad harmooniad. Mõned harmooniad vajavad rohkem aega, eriti kui on mingi dissoneeriv kõla või modulatsioon. See annab võimaluse natuke vabamalt, individuaalsemalt mängida.
See paneb väga ootama sinu HTK plaadi ilmumist. See on nii ikooniline tsükkel ja kui keegi teeb seda tervikuna, on suur põnevus, mismoodi on need mängitud, sest neid annab väga erinevalt esitada. Eestis ei ole neid tervikuna ka tehtud rohkem kui Vardo Rumessen, kes omal ajal andis välja terve HTK I plaadid.
See materjal ootab veel redigeerimist, aga loomulikult on mulle oluline, et projekt saaks lõpliku vormistuse.
Räägi natuke ka oma suhtest haamerklaveriga.
See algas nii, et kui elasin Kuopios, avastasin seal ühe sellise pilli. Hakkasin mängima ja väga meeldis. Sellel pillil on klavessiini selgus, aga samas on mingid omad dünaamika võimalused ja läbipaistvus, huvitav omapärane kõlamaailm. Varajane fortepiano on praegusest klaverist väga erinev. Aga ta ei ole oma kõlalt ka klavessiin.
Oli tulemas Brügge konkurss ja võtsin seda kui motiveerijat seda pilli mängida ja harjutada. Konkursil sain III koha. Aga mänginud olen seda pilli väga episoodiliselt. On olnud mõned kontserdid. Nüüd sain näiteks festivalil “Tallinn feat. Reval” jälle haamerklaverit mängida, olime seal neljakesi koos Lembit Orgse, Reinut Tepi ja Ivo Sillamaaga. Mina mängisin Beethoveni ja Mozarti sonaati. Kahju, et eelmisel aastal ei realiseerunud projekt Imbi Tarumi korraldatud rahvusvahelisel klavessiinifestivalil, see jäi koroona tõttu ära. Seal oli plaanis esitada Bachi HTK-d haamerklaveril.
Sul on muusika kõrval olnud ka igasuguseid põnevaid harrastusi ja hobisid. Sel aastal hakkasin harrastama kajakisõitu. Olen Helsingis ühes klubis. Sõitsime suvel väikese grupiga Helsingist Tallinna. Kolm päeva võttis aega, kaks ööd ööbisime saartel. Võtsin seda nagu füüsilise ja vaimse harjutusena, et kuidas vastu pidada olukorras, kui sa ei tea, millal see lõpeb ja kui palju oled sa võimeline vastu pidama.
Siis ma teen veel keraamikat ja maalin. Keraamikaga tegelen juba mitu aastat, vahepeal astusin isegi Soomes Forssas spetsiaalsesse kooli. Ma teen põhiliselt vaase, tasse, taldrikuid, meeldib, kui seal on palju kaunistusi ja mitte siledat, vaid sellist murtud pinda. Helsingis on üks väike töökoda, kus teen oma asju ja kus on põletusahi, aga nüüd koroona on takistanud seal tegutsemist. Sel aastal eriti palju pole ka jõudnud, sest on olnud nii palju kontserte. Aga siiski – tegin Tallinna kammermuusika festivali sponsoritele kingituseks mõned esemed!
Maalima hakkasin koroona esimese lockdown’i ajal. See on küll täitsa uus tegevus ja ega mul ei ole ka erilist annet sellele. Ja see just õpetab mind käituma olukorras, kui pole kindlaid ettekirjutusi, on vabadus, kus on kõik võimalik, selline totaalne, ahistav vabadus, millega ei oska midagi ette võtta.
Praegusel ajal ei saa kahjuks kuidagi mööda sellest, kuidas koroonaviirus meie elu muudab. Kuidas sina selle peale vaatad, mis meiega toimub?
Üks asi, mida ma enda juures näen, on, et kõik need sündmused on mind nagu üles äratanud. Kui ma võrdlen, milline ma olin enne ja milline ma olen nüüd, siis varem minu peamine huvi oli, kuidas saada paremaks muusikuks, kuidas saada kontserte ja võimalusi esineda.
Ma ei mõelnud sellele kuivõrd muusikamaailm on osa muust maailmast, puudus ühiskondlik aspekt. Nüüd aga tajun selgesti, et elame ühiskonnas, kultuuril on siin teatud koht, aga see koht pole sugugi nii enesestmõistetav ja tähtis, kui ma enne arvasin.
Ma tunnen ka, et tajun oma rolli muusikuna teisiti. Varem oli nii, et lähen pakkuma muusikast oma versiooni, seisukohta sellest loost, mida ma oma mänguga jutustan. Et mina olen ühel pool ja teisel pool on publik, aga me ei ole koos, mind vaadatakse ja kuulatakse, olen nagu objekti rollis. Aga praegu on see arusaamine muutunud – me oleme publikuga koos, minul on vaja rääkida, inimestel on vaja kuulata ja barjääri meie vahel ei ole. Kui vaatad sügavalt enda sisse, on seal midagi nii inimlikult ühist, et see ei jäta kedagi puudutamata.
Väga ilus tõdemus ja näitab, kuidas meie raske ja lõhestunud aeg on justkui seda poolt paremaks muutnud. Kuid kahjuks on meie ühiskonda tekkinud seoses koroona ja vaktsineerimisega ka tõsine lõhe. See on šokeeriv ja kriminaalne olukord, mis nüüd on välja kujunenud. Ei oleks võinud kujutledagi, et midagi sellist tuleb. Ka mul esinejana on väga raske mõelda, et inimesed jagatakse klassideks. See pole inimlik ja õiglane, rääkimata sellest, et see ei vasta demokraatiale, mis meie riikides nime järgi peaks ju ikka veel valitsema. Ja kuigi pealtnäha on siin nagu meditsiinilised põhjused, näitab selline vihase vastasseisu õhutamine, et seal all on peidus ka midagi muud. Ma näen, et meie mõtlemisega manipuleeritakse ja apelleeritakse hirmule. Hirm on võimas relv. Ja kõige hullem on see, et kui algul oli agressiooni suunatud viiruse vastu – kardame haigust –, siis nüüd üritatakse seda hirmu fokuseerida vaktsineerimata inimeste vastu. See on ju tee õudustele ja seda on nähtud, millega see võib lõppeda, mida inimene võib teisele teha.
Siin on kõigi jaoks koht kuulata oma südametunnistust.