Ma näen Rihot minemas läbi lumesaju, kadumas metsaraja hämarikku. Saadan teda pilguga, ma kujutlen täpselt, kuidas ta teekond kulgeb, millal kõnnib läbi naabri hoovi ja millal jõuab oma maja terrassile, süütab seal tule ja astub uksest sisse. Ma tean, et võibolla poole tunni pärast, võibolla pisut hiljem saabub temalt meie äsja peetud vestluse jätkuks e-kiri mõne asjakohase täpsustava leiuga YouTube’ist, olgu see siis muusikasse, filosoofilistesse küsimustesse või veel hoopis mõnda muusse valdkonda puutuv. Ja ikka on see mõtetevahetus jätkunud.
Nüüd aga kadus ta lõplikult – helijäljed kõlaväljadel, pildid, kõneldud laused, kirjapandud sõnad, kujutlused mälusoppides on kõik, mis meile on jäänud. Neid ei tule enam juurde. Aga selles nüüdseks lõpetatud raamatus on uskumatult mitmekülgne ja rikas maailm. Me võime selle igal hetkel avada ja süveneda erinevatesse peatükkidesse. Riho pakkus kitarrikunstnikuna nii lõõskavat tuld kui karget jahedust; ta virtuoosne hoog vallandus ansamblites Kaseke, In Spe ja VSP Projekt. Täiesti erinev loominguline potentsiaal avaldus legendaarse Ultima Thule muusikas, selle bändi ilmumisega sai Rihost laulja ning laulude kirjutaja. Ja ka oma häälega suutis ta moduleerida väga eripalgelistesse karakteritesse.
Kuulakem ta sooloalbumeid, kuulakem jäädvustusi ta uskumatult rohkearvulistest koostöödest paljude teiste suurepäraste eesti muusikute ja ansamblitega. Selles kõiges oli ta alati Poeet. Meil on põhjust olla tänulik selle muusikalise omailma eest, mille Riho meile jättis.
Igavest Valgust Sulle, armas sõber!