Kaunis suvine varahommik, neljapäev, 20. juuni 2024. Istun koduse kirjutuslaua taga ja mõtisklen selle üle, milline sõnum anda koolijuhina gümnaasiumi lõpetajatele eluks kaasa järgmisel päeval toimuval aktusel. Kõne on peaaegu valmis, kui saan teate, et hommikul on meie seast lahkunud Margarita Voites. Mõtteline sulepea langeb ja aeg peatub, sest adun, et üks epohh on lõppenud: minu enda väikeses elus ja Eesti kultuuris.
Lauljanna lahkumine ei olnud ootamatu. Aeg sai täis. Olin isegi mõelnud, millist muusikat koos oma järelehüüdega jagada. Seni, kui Margarita Voites oli meie seas, ei tundunud kohane juhtida liialt tähelepanu Verdi ooperi “Traviata” viimasele vaatusele, kuigi selle salvestised on lummavad. Nüüd oli õige aeg käes. Ooper on lõppemas, orkester mängib armastuse teemat ja Violetta unistab parlando kahe maailma piiril: “Kui veider ... Kui kerge on ... Ei pingutust ega valu. Mu sees imeline tunne – kui ärkaks uus elu. Uut jõudu tunnen ma. Ah uus elu …” Kuni muusika suubub lõpuakordidesse.
Isegi kui olla hüvastijätuks valmis, haaravad mälestused meid tahes-tahtmata endasse. Koguni nädalateks. Silme eest jooksevad läbi proovid ja kontserdid, mida on olnud õnn lähedalt näha-kuulda, koostöö elulooraamatu ja plaadikogumiku kallal, ühised reisid ja lugematu arv vestlusi. Kui ajakirjanikud palusid juba 20. juunil lahkunu meenutuseks kommentaari, otsustasin sellest võimalusest loobuda, ehkki sain aru, et kiire meediakajastus ei pruugi olla üksnes pealiskaudsuse, vaid ka hea tahte ja lugupidamise märk. Siiski tundus, et Margarita Voitesele mõtlemine nõuab teistsugust tempot. Tema ei lasknud kunagi ennast takka kiirustada (isegi kui ta nooruses oli kindlasti särtsakam kui elu viimastel kümnenditel). Ta võttis aja, et panna ennast muusikasse, et pühenduda oma kuulajatele – ja tegelikult kõigile inimestele, kellega ta kokku puutus. Eredalt jääb meelde, kuidas ta astub rahulikul sammul publiku ette, toetab end kindlalt vastu klaverit, süveneb hetkeks, vaatab siis pianisti poole, noogutab vaevumärgatavalt ja sulandub suurde muusikasse. “Olen läinud lavale, et pakkuda ilu ja ka ise nautida muusika ilu.” Selliselt on ta oma lauljakreedo kokku võtnud.
Ivo Sillamaa (1955–2023), kes oli Margarita Voitese põhiklaverisaatja 1980. aastatel, on meenutanud: “Selline vorm nagu[ laulja] soolokontsert klaveriga on tänaseks peaaegu kadunud. On jäänud küll Lied, romansside õhtu, mis toimub väiksemas ruumis ja väiksemale austajaskonnale. Ka meil oli väiksemaid auditooriume, aga oli ka väga palju suuri saale – Moskvas, Kiievis … Kui 2000-kohalises saalis on kohal kas või 500–600 inimest, siis see ei ole romansside õhtu. Kui on palju inimesi, siis kõige raskem ja vastutusrikkam on kontakti leidmine. Ma tajusin alati selle momendi ära, millal kontsert algas. See ei olnud kunagi esimesest noodist, ka mitte õhtu teises pooles, vaid üks kindel moment alguses, mil kontakti oli tunda. Iga kord tuli see uuesti saavutada, seda ei saanud niisama kastist välja tõsta. Ja selles oli Margarita väga suur meister!”
Ka mulle tundub, et kontakti leidmine inimestega oli Margarita Voitese tugevamaid külgi, seda nii laval kui ka elus. Ta oli õnnelik, kui sai teha teisi inimesi õnnelikuks – oma lauluga või lihtsalt heade sõnadega. Ta armastas suhelda, tegi seda kompleksivabalt ja humoorikalt. Vastust ei jäänud ta kunagi võlgu ja illustreeris paljusid oma repliike heliseva koloratuurse naeruga.
Margarita pidas väga oluliseks sünnipäevi, nii enda kui ka sõprade omi. Sageli püütakse selliseid verstaposte ignoreerida, aga tema nägi nendes võimalust hoida inimlikku sidet. Igal aastal oli ta üks esimesi telefoni teel õnnitlejaid. Talle meeldis kuulda, kui inimesed õnnitlustele vastuseks ka teda ennast, tema tähelepanelikkust ja head mälu imetlesid. Aga kindlasti ei võtnud ta ühendust ainult kiituse nurumiseks. Talle oli heade soovide väljendamine loomulik. Kui oli tema enda sünnipäev, koostas ta jooksvalt õnnitlejate nimekirja. Mäletan, kui ta mulle ühel aastal vastuseks teatas: “Oled mul praegu neljakümne teine.” Selline nimekirja pidamine on muidugi naljakas, aga näitab, kui õnnelikuks tegi teda inimeste tähelepanu. Ta mõtles nende peale veel mitu päeva.
Kui kohtusime – meie sõbralikku seltskonda kuulusid viimastel aastakümnetel harilikult veel kontserdikorraldaja ehk naljatamisi “Voitese impressaario” Toomas Zupping ja pianist Piia Paemurru –, oli Margarital alati väike meene kaasas. Prantsuse vanasõna ütleb: “Les petits cadeaux entretiennent l’amitié.” (Väikesed kingitused hoiavad ülal sõprust.) Tõepoolest, me ei vaja asju, aga mõte nende taga on hinnaline. Nii vaatan alati kerge heldimusega Margarita kingitud vaasi, vaagnat, suurt kruusi ja salvrätihoidjat, mille kujundus kordab Gustav Klimti “Adele Bloch-Baueri portreed”. Neid üle andes ütles Margarita kelmikalt: “See olen mina noorena.” Tumedate juustega daamist veelgi enam seostub Voitesega aga hoopis Klimti teoste kuldne mosaiik. Kuld oli kindlasti tema värv.
Kui 2010. aastal valmis primadonna elulooraamatu esimene mustand ja andsin selle talle lugeda, sain tagasi hoolikalt kommenteeritud ja korrigeeritud teksti. Maha oli tõmmatud terveid lõike. Olin valiku ees: kas ilmub natuke ära nuditud variant või üldse mitte midagi. Mõistsin, et vabalt saab kirjutada pärast seda, kui inimene on meie seast lahkunud, kuid siis on lahkunud ka suurem osa raamatu potentsiaalsetest lugejatest. Seega ei olnud mõtet midagi edasi lükata ja leidsime kompromissi, kuigi kriitika ja ülistamise tasakaal läks veidi paigast ära. Tonaalsus on niikuinii pisut lapsemeelne, sest põhiosa sellest raamatust kirjutasin, kui olin 28-aastane. Millise pilguga loen seda nüüd ise? Info on talletatud, peategelase ja tema kaasteeliste mõtisklused elust ja muusikast on kõnekad ja väärtuslikud. Ja lapsikuse küsimuses lohutas mind Margarita klassiõde Mai Kolossova, sõnastades selle ilusamini: “See ei ole lapsik, vaid vahetu.”
Kas pärast lauljanna lahkumist tahaksin raamatus kirjapandust midagi tagasi võtta? Tegelikult mitte. Kui biograafia alapealkirjaks panin “Imet tabades”, siis selle all ei pidanud ma kunagi silmas, et portreteeritav on universumi ime, vaid seda, et oma kunstiga on tal õnnestunud imet tabada – ja rohkem kui üks kord. Mitte alati, aga sageli. Imet tabades ta elu mööduski. Mida see tähendab? Salvestised on ainus vahend, mille kaudu püüda seda tagantjärele mõista.
Kõige vapustavam helijälg, mis esitleb Voitese lauljavõimete ulatust, on hullumisstseen Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor”, tema hiilgerolli kulminatsioon. Parim salvestis on tehtud 1972. aastal Moskvas. Estonia teatri orkestrit juhatab Neeme Järvi. Sõnades kirjeldada ei ole seda mõtet. Tunnistan aga, et mulle on enim hinge jäänud hoopis Margarita viimaste aastakümnete laulmised. Noorusliku bravuuri, meisterliku koloratuurtehnika ja astronoomiliste kõrguste asemel võlub teatav inimlik mõõde: soojus, pehmus ja elutarkus. Interpretatsioon on nüansirikkam ja veelgi musikaalsem. Mida lihtsam, seda parem – nii arvas ka ta ise. Mitte asjata ei alustanud ta kõikjal maailmas oma sooloõhtuid “Lauliku lapsepõlvega”, Miina Härma harmoniseeritud karjase helletustega. Välismaal olevat seda võrreldud Griegi “Solveigi lauluga”. Kui vaatame lauljanna viimase suure juubelikontserdi salvestist (oktoobrist 2016) ja helletuste lõpus kõlab “Mina meelta mõttelema, võttelema …”, siis on näha, kuidas elatud elu “laulikul” silme eest läbi käib.
Kuigi tolle 80. sünnipäeva eel märkis Margarita vaikselt: “See on nüüd töö lõpetamine”, järgnes veel kaks soolokontserti 2017. aasta kevadel: Viimsi mõisas ja klassiõe Mai juubelil Pärnu Ammende villas. Päris viimane avalik laulmine oli aga 2019. aasta jaanuaris Tallinna Televisiooni saates “Õhtu Maire Aunastega”. Piia Paemurru saatel kõlasid Massenet’ laul “Armsam, ava silmad” ja Caccini “Ave Maria”. Margarita võrdles end Eesti esimese kunstlaulja Aino Tammega, kes olevat samuti esinenud veel 82-aastaselt. Kurioosumitena on publiku ette astunud muidugi eakamaidki artiste, kuid Margarita ei soovinud end nendega ühte ritta seada. Kui tuli veel esinemispakkumisi, siis nendest ta juba loobus.
Viimast korda sai Margarita kolleegidega kokku oktoobris 2021, keset umbusklikku ja somnambuulset koroonaaega. Prima donna assoluta 85. sünnipäeva puhul korraldati Estonia restoranis (endises talveaias) kohvilaud. On armas, et kohal oli ka Anu Kaal, keda Margarita Voitesega ju aastakümneid kõrvutada püüti. Eesti rahval on ehk hea kokkuvõtteks teada, et elu lõpus muutuvad kunagised erialased pinged täiesti tähtsusetuks. Soojalt ja südamlikult istutakse koos teatriliidu veteranide kokkutulekutel ja sünnipäevalaudades. Põlvkonnad hoiavad kokku, jääb tunne, et lahingus käidi lõppude lõpuks ikkagi koos – mitte üksteise vastu.
Põlvkonnad hoiavad kokku ka tagasihoidlikul ärasaatmisel, mis korraldati Pärnamäe kalmistul: perekonna kõrval on kohal vaid lähemad estoonlased. Ühest küljest on selline tagasihoidlikkus mõistetav, sest perekond oli Margarita Voitesele alati tähtsam kui teater. Samas on paljudel tekkinud küsimus, kas meie armsas rahvusooperis ei ole mitte toimunud kultuurikatkestus. Varem oleks tundunud loomulik, et sellise kaliibri ja tähendusega lauljanna saadetakse viimsele teekonnale Estonia kontserdisaalist. Ent nüüd ei ole enam endised ajad … Möödunuga on raske suhestuda, kui puudub isiklik seos. Kas rituaalsed tseremooniad on kuidagi olulised lahkunutele? Kindlasti mitte. Kuid arusaam, et teater ei alanud meist – ja ka ei lõpe meiega – toetaks siiajäänuid, aitaks emotsionaalselt ühendada kõigi ajastute muusikasõpru.
Gümnaasiumi lõpetajatele tsiteerisin oma tänavuses kõnes Marju Lauristini, kes rääkis hiljuti väga kujukalt Müürilehele, et käsil on mingi ajastu lõpp, oleme uue tsükli alguses ja keegi ei oska veel ennustada, kuhu see välja jõuab. Varsti näeme, mis muster olemise kangastelgedel kujunema hakkab. Kindel on see, et tänased koolilõpetajad jäävad nende kangastelgede taha kauemaks kui nende õpetajate generatsioon. Me ei oota, et noored maailmas kõik korda teeksid, aga usume, et peale isikliku olme edendamise huvitab neid ka midagi suuremat. Ehk mõjub see julgustavalt, kui ütleme, et jääme alatiseks nende selja taha.
Niisamuti tunneme, et alatiseks jääb meie selja taha Margarita Voites: suur laulja, tähelepanelik inimene … Ja kõige muu kõrval jääb eriliseks eeskujuks tema majesteetlikkus ja rõõmsameelsus oma elu viimases vaatuses, mis ei olnud tegelikult kerge.
Kui Pärnamäe kabelist väljusin, märkasin, et selle esine muruplats on kaetud lilledega: eesti keeles kannavad need nime harilik kirikakar, rahvakeeli kutsutakse neid margareetadeks, vene keeles aga маргаритка многолетняя … Elu on igavene kevadise taastärkamise kaudu.
