“I nagu interpreet” on Muusika rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid, et avada oma samanimelises kontserdisarjas esitatavat kava. Age Juurikas räägib lähemalt oma kontserdist 9. märtsil Estonia kontserdisaalis, kus on kavas Beethoveni sonaadid nr 3 C-duur ja nr 31 As-duur, Z. Kocsise transkriptsioon Wagneri “Tristan ja Isolde” avamängust ja Liszti sonaat h-moll.
Kuidas kujunes kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?
Märtsi kontserdi kava tekkis esimese koroonalaine mõjutusel. Nimelt pidi see kontsert toimuma aasta tagasi, millega plaanisin teha oma esimese juubelikingituse Beethovenile, esitades teiste teoste kõrval ka kaks tema viimast sonaati. Kontserdi kuupäev aga jäi karantiiniaega ja lükkus aasta võrra edasi.
Teadmatuse, süngevõitu ennustuste ja ootamatu lisaaja kingituse sümbioosis tekkis mul äratundmine, et nüüd on aeg avada üks hingesopi salalaegas – Liszti sonaat h-moll. See hiigeltaies on vist mind kõige enam mõjutanud teos üldse. Õppisin selle salaja ära 15-aastaselt, aga siis mul seda mängida ei lubatud. Siiski ei suutnud ma sonaadist eemal olla ja tegelesin sellega rohkem kui oma tollase ametliku repertuaariga. Justnimelt tegelesin, sest ahmisin ju samaaegselt ka teose arvatavat alusteksti – Goethe “Fausti”. Need emotsioonid olid nii võimsad, et eelistasin ikka võimalikult tihti põgeneda karmi reaalsuse eest sellesse võlumaailma. See näis kuidagi palju huvitavam ja reaalsem kui pärismaailm. Aeg läks aga edasi ja teose esitamine lükkus ka aina edasi. Aukartus selle taiese ees vist aina kasvas. Nii hoidsin oma salajase võlumaailma laeka taasavamist paremateks päevadeks. Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem tunnen, et olen valmis selle päriselt avama! Beethoveni sonaadid lisandusid kavasse märksa lihtsamalt. Esiteks ei võimaldanud epideemiline olukord mul neid eelmisel aastal piisavalt esitada, teiseks on Beethoveni klaverisonaatidest just need kaks teineteisest väga erinevat sonaati minu erilised lemmikud, mis pulseerivad minu vereringega ühes rütmis, ja kolmandaks kasvas selle aasta jooksul minu armastus Beethoveni vastu enneolematuks! Sooloõhtu teist poolt alustan Zoltan Kocsise põneva töötlusega Wagneri “Tristan ja Isolde” hingematvast avamängust.
Millised on sinu unistused interpreedina, mida soovid tulevikus tingimata teostada?
Olen alati soovinud olla osa maailmaparandamise protsessist. Ka interpreedina. Seda täie teadmise juures, et muuta saab maailma alates iseendast ja pisikestest asjadest enda ümber. Nii on minu kokkupandud kavade taga sageli mingi narratiiv või motiiv, mis osutab mingile probleemile või vahel ka lihtsalt mõnele seigale meid ümbritsevast. Eks heliloojad kunstnikena ju oma muusika läbi ühiskonda peegeldavadki ja meie, interpreetide ülesanne on sellele kaasa aidata. Soovin interpreedina ka tulevikus olla ühiskonna osa ja seda peegeldada ning proovida kuidagi ka mõjutada. Kitsamaks minnes näen interpreediametil rolli kasvatusteaduse maailmas. Pedagoogika laiemas mōttes on valdkond, millest minu arvates interpreet, kes soovib luua oma eksistentsile mingi suurema tähenduse, ei pääse. Mul on veel mängimata ja esitamata tohutu hulk tähendusrikkaid teoseid soolorepertuaarist, klaverikontserte ja olulisi kammermuusikateoseid. Samuti tuleb aina enam ette soovi võtta kavasse mõni ammumängitud tükk ja anda sellele mingi uuem tähendus.
Millised on olnud sinu viimase aja suurimad elamused?
Vanemaks saades on hakanud mind võluma aina pisemad asjad! Enamasti on pisike asi aga suurema asja oluline osa ja seega oma kaalult olulise tähtsusega. Nii liigutas mind hiljuti pisarateni muusika- ja teatriakadeemias eriskummalisel ja imetabasel festivalil "Beethoven" kuuldud Beethoveni 10. viiulisonaat Olga Voronova ja Mati Mikalai esituses. Tegemist on loomulikult suure teosega, mis oli aga mastaapse festivali üheks pisikeseks pusletükiks nagu iga teinegi sonaat selles kontekstis. Pai sain hingele ka lugedes mitmekülgse flöödivõluri Leonora Palu kolmandat luulekogu “Jääl on vee võime”. Oli sisukas ja emotsiooniderohke lugemistunnike!