22. jaanuaril oli Mustpeade majas Kristjan Randalu autoriõhtu “Sinu hommikuvalguse hetk”. See oli Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori uue kontserdisarja “Autoritund” avakontsert, mille on ellu kutsund mõlema kollektiivi kunstiline juht ja peadirigent Tõnu Kaljuste. Dirigeeris koormeister Lodewijk van der Ree, klaverisolistina tegi kaasa helilooja ise. Kuna siinkirjutaja ei saanud tervislikel põhjustel kontserdil viibida, on muljed saadud Klassikaraadio otseülekande vahendusel.
Väga meeldiv oli kuulata terviklikku kontserti Kristjan Randalu loomingust parimas võimalikus esituses. Kristjan Randalu omanäolises stiilis on kokku sulatatud kõnekas ja reljeefne väljendusviis, Elleri koolkonna traditsioonidele omane tasakaalukus ja modaalne värvipalett, millele lisatud jazzilik tundlikkus ja hellus kuulaja suhtes. See oli liigutav ja kaunis kontsert, mille iga teos tõi silme ette suisa programmilise loo – nii selge ja jutustav oli see muusika.
Randalu loomelaad tõi meelde algul mälestuse 1960–1970-ndate Eesti mustvalgete filmide olustikust ja muusikast. Just filmimuusika, sest kujundid olid nii selged, just mustvalge, sest tulemus oli nii reljeefne ja täpne. Kontserdi keskel avanes justkui valgest valgusest vikerkaar. Ning viimane teos, mis kõlas esiettekandes, oli puhas värvinauding, ülistuslaul loodusele ja loomingule.
See oli Tõnu Kaljustelt oluline märk alustada sarja just Kristjan Randalu loominguga, kuigi tulemas on veel Pärdi, Tüüri ja Kõrvitsa autoriõhtud – see osutas, et tunnustatud dirigent usaldab ja austab Randalut kui heliloojat väga. Usaldus õigustas end – see on võluv muusika, mis kuulajat liigutab. Ka Immo Mihkelsoni koostatud annotatsioon oli sama täpne ja kõnekas kui kogu kontserdi muusika.
Eesti heliloomingu armastajale kõlas Randalu stiilis äratundmisi meie parimatelt heliloojatelt. Näiteks niisama selge ja värvilise väljendusega helilooja oli Veljo Tormis, niisama kõlatundlik ja müstilisusse kiindunud on Tõnu Kõrvitsa laad. Kristjan Randalu stiilis on aga ka täiesti puhtalt isiklik puudutus, eriline selgus ja hõrgult täpne kihiline kõlatundlikkus. Samuti eepilisus – kontsert oli nagu jutustus, mis juhtis kuulaja meele linnatänavate rägast looduse piiramatu rikkuse juurde. Allpool järgnevadki kujutluspildid, mida see muusika äratas.
“Emigrane” (“Emigreen” keelpillidele, 2015). Reljeefsed ärevuse kujundid toovad silme ette mustvalge filmi sulalumistest Tallinna tänavatest. Lasuursed kõlad laiuvad nagu lumemäed. Harry Traksmanni mängitud viiulisoolo hõljub kui üksildane kirgas hing, mis võtab enda mureks kõik ümbritseva, sulades sellesse. Pizzicato-räästad tilguvad. Keelpilliorkester jagab talve hingamise rahu, mis taandub toimlemise ees. Pildiruum süveneb, kui väga madal meloodia annab põhjust hetkelisele rahunemisele, ja taas kord võtab võimust ärevus.
“Nach dem Anfang vom Ende” (“Peale lõpu algust” klaverile ja keelpillidele, 2003); osad: I “Der Weg weg” (“Teekond ära”), II “Eine Ahnung in der Vergangenheit” (“Mineviku aimdus”), III “Spielchen und Rechenschaft” (“Mäng ja aruandmine”), IV “Regenbogen” (“Vikerkaar”). Süidi kolm esimest osa jätkavad mustvalges laadis. Esimese osa masinliku intro taustale ilmub tundlik impro. Nii “masin” kui “vabakulgeja” laiendavad oma mänguruumi. On mingi paine. Teises osas on jällegi vastastikku kammitsetud, isegi rõhutud taustamotiivid ning klaverisolisti veidi vabam, aga siiski väga täpne impro. Siingi on viiulisoolo repliike, samuti madala keelpilli puudutust impro taustal, kui keelpillid vabanevad painavast kordusmotiivist. Aga ometi tullakse korduste juurde tagasi – nagu kinnismõtte juurde. Ja jällegi on üksi klaver vabastatud sellest masinlikkusest … Aga kas ikka on? Kolmanda osa korduvad, väikesel ulatusel pulseerivad motiivid loovad mingi vastupandamatu meeleolu. Ja klaver on taas vaba. Kuulaja võetakse kaasa tundeteekonnale nagu ikka jazzikontserdil või unenäos. Kõige võrratumad on need kohad, kus saade ka vabaneb ja justkui mängib solistiga kaasa, aga kohati on saate masinlikkus kuulaja hellitatud meelele liig. Viimane osa muutub akvarelselt värviliseks. Vau! Selle osa pealkiri on “Vikerkaar”, nõus. Mõjub kui valguskogemus.
“The Moment of Thy Dawn” (“Sinu hommikuvalguse hetk” kammerkoorile ja keelpillidele, 2021, esiettekanne; tekstid Ralph Waldo Emerson, Emily Dickinson, Henry David Thoreau, inglise keeles). Siingi on värvid. Seesama maagia, et ta vaikselt mähib su sisse. Kaunid lasuursed energeetilise toimega värvikõlad, kihilisus, ruumiloov harmoonia. Jälle hästi selge väljendus. Jälle see kummaline võlu. Laulud jutustavad helis ja sõnas looduskogemusest ja ka hirmust seda paradiisi kaotada. Viimase osa nihestatud valsilikkus on justkui kokkuvõte inimlikust lihtsusest ja mõistatuslikust keerukusest ühekorraga.