Henri Christofer Aavik on noor andekas dirigent. Lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli kahel erialal, jätkas ta oma muusikuteed dirigendiõpingutega Euroopas, esmalt Saksamaal, edasi Šveitsis ja Hollandis. Henri on V Jevgeni Svetlanovi nimelise rahvusvahelise dirigeerimiskonkursi (II preemia) ja VIII rahvusvahelise Jorma Panula nimelise dirigeerimiskonkursi (I preemia) laureaat. Oma karjääri jooksul on ta seisnud juba paljude tunnustatud kollektiivide ees, sh Zürichi Tonhalle orkester, Monte-Carlo filharmooniaorkester, XVIII sajandi orkester (Amsterdam), Sinfonia Rotterdam, Haagi Residentie orkester, Weimari riigikapell, Jena filharmooniaorkester, Põhja-Hollandi sümfooniaorkester, ERSO; möödunud hooajal olid esmakohtumised Läti rahvusliku sümfooniaorkestri, Bergi sümfoonikute (Saksamaa) ja kammerorkestriga Israel Camerata Jerusalem. Alates hooajast 2020/2021 on ta juhatanud külalisdirigendina rahvusooperis Estonia ning 2021. aastal kutsus ta esmakordselt kokku orkestri Euroopas õppivatest noortest eesti muusikutest. Alates käesolevast hooajast on Henri Pärnu Linnaorkestri peadirigent.
Pärnu Linnaorkestri muusikuna on mul suur rõõm tervitada sind meie uue peadirigendina. Väga hea koostöö sinuga on kestnud juba mitu aastat, ootame põnevusega, mida toovad uued ühised hooajad. Tänavusel Pärnu muusikafestivalil oli nii sinul kui meie orkestril au ja suur vastutus iseseisva kontserdiga üles astuda. Jaga palun oma mõtteid, kuidas läks PLO kontsert ning milliseid muljeid ja elamusi said festivalilt veel?
Oli tõesti erakordselt suur rõõm, et PLO-le usaldati täispikk kontsert Pärnu kontserdimajas. Aga eriliseks ei teinud seda mitte ainult kontserdi ja orkestri positsioon festivalil, vaid et ka puht muusikaliselt ja inimlikult võis näha, et kõik orkestri muusikud olid sellega väga emotsionaalselt seotud. Oli väga ilus kogeda, kuidas kõigil oli meie põneva, aga ka üsna tavatu kavaga kontserdi eel suur uudishimu. Seda oli tunda ka muusikute mängus, alates esimesest proovist kuni kontserdi lõpuni. Mul on südamest hea meel, et publik võttis meie kava ja kontserdi sedavõrd hästi vastu.
Meenuvad Pärnu festivali algusaastad, kui olime 90-ndate lõpupoole õppeorkestrina osalised maestro Neeme Järvi dirigeerimiskursustel Agape keskuses. Kontserdimajast võisime siis alles unistada. Toona saime oma tavalist tööd tehes ootamatult ka ise süvitsi aimu dirigeerimise alustest.
Dirigeerimiskursuste orkester olla on üsna spetsiifiline ülesanne. Ühest küljest lõikavad noored dirigendid kõige enam kasu sellest, kui saavad juhatada n-ö päris orkestrit, aga teisalt on see orkestrile üsna kurnav, sest samu lõike korratakse palju kordi. Tööd ei tehta mitte n-ö horisontaalselt ja eelkõige praktiliselt, vaid ette tuleb palju edasi-tagasi hüppamisi. Aga mul oli loomulikult hea meel, et Pärnu orkester sel suvel ka dirigentide õpetamisele kaasa aitas ning õnneks leidsime hea tasakaalu töötamaks kahe kontserdikavaga korraga.
Kas oled ka ise nooremana sellel kursusel osalenud ja mida kasulikku sealt kaasa said?
Jah, olen osalenud kahel korral, 2020 ja 2021, kuulamas käisin aga varemgi. Samuti avanes mul samal ajal võimalus osaleda Paavo Järvi meistrikursusel Zürichis Tonhalle orkestri juures. Paavo Järvi on väga hea pedagoog ja erakordselt inspireeriv muusik. Need hetked, kui ta on näidanud ise ette, kuidas orkestriga midagi saavutada – neist saadud impulsid on jäänud meelde ehk kõige selgemaltki. Seda ei ole isegi eriti võimalik kellelegi selgitada. Paljud õpetajad oskavad rääkida küll väga detailselt, mida peaksid tegema, aga ette nad kas põhimõtteliselt ei näita või kui näitavad, siis ei ole see tihti eriti veenev. Paavo puhul on alati hästi arusaadav, mida ta silmas peab.
Lapsed õpivad algul hästi palju matkides. Ka muusikas toimib sama printsiip. Oluline on küll ka mõtlemis- ja kujutlusvõime, kui tegeleme sellise küllaltki ebareaalse valdkonnaga nagu helide maailm seda on, kuid samas see maailm ehitatakse ju üles konkreetse kehalise tegevusega, milles on palju visuaalsust.
Absoluutselt. Juba pillimängus on palju visuaalset, rääkimata dirigeerimisest. Mäletan väga eredalt seda mainitud Zürichi kursust, kus rääkisime imiteerimise teemast dirigeerimises ja sellest, kuidas noored dirigendid otsivad ja leiavad oma käekirja. Paavo ütles tookord väga rahustavalt, et ärge liiga palju muretsege selle pärast, kui te noorena kedagi justkui järele teete. Ta meenutas enda noorpõlvest eri perioode, kui ta nägi dirigeerides välja kõigepealt nagu Carlos Kleiber, siis mõnda aega nagu mõni teine jne. Ühel hetkel, kui muusiku üldine, sh puht inimlik areng on olnud järjepidev, võib märgata, et suur osa nendest mõjudest on kõrvale langenud ja välja ongi kujunenud üks uue käekirjaga kunstnik.
Teed noore dirigendina juba kõrget lendu ja publik on sinu vahendusel saanud osa vaimustavatest kontsertidest. Nagu filmis “Kevad südames” küsib üks kaaslaagriline hõbehäälse poisi käest: “Kust see hääl sul küll tuleb?”, tahaksingi uurida, kust on pärit sinu “hääl” muusikuna? Ehk jagad oma muusikalisi elamusi ja kogemusi alates varasest lapsepõlvest.
Ma arvan, et põhjused, miks me täiskasvanuna muusikat tegema jääme, on kõigil muusikutel rohujuure tasandil ilmselt väga sarnased. Muusika annab meile nii palju, et me ei taha ilma selleta olla. See sisemine vajadus saab alata ainult muusika armastuse jagamisest laiemalt. Paljudel kujuneb see nii, et vanemad tegid ees ja mina teen järgi või oli keegi inimene, kes justkui tõukas sind muusika teele. Meie peres armastati muusikat väga, ehkki seal ei ole olnud ühtegi professionaalset muusikut, vähemalt mitte lähiringis. Mu isapoolse vanaema vend olevat olnud väga musikaalne mees, mängis viiulit, oli aga peamiselt kooliõpetaja ja arhitekt. Samuti oli mu emapoolsel vanaisal kodus viiul, ta mängis ka kitarri ja laulis väga hästi. Hea meelega laulis meile kodus emagi – nii tema kui tema õed olid kahtlemata musikaalsed inimesed. Seega muusikat mingisugusel kujul meie perekonnas tehti. Mu vanaema töötas pensionipõlves Estonia teatri kostüümilaos ja talle meeldis meid tihti ooperisse kaasa võtta, nagu ka igasugu etendustele ja üritustele Talveaias. Siis viis ta alati meid ka kostüümilattu. Nii et ka muusikateater oli meile olemas. Kui me vennaga (viiuldaja Hans Christian Aavik – Toim.) alles väikesed olime, sattusime kokku helilooja Piret Ripsiga (kelle juubelit me muide ka Pärnu Linnaorkestriga uuel hooajal tähistame). Tema ilmselt oligi meie esimene tõeline muusikaõpetaja. Tol ajal juhendas ta ühte laste lauluringi Tallinna Metodisti kirikus, kus me põhiliselt laulsimegi Pireti laule. Laule ja tekste oli tohutult palju, aga ta suutis need kõik meile kuidagi selgeks õpetada. Ema ikka meenutab, kuidas Hans sülelapsena lihtsalt kuulas neid seal mitu aastat ja ühel hetkel, kui ta rääkima hakkas, olid tal kõik laulud peas. Meil olid mõlemal kõrged poiss-soprani hääled ja nii me siis muudkui laulsime ja käisime kõikvõimalikel lauluvõistlustel, mina ühel korral isegi Soomes. Samuti võtsin osa “Laulukarussellist” ja tegime rolle rahvusooperi lastelavastuses “Pipi!Nuki!Puhh!”. Seal kohtusin Mihhail Gertsiga, kellele see oli esimene muusikalavastus välja tuua. Ma usun, et suuresti tänu selles osalemisele hakkaski dirigeerimine mind nii väga huvitama. Terve esimese vaatuse ei olnud ma laval, vaid jälgisin lavatagusest kuvarist, kuidas Gerts juhatas, ja see tundus niivõrd põnev. Millalgi varem olin alustanud viiuliõpinguid, peamiselt kuna mulle väga meeldis ühe tuttava poisi ilus valge ja läikiv viiulikohver. Kui aga endale viiuli sain, osutus kohver hoopis kulunuks ja pruuniks ning suhteliselt kiiresti selgus, et see ei ole sugugi minu pill. Kui kohtusin oma esimese trompetiõpetaja Valdo Rüütelmaaga ja sain tuttavaks erinevate vaskpillidega, valisin kohe välja trompeti, mis jäi minu ellu päris pikaks ajaks. Lõpetasin muusikakeskkooli kahel, trompeti ja muusikateaduse erialal, ja veel Saksamaalgi dirigeerimisõpingute alguses sain regulaarselt trompetitunde. Valdo oli aga ka see, kes mind esimesena dirigendipulti lubas. Olin siis 14-aastane ja otsustatud see saigi, et dirigeerimise juurde tahan ma jääda. Aga nii nagu mul lapsena polnud kunagi soovi lauljaks saada, nii oli ka trompetiga. Ma olen vist väikesest peale olnud selline organiseerija tüüp, kellele meeldib mingeid asju kokku panna ja omavahel sobitada, et näha, kuidas moodustub tervik, ükskõik siis millest: nootidest, kõladest, inimestest …
Terviku loomine on just ooperiteatris erilisel kohal. Estonias töötades tajusin, et see maja, nagu ka ooper ise, on seest suurem kui väljast. Kord ekslesin seal kõrgematel korrustel ja kaardiga järjest uksi avades jõudsin lõpuks kogemata Eesti Kontserdi poolele, aga tagasi ma miskipärast oma kaardiga enam ei saanud, olin nagu kahe riigi vahelises piiritsoonis.
Jah, need kaks “riiki” on justkui ühendatud, aga samas nii erinevad – kontserdi- ja teatrimaailm. Ma ei pea end üldse mingiks tüüpiliseks ooperifänniks, kes oleks juba teismelisena ooperisüžeesid peast teadnud, iga nädal teatris käinud jne, aga teater on tõesti väga varasest east peale mulle kusagil taustal olemas olnud. Nüüd hiljem, olles ooperimuusikaga rohkem tutvunud, on mul tekkinud üha rohkem indu sellesse maailma süveneda. See on niivõrd põnev, kuidas nii erinevad asjad, nagu näiteks pükste triikimine ja inglissarve soolo, võivad olla terviku tekkimiseks täpselt sama olulised.
Just, ja see vanaaegne traditsioon suurel määral siiski säilib selles sünergilises kunstiliigis, vaatamata sellele, et nüüdsel ajal kasutatakse videoprojektsioone ja mida kõike, kuid siiski see pillide ja lauljate osa jääb ikka väga tähtsaks, olgugi et seal ümber võib olla väga palju tehnoloogilist.
Aga püksid pannakse ikka jalga! (Naerame.)
Orkestrantides tekitab alati erilist poolehoidu dirigent, kes on ise mõnd orkestripilli mänginud. Olen end vahel tabanud analüüsimast, kuidas üks või teine instrument konkreetse muusiku kui inimese loomusega kokku kõlab. Tabasin end mõttelt, et sinu sirgeselgsus, avatus ja julgus inimesena ja dirigendina kõlavad küll trompetiga kokku. Trompeti kõlas on mingi eriline duaalsus, kuna ta on ühelt poolt justkui väga kahe jalaga maapeal (meenuvad marsid ja militaarmuusika) ja samal ajal ka kahe jalaga taevas (kuidagi ebamaine, nagu taevased pasunad või midagi sellist). Igal juhul ei ole see pill kindlasti sahistav ega salapärane ning dirigent ei saa ka ilmselt salapärane ja sahistav olla?
Ma tean päris mitmeid trompetiste, kellest on dirigent saanud. Jah, trompetistina oled sa praktiliselt alati mingil määral juhirollis, see, keda kõik kuulavad või kuulevad. Ja küllap see, et mul just tolle instrumendiga tekkis klapp, näitab, et midagi olemuslikult sarnast meie iseloomudes on. Samas köitis mind trompeti tooni puhul alati ka tema lüüriline pool. Mina vähemalt tahtsin alati pillist kätte saada teatavat vokaalset tämbrit, mis mulle tihti ka kahjuks kätte maksis, sest kippusin eelistama seda püüdlust n-ö turvalisele sooritusele.
Läksid n-ö sinilindu püüdma?
Nagu Aavo Ots, erakordne õpetaja, kellega mul õnnestus mitmeid aastaid koos töötada, naljaga pooleks ütles, et ma olin üks “reeturitest”, kel tekkis “laiem muusikahuvi”. Tal oli ennegi olnud õpilasi, kellest olid dirigendid saanud, k.a üks tema poegadest.
Siin tekib küsimus, et kas see “erivajadus” on kuidagi positiivne või negatiivne.
See on selline paratamatus, ma arvan, et kui sind trompetimängijana ikka nii kohutavalt huvitab, milliseid lugusid on kirjutatud ka klarnetile või harfile, siis peab selle huviga ilmselt midagi peale hakkama.
Puhkpillimäng on väga füüsiline tegevus, sama on ka teiste instrumentidega, kuid puhkpillimängija hingamisorganid muutuvad justkui instrumendi osaks. Kas sulle on puhkpillimängija kui professionaalse hingaja kogemus ka dirigeerimises kasuks tulnud?
Olen alati tahtnud loota, et kuna ma olen puhkpilli mänginud, siis oskan ka orkestri ees paremini hingata, mis on ju tegelikult kogu dirigeerimise sisu. Kõik algab sisse hingamisest ehk Auftakt’ist. Kuid olen pidanud tunnistama, et dirigeerides on vaja seda hingamist siiski enda jaoks uuesti defineerida. See ei ole mitte sinu enda hingamine, vaid see on justnimelt kellegi teise jaoks hingamine. Ja see on tegelikult üsna erinev asi. Dirigendi hingamise teeb hästi põnevaks asjaolu, et tegelikult vajab iga pill sinult erinevat moodi hingamist. Noot võib olla piano’s ja sama pikk, kuid tubist ja viiuldaja valmistuvad selleks ikkagi erinevalt. Selle tajumine, ma usun, saabki tekkida ainult kogemusega. Seda ei ole võimalik kellelegi selgeks õpetada ega ise ka ühegi konkreetse pilli peal harjutada. Sa juhatad, teed proove ja ühel hetkel saad aru, kuidas need asjad töötavad. Reaalsest dirigeerimise kogemusest ei olegi midagi väärtuslikumat.
Mida saavad orkestrandid õppida dirigendilt, kui neil on pauside ajal igav? Näiteks kammermuusikuna on mul samuti vaja mingil määral dirigeerimisoskust. Kontserdil, kus meil ei ole dirigenti, tunneme temast väga puudust, siis peame tema rolli omavahel jagama. See on osalt mingi õpitud abitus, kuna dirigent pole ju aegade algusest muusika esituse juurde kuulunud. Siiski, kui mängin koos kas viiuli või oboega, tajun žestide spetsiifika erinevust. Orkestrimängu kogemuse baasilt saame siis neid oskusi kammermuusikasse üle kanda. Sul on see ülesanne siiski veelgi keerulisem, kuna pead tajuma tõesti väga paljude pillide omapära. Orkestris üldjuhul ma flöödimängijana ei pea suhestuma näiteks kontrabassimängijaga või minu pea nõksu järgi ei orienteeru timpanimängija kuskil kaugel eemal.
Mõnikord rõhutatakse erilise fenomenina, et orkester mängis ilma dirigendita. Tegelikult on dirigent alati olemas, isegi kui ta seal ees ei seisa. Siis on dirigendi roll kellegi teise kanda ja liigub loo jooksul pidevalt käest kätte. Ja sedasama liikuvat rolli peab dirigeerima kutsutud inimene tegelikult vahendama. Nagu Karajan ütles: ma ei saa teha oma orkestrile midagi kahjulikumat kui see, et ma näitan neile liiga täpselt sisse. Lõpuks on meie ülesanne proovis, et kõik mõistavad, mis on nende roll ning oskavad õigel hetkel õiget inimest jälgida. Siit tekibki koosmäng.
Jah, et dirigent juhib tähelepanu. Olenevalt oma asukohast ei kuule iga orkestrant alati kõiki hääli välja, mida tal oleks vaja kuulata, või ei pane tähele, isegi kui füüsiliselt kuuleb. Keskendutakse oma ilusale meloodilisele soolole, panemata tähele, et kusagil käib mingi rütmimootor. Ise kuulamine on alati esmasem info kui dirigendi viibe.
Kindlasti! Lõpuks on ju kõik kammermuusika. Kui piisavalt kaua proovi teha, siis on võimalik mängida ka väga suuri teoseid väga suure koosseisuga niimoodi, et keegi seal ees ei seisa. Aga seda aega tänapäeval lihtsalt ei ole, dirigent lühendab tööd olulisel määral.
Ühes raadiointervjuus mainisid, et dirigenti võib mõneti võtta ka kui teenindavat personali. Kui seda tagasihoidlikkust veidi laiendada, siis ma pakuksin ka turvamees või ralliautos kaardilugeja, kes hoiatab ette läheneva kurvi või puu eest. Orkestrandina tean – see on tõesti heas mõttes turvaline, kui mingid üleminekud või vastandused muusikas on kellegi poolt juhitud või turvatud.
See teenindava personali jutt on selline pooltõde. Eks dirigendid ole oma rolli läbi aegade väga erinevalt suhtunud. Mõni peab oluliseks n-ö karmikäelisust ja oskust inimesi endale allutada, mõni on oluliselt pehmema iseloomuga, tihti jõutakse aga kontserdil sarnaste tulemusteni. Ma arvan, et võtmesõna on efektiivsus. Sa võid olla vahetevahel karm ja öelda nii, et on öeldud, või siis ka põhimõtteliselt üldse mitte midagi öelda. Kõige tähtsam on, et jõutakse soovitud tulemuseni – et kõik tunnevad end musitseerides hästi. Ma ei taha öelda, et just mugavalt, sest n-ö hea äraolemine ei ole kunagi eesmärk, aga oluline on, et kõik tunnevad, et neid kuulatakse, väärtustatakse ja neist sõltub midagi. Et muusikud mõistavad enda mängu olulisust terviku seisukohalt.
Olen pannud rõõmuga tähele, et sinu üks suuri tugevusi proovis on see, kuidas sa jagad meiega oma laialdasi teadmisi esitatava teose ja autori kohta. Teinekord võib mõni dirigent muutuda selles aspektis tüütult dotseerivaks. Orkestrant laseb pilli rüppe, mõni kiikab oma telefonisse, mõni haigutab. Sinu puhul tuleb see info aga orgaaniliselt ja parajalt doseerituna, aitab leida teoses fookust. Infokillud helilooja märkmetest või faktid tema kaasajast elustavad “vana” kunsti, millega tegeleme. Tundub, et loed palju. Kas ka sinu Weimari, Zürichi ja Hollandi dirigeerimise õppejõud on neid taustsüsteeme rõhutanud ja tähtsaks pidanud? Ilmselt on sul ka väga hea mälu, fakte tuleb ikka nagu varrukast.
Ma arvan, et on täiesti möödapääsmatu üritada heliteosega tegeledes püüda mingilgi määral pääseda sisse sellesse konteksti, milles teos kunagi loodi. See on meile ju n-ö kadunud maailm. Me ei tea sellest tegelikult rohkem kui info kaudu, mis on kirjutatud või muul moel meieni kandunud. Tuleb pingutada, et saada sinna lähemale ja püüda panna kõigepealt teos oma aja konteksti, ja seejärel tuua meie aega. Me ei tegele muuseumi eksponaatidega, vaid elava materjaliga, millel on võime rääkida meiega ka tänases päevas. Kui midagi kavva võtame, oleme veendunud, et midagi on selles nii aktuaalset, et saame oma kuulajatega justkui mõttevahetust pidada. Aga kõik algab algupärase konteksti tajumisest. Sinna ei saa tõesti kuidagi teistmoodi ligi, kui lugedes ja uurides. Samas on tähtis, et sellesse ei jääks kinni. Orkestriproov ei ole koht, kus ajalootundi pidada. Kõik laused teose tausta kohta peavadki tulema möödaminnes, tükikeste kaupa ja õigel hetkel.
Nojah, muusika on kunstiliikidest üks kõige abstraktsemaid ja suures osas on ta olemus justkui saladus, mida ei saagi üksipulgi ära seletada.
Mulle meeldib mõelda, et ma ei õpi partituuri, vaid avastan seda. Avastamisega kaasneb kohe ka konteksti tunnetus. Siin on need asjad – ohoo! Tekib ka küsimus: miks? Kui ma lihtsalt õpin, siis saan vastuseid: jah või ei. Hea helilooja kirjutab aga kõike mingil põhjusel. Kui sellelt põhjuselt õnnestub veidi saladuseloori kergitada, paneme selle materjali ka palju täpsemalt tänases päevas tööle.
Enne esimest proovi sa vist ei saa veel kõiki vastuseid kätte?
Seda ütlevad kõik suured dirigendid, et võid ühte partituuri õppida lõputult, aga enne esimest proovi, eriti enne esimest korda, kui sa üldse lugu juhatad, ei hakka sul kunagi olema selline tunne, et oled valmis ja tõeliselt ettevalmistunud. Räägitakse, et peale esimest proovi ootab sind ees kõige töisem õhtu. Järsku oled saanud võrrelda varem oma peas loodud ettekujutust ühes täiesti uues olukorras kõlanuga. Lisaks sellele ongi ju meistriteose fenomen selles, et seal jagub alati avastamisrõõmu.
On sul vahel olnud ka mingit loomingulist kriisi või lausa masendust seoses mõne looga või esmapilgul lahendamatu probleemiga mõnes teoses?
Hea oleks ilmselt, kui ma saaksin vastata, et on. (Naerab.) Brahms ütles ju, et muusika kirjutamine ei ole mitte elu ja surma küsimus, vaid veel palju hullem. Seega ainult meeles pidades, et helilooja on valanud teosesse kõik iseendast, saame kätte selle muusika tõelised sügavused. Võitlemine iseenda sees mingite lahenduste leidmiseks on muusikalises mõttes erakordselt tervistav, aga see on jällegi teatav tasakaalu küsimus. Vahel tehakse lahenduste mitte leidmisest mingisugune imelik poos. Kõige mõttetum on lause: see on raske lugu. Mis mõttes raske? Partituur võib olla raske, sest kaalub palju. Aga jah, tervislikkuse piires peab kahtlemata endas need raskused läbi võitlema ja eks väiksemaid-suuremaid võitlusi tule ette ikka ja jälle. Üle kõige on siiski taas praktika. Saad proovis katsetada ükskord nii, teinekord teistmoodi ning pärast mõtled ja analüüsid läbi. Mille üle kõik dirigendid ja eriti noored kogu aeg arutavad, on tempo küsimus. Dirigendile on see ju eksistentsiaalne, et kuidas ma alustan, kui kiiresti ma sisse hingan. Samas peab selles küsimuses omama teatavat vabadust. See ongi normaalne, et ühel päeval me tunnetame tempot ühtemoodi ja mõnel päeval hoopis teistsuguses saalis teistmoodi.
Olen mõnikord märganud, et veidi rahulikum tempo aeglastes osades aitab vältida seda maneeri, mis orkestrantidel vahel on – n-ö liigmusikaalselt või ekstra fraasilõppe välja joonistada. Et kui tempo on aeglasem, siis ei anna seal sees enam venitada.
Aeglases tempos peab tajuma kiirust, ja vastupidi, kiires muusikas aeglust või sisu, mis seal sees on. See on väga huvitav teema. N-ö vastupidi mõtlemise kohta õpetatakse dirigentidele ka näiteks, et staccato materjali hästi kokku saamiseks tuleb juhatada hoopis legato’s. Aga mis on aeglane tempo, seegi on ju suhteline.
Milliste heliloojate, ajastu(te) muusikat naudid praegu kõige enam? Kas tahaksid mõnda asja rohkem kuulajana nautida ja teisi asju interpreedina, neid esmalt lahti kodeerides? Kas kuuladki muusikat kogu aeg nagu dirigent?
Eks see oht vist valitseb jah, tahta kõike kogu aeg hästi analüüsivalt kuulata. Hiljuti õnnestus osaleda Ain Angeri juhitud ettevõtmises “Mängime “Võluflööti””, kus Angeril oli dublant – nii et ta ei laulnud ise kõikidel etendustel. Nii lahe oli näha seda rõõmu, kuidas ta läks etendust saali poolele kuulama ja ütles pärast: tead kui ammu ma ei ole ise käinud ooperis, ei mäletagi viimast korda … Silm säras ja pärast etendust kiitis, et nii põnev oli! Miks dirigentidel omavahel väga vahetut suhtlust ei ole? Sest ei jõuta üksteise kontsertidele. Kuni selleni välja, et mõni dirigent ütleb: kui ma ise ei juhata, siis mul hakkab igav. Ma ise arvan, et selline lihtsalt muusika kuulamise ja nautimise osa ei tohiks kindlasti kaduma minna. Kunagi õnnestus mul ühel meistrikursusel kohtuda pikaaegse Viini filharmoonikute esimese tšellisti Franz Bartolomeyga, kes mainis, et vaatab iga uusaastakontserti, kuulates täiesti kriitikavabalt lihtsalt rõõmuga seda muusikat.
Aga mis puudutab erinevaid muusikastiile või ajastuid, siis praegu olen ma kindlasti veel sellises järgus, kus tahan osa saada paljust erinevast. Samas tänapäeva (kasutades hästi koledat sõna) “muusikaäri” ei soosi seda, et noored muusikud avastavad muusikamaailma tervikuna. Meil on praegu selline spetsialistide ajastu, kus tahetakse kõiki ja kõike lahterdada ja öelda, et vot tema on nüüd see, kes mängib jube hästi Bachi ja too teine on uue muusika dirigent. Olari Eltsile näiteks pandi varem see nn uue muusika silt külge, mis ei ole ju sugugi õige ega vajalik. Kui muusikus on otsimisindu ja suurt tahet eri ajastutesse süveneda, siis tegelikult on see väga tervitatav püüdlus, mis justnimelt rikastab. Minu endagi üks endistest õpetajatest, hollandi dirigent ja erakordselt hea pedagoog Jac van Steen, kes on nüüd juba liginemas 70. eluaastale, juhatas hiljuti esimest korda elus Bachi “Jõuluoratooriumi”. Ta ei juhata praktiliselt mitte kunagi Bachi muusikat, kuid tookordseks sündmuseks valmistus ta ülima põhjalikkusega ja seda oli nii põnev ja kaasakiskuv kõrvalt vaadata. Niisugust muusikut ei ole aga võimalik praeguses muusikamaailmas kuidagi kategoriseerida, sest laiem huvi muusika vastu ei ole just teab mis müügiartikkel. Ma loodan siiski, et minust ei kao kunagi ära võime vaimustuda näiteks samaaegselt Machaut’st ja Mahlerist. Üks minu paraku juba tänaseks lahkunud õpetaja Kenneth Montgomery võttis selle teema kokku väga lihtsalt, aga sisukalt: tema sõnul seisneb XXI sajandi noore dirigendi oskuslikkus justnimelt eri stiilide valdamises ja nende võimalikult selges diferentseerimises.
Tänapäeval saab dirigent uut muusikat juhatades heliloojaga vahetult suhelda. Kas tänu sellele on võimalik ka tunnetada seda suhet ja sidet, mis oli varasemate aegade dirigentidel oma kaasaja heliloojatega, või ka mingis aspektis samastuda dirigentidega, kes kaasaegsete (ja ka oma) teoseid juhatasid?
Ma arva, et ideaalis pead õppima helilooja partituuri nii põhjalikult tundma, justkui oleksid teose ise kirjutanud. See mõte aitab mind alati. Kui ma ikka päris hästi aru ei saa, miks näiteks on siia just niisugune saatepartii kirjutatud, siis järelikult ma ei ole veel piisavalt teosesse süvenenud. Ühel hetkel ma pean jõudma vastuseni, et siin on see või teine justnimelt sellepärast, et … Ja mõnel teisel dirigendil võib see vastus olla jällegi teistsugune. Mäletan, et ütlesin kunagi ühele oma professorile Saksamaal, et mulle ei meeldi see materjal siin, see ei ole ju lihtsalt hästi komponeeritud. Vastuseks tuli üsna lakooniline: õpi senikaua, kuni hakkab meeldima. Sellega on muidugi nii ja naa, aga mõte sai selgeks.
Oled sa ise ka heliloominguga tegelenud?
Ma ei ole kunagi tundnud selleks tungi. Mulle pakub erilist huvi uurida, mida loovad inimesed, kes on seda tungi tundnud. Üks tõeline helilooja ju lihtsalt ei saa teistmoodi, kui peab need muusikalised ideed oma peast välja kirjutama.
Dirigendi roll on hästi sotsiaalne ja mitmetasandiline. Oled justkui muuhulgas ka eesti kultuuri kõrge välisesindaja ühes kõigi teiste eesti dirigentidega, kes võtavad eesti muusikat kavva ja seda ka välismaal tutvustavad. Mitte et kunstiinimene peaks pidevalt põhiseaduses näpuga järge ajama, aga ilmselt sinagi tajud seda oma kultuuri esindamise ja edendamise nüanssi?
Absoluutselt, see on väga loomulik osa eesti muusikuks olemisest, kuna meie rahvaarv on maailma mastaabis erakordselt väike, arvestades seda, kui suurel maalapil me elame. Hollandis, mis on Eestist pindalalt väiksem, elab näiteks 18 miljonit inimest, aga kui palju tuntakse maailmas hollandi heliloojaid? Julgen öelda, et eesti heliloojaid teatakse paremini. Miks? Kindlasti on meil palju erilisi ja omanäolisi komponiste, aga meil on ka palju neid muusikuid, kes on selle nimel midagi teinud, et see muusika Eestist kaugemale jõuaks. Kui palju peaks eesti muusikat mängima? Arvan, et peaks mängima lihtsalt head muusikat, mis kõnetab ja mida on võimalik panna mingisugusesse konteksti. Kavade koostamine on üldse üks minu suur kirg. See peaks olema kõikide dirigentide kirg, sest me kutsume justkui inimesed külla: tulge kuulake, mida me täna lauale paneme. See on niivõrd põnev töö, kuna ajad meie ümber kogu aeg muutuvad. Ühel hetkel on ühed teemad rohkem esiplaanil, teinekord teised. Ma mäletan hästi hetke, kui jõudsin meie hiljutise “Öökontserdi” kava koostamisega lõpusirgele – olin lihtsalt siiralt õnnelik tekkinud terviku ja seoste üle teoste vahel. Alati ei kuku kava nii loomulikult välja, aga seekord õnnestus ja oli märgata, et see jõudis ka päriselt publikuni. Kava vahendusel sa räägid oma publikuga. “Öökontserdil” oli kavas üks Elleri imekaunis lühivorm – “Videvik”. Ja kuidas see klappis kokku Ives’iga (“Central Park in the Dark”)! Need kaks on loodud pea samal ajal, üks ühel, teine teisel pool maakera, aga mingi harmooniline tundlikkus on neis niivõrd sarnane. See aegruumiline sild oli väga inspireeriv. Mängisime neid kontserdil attacca.
Elleri osas meenus, et juhtusin hiljuti kuulama tema viiulikontserdi salvestist Baiba Skride ja ERSO esituses Eltsi dirigeerimisel. Ja mõtlesin, miks seda suurepärast teost saalides nii vähe kuuleb; tekkis unistus seda kunagi su venna Hans Christian Aaviku esituses kuulda.
Hans muide hakkab nüüd just Tubina kontserti mängima, Tartus Tubina festivalil oktoobri algul. Ja Pärnu orkestriga peagi Sibeliust, mida ta pole samuti veel kunagi esitanud. Kevadel tekib meil võimalus koos seda kontserti avastada.
Ootame põnevusega! Teile mõlemale on see läbi oma ande ja konkursivõitude koos esilekerkimine mõnes mõttes vist väga hästi mõjunud. Üks asi on võibolla see mittemuusikaline fakt, et tuleb kaks plahvatuslikult andekat venda, aga samas on olnud väga kihvt teid muusikutena jälgida läbi teie ühiste kontsertide. Aga kuidas see köögipoolelt vaadatuna paistab?
Usun, et niikaua, kui muusikul on midagi isikupärast öelda, on igasugune koostöö viljakas. Vendadeks või kaksikuteks olemise pärast koos mängida ei ole vaja – see võib olla atraktiivne ainult kaugelt jälgijatele ja sedagi mitte lõputult. Tahaks väga loota, et see muusikaväline aspekt ei jää meie koostööle vaadates kunagi esmatähtsaks. Mul on alati olnud väga hea meel koos vennaga musitseerida ja seda võiks tulla ette palju tiheminigi. Mitte aga sellepärast, et ta on mu vend, vaid et ta ongi päriselt üks minu lemmikviiuldajaid.
Mida uus hooaeg sulle veel toob?
Ootan väga kohtumist orkestriga Nantes’is ja ilmselt lisandub veel jooksvalt üht-teist Skandinaavias. Praegu on põnev aeg, liitusin alles hiljuti ühe prantsuse agentuuriga ja samuti ühe agentuuriga Taanis. Eestis ootavad mind ees kontserdid nii ERSO kui ka Vanemuisega, samuti õnnestub mul juhatada rahvusooperis “Carmeni” uut lavastust. Pärnu Linnaorkestriga tõotab tulla igati põnev uus hooaeg, minu arvates on seal huvitavaid kilde pea igale maitsele. Ja aasta kõige viimasel päeval on mul jälle suur rõõm kohtuda, nüüd juba neljandat korda, terve hulga meie noorte muusikutega, kes täiendavad end käesoleval ajal väljaspool Eestit.
Kas õpingud on sul nüüd läbi?
Jah, ehkki magistritöö pean veel n-ö kaante vahele saama. See teekond algas 2015. aastal ja kestis päris kaua, aga oli pidevalt väga põnev ja erakordselt rikastav. Peatuspaikadeks olid Weimar, Zürich, Amsterdam ja Haag, kõik väga omanäolised kohad. Kõigil mu õpetajatel oli väga erinev käekiri ja igaühelt sain kaasa mõne täiesti erineva vaatenurga. Aga eks õpingud kesta ju terve elu.
Kas plaanid veel ka mõnest konkursist osa võtta?
Ma ei välista praegu midagi. Konkurssidega on alati nii, et suur võit on juba see, kui sind üldse kusagile kutsutakse. Dirigeerimine on tänapäeval meeletult populaarne ja paljudele noortele väga atraktiivne. See tundub ju pealtnäha niivõrd lihtne – kuula lugu läbi ja hakka muudkui vehkima, eksole. Ja võimalusi eneseteostuseks ja arenguks tekib noortele dirigentidele üha juurde. On erinevaid õppe- ja toetusprogramme, kursuseid, konkursse, uut tüüpi orkestrimudeleid jne. Veel eelmise sajandi teises pooles tegid noored dirigeerimishuvilised esialgu enamasti midagi muud, mängisid ise orkestris või töötasid teatris repetiitorina ja juhatama hakkasid alles hiljem. Selline kontsentreeritult ainult dirigeerimisele keskendumine kohe ülikooliõpingute alguses on suhteliselt modernne, või äkki peaks juba ütlema postmodernne praktika. Dirigendid muutuvad üha nooremaks. Mina oma 29 eluaastaga olen juba ikka väga kogenud tegija. (Naerab.)
Samas hiilib ju ringi kahtlusi ja hirme suurte orkestrite saatuse pärast praeguse maailma tõmbetuulte käes. Need suurt rahalist ressurssi nõudvad kollektiivid on ju maailma majanduse ebakindlusest tugevalt mõjutatud. Kas jääb siis üldse see traditsioon püsima ühes kõigi muusikute ja dirigentidega?
Muusikategemine jääb püsima, selles ei ole kahtlust. Samuti, ma usun, inimeste soov paljudele erineva kõlaga instrumentidele midagi luua ja seda elavas esituses kuulata. Millises vormis seda kaugemas tulevikus tegema hakatakse, siin saab ainult ähmaselt spekuleerida. Juba ammu on ju arutatud, millistest pillidest võiks koosneda tuleviku-sümfooniaorkester. Samuti kui vaadata, kui kiiresti on muutunud ajas dirigendi roll, siis ei ole mingit põhjust kahelda, et see muutub ka edaspidi. Majanduse ebakindlusest rääkides – võibolla just see ajendabki inimest mõtlema millelegi, mis on puht materiaalsest kõrgemal. Nii mõtlevate inimeste puudusest ju küll rääkida ei saa, kasvõi kui vaatame seda tohutut hulka noori muusikuid, kes unistavad kohast mõnes heas orkestris.
Pilli mängivate muusikute puhul tunduvad nende konkurentsi tingimused küllaltki objektiivsed olevat, et kes paremini mängib, see saab tööd, parimad mängijad parimatesse orkestritesse. Kuidas on dirigentide konkurentsis lood objektiivsuse ja võrdsete lähtepositsioonidega? Kas seal loevad ka mingid muud tegurid, miks mõnel läheb karjäär kuidagi vuhinal?
Kahjuks peab tõdema, et neid tegureid on tõesti rohkem. Dirigeerimine erialana on küllaltki hägus ala. Mitte kõige pädevamal inimesel võib olla keeruline öelda, kui hea professionaaliga parasjagu tegu on. Dirigendiks saamine ei sõltu sugugi mitte ainult dirigeerimisest, vaid ka sellest, milline suhtleja sa oled, milliseid kontakte oled loonud, millistest konkurssidest oled osa võtnud, milliste mänedžeridega kokku sattunud jne. Nii palju on igasugu detaile, millest su käekäik sõltub. Mõned dirigendid alustavad dirigeerimisega juba väga noorena, mõned alles siis, kui nad on juba kuulsad pillimängijad, mõned teevad mitut asja paralleelselt. Neid viise, kuidas dirigent olla või kui palju dirigeerida ja kui palju teha selle kõrvalt ehk hoopis midagi muud, tekib kogu aeg juurde. Kui kunagi oli täiesti normaalne, et dirigent ei tegelenud mitte ainult dirigeerimisega, vaid täitis erinevaid ülesandeid, siis nüüd me mõnes mõttes jõuame ringiga sinna tagasi. Selliseid dirigente, kes ainult dirigeerimisele keskenduvad, arvan, näeme 20 aasta pärast veel oluliselt vähem kui praegu. Ja see ei ole iseenesest ju üldse halb.
Kui kõiki neid erinevaid aspekte arvesse võtta – mingid konkursid, õigel ajal õiges kohas olemine, hea suhtlusoskus – siis sinul on selles plaanis vist hästi läinud. Oled saanud dirigendiks ja teed seda, mida sa armastad.
Ma olen tõesti väga tänulik kõige eest, mis minuga on juhtunud. Ma usun küll täiesti, et minu puhul on kõik juhtunud nii, nagu on juhtuma pidanud. Kahetseda ei ole midagi, kui, siis ehk ainult seda, et ühte või teist asja oleks saanud veel oluliselt paremini teha, kui oleksin oma aega osanud paremini kasutada. Aga selline tunne on ilmselt kõigil.
Küllap on ka sul vaja vahepeal aeg maha võtta ja teha midagi muud. Mis see miski muu on?
Kindlasti kõige tähtsamad on teised inimesed – minu abikaasa, pere, ja et me leiame piisavalt aega üksteise jaoks. Aga muidu meeldib mulle vabamal ajal väga olla mere ääres või lihtsalt rahulikult kusagil looduses. Kui paljud minuvanused on n-ö klubi- ja peoinimesed, siis mina olen kindlasti alati olnud kohviku- ja restorani-inimene. Mõnus on istuda ja vestelda, juua üks tass teed või kohvi, süüa midagi maitsvat ja tunda rõõmu kõigest ilusast, mida on meie ümber ju nii palju. Regulaarne puhkus on üleüldse võtmetähtsusega – mitte et ma selles ise veel väga osav oleksin.
Kas sulle meeldib puhata põhiliselt Eestis või on sul lemmikkohti mujal maailmas, kuhu tahaksid ikka ja jälle tagasi minna?
Ma ei ole kunagi käinud Jaapanis, sinna tahaksin kindlasti minna, olen juba ammu tahtnud. Aga ka Eestis meeldib mulle väga olla. Kuigi kohti, kus on ilus olla, on nii palju, et neid võiks jäädagi siin nimetama. Erakordne mälestus on jäänud eelmise kevade reisist Iisraeli, enne kui seal sõda lahti läks, see oli midagi väga erilist. Mängisime seal “MustonenFesti” sarjas kolme Mendelssohni kontserti, Hans Christian ja Tähe-Lee Liiv soleerisid, ja sõime maailma parimat sööki! Imelised maitsed!
Mida olulist tahaksid veel meie lugejatega jagada?
Tänapäeval arutatakse tihti, kuidas klassikalist muusikut publikuni viia. See on üks oluline teema, millega ka siin Pärnus kokku puutume. Sageli proovitakse klassikalist muusikat kuidagi populaarseks teha. Või, vastupidi, kuidagi üle müstifitseerida – et see on keeruline muusika eriliste kuulajate jaoks. Kumbki ei ole õige. Sooviksin väga, et ka tänane noorem põlvkond mõistaks, et klassikaline muusika on lihtsalt see osa muusikast, mis on mingil hetkel üles kirjutatud. Aga miks see meile huvi peaks pakkuma? Mida me saame sealt kaasa võtta? Ma usun, et selles kirjalikkuse aspektis peitub tohutult palju rohkem tähtsust, kui ehk esmapilgul tundub. Millegi täpne üleskirjutamine nõuab süvenemist, oma mõttemaailma korrastamist, täpsete otsuste langetamist … Tänapäevases n-ö tšäti-ühiskonnas on mõtete lõpuni viimistlemine praktiliselt igalt poolt kadunud, välja arvatud ehk koolilõpu kirjandid. See kirjutatakse ära ja ülejäänud elu saadakse vähem-rohkem ilma täislauseid moodustamata hakkama. Aga kui me mõtleme natuke filosoofilisemalt – väga täpset väljendust otsides avastame otseses mõttes oma vaimset potentsiaali ja saame üha rohkem teada, milleks me üldse võimelised oleme. Sealt on paremal juhul juba lühem tee selleni, et mõistame, kes me üldse oleme ja kes meid selliseks loonud on.
See loomingu and on meile ju antud ja see on tõesti suur väärtus, kui seda talenti süvitsi minnes kasutatakse.
Me oleme oma looja nägu, seda ei tohi unustada. Seda saab mõista selle kaudu, et mõtleme mõned oma mõtted nii kaugele ja nii detailseks, et suudame need kirja panna ja öelda: see on nüüd valmis. Siis saame ka aru, miks Brahms ütles, et looming on hullem kui elu ja surma küsimus. Soov see viimane ja parim paberile koondada – seda ei näe tänapäeval enam mujal, kui justnimelt selles traditsioonis – klassikas.