18. märtsil 2023 kanti Tallinna toomkirikus ette Juhan Jürme (20. III 1896 – 25. III 1943, 1938. aastani Johannes Jürgenson) kantaat “Memento mori”. Ettekanne oli pühendatud helilooja 80. surma-aastapäevale. Tänavu täitub ka 90 aastat teose loomisest. Kantaadi esitasid toomkoguduse koor Laudate Dominum, Kaarli koguduse kontsertkoor ja naiskoor ning Viimsi Jaakobi koguduse kammerkoor. Koormeistrid olid Andrus Kalvet, Piret Aidulo, Pärtel Toompere ja Kersti Petermann. Kaasa tegid kammerorkester (kontsertmeister Meelis Vahar), toomkiriku organist Kadri Ploompuu orelil (kes oli ka ettekande peamine initsiaator ja eestvedaja) ning solistid Rafael Dicenta – tenor (Rikas mees), Aare Saal – bariton (Laatsarus), Olari Viikholm – bass (Aabraham). Ettekannet juhatas Veljo Reier.
“Memento mori” esiettekanne toimus surnute mälestuspüha õhtul, 26. novembril 1933. aastal Kaarli kirikus. Jürme oli sel ajal Kaarli kiriku organist-koorijuht. Teose tellis ja kontserdi korraldas Kaarli lauluseltsi segakoor, kellest sai 1930. aastatel Jürme ja Alfred Karindi juhtimisel väga heal tasemel kollektiiv. Teksti autor oli Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer (Artur Soomre, 2. VI 1890 – 22. IX 1944) ja selle aluseks on lõik Luuka evangeeliumist (Luuka 16:19-31), mis kõneleb rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest.
Kümneosaline kantaat seab kooridele ja solistidele kõrged nõudmised (ka häälepartiide ulatuse mõttes). Ilmekat teksti toetab põnevalt läbikomponeeritud muusika. Päevaleht kirjutab 1933. aasta esiettekande järel, et tekst on toonud muusikasse “deklamatiivse retsitatiivi, eeskätt solistide partiides, kus kantaadi osalised – rikas mees, Laatsarus ja Aabraham – jutustavad omad pikad testid maha, kuna orkestrisaade seda jutustust illustreerib. [--- ] retsitatiiv ei võimalda aga arendada ühtki motiivi lõpuni välja ja anda sellele kindlat vormikuju.” Vahemärkusena olgu öeldud, et esmaesituse puhuks häälestati kõrgemaks Kaarli kiriku Walckeri orel, mis tänavu tähistab oma ehitamise 100. aastapäeva ja mis alghäälestuse säilides poleks saanud puhkpillidega orkestris kokku kõlada. Esiettekannet juhatas helilooja ise, orelil mängis Alfred Karindi. Järgnesid ettekanded Kaarlis 1934. aastal ja 1938. aastal.
Kultuurilehest (29. III 1996) leiab Hugo Lepnurme artikli, mille ta kirjutas Jürme 100. Sünniaastapäevaks: “Õppimise ajal meil kokkupuuteid ei saanud olla. [---] Jürme orelikunstist on mul jäänud võrdlemisi vähe mälestusi. Kaarli kirikus oli päärõhk jumalateenistusil mängitaval improvisatsioonil. Selles oli samu jooni nagu ta kirjutatud loominguski: palju loomulikku minoori, veidi eesti rahvaviisi ja oreli rikkaliku dünaamika kasutamist. [---] Heliloojana on Jürme jätnud päris pika rea vaimulikke ja mõned ilmalikud koorilaulud. Nende hulgas pälvivad tähelepanu tema loodud uued koraalid, mida 1930. aastail hakkas ootama ja tellima Kirikumuusika sekretariaat. [---] Tegeliku koorijuhi kirjutatuna on tema laulud, hoolimata raskusastmest võrdlemisi mugavalt lauldavad. [--- ] Trükivõimaluste kulukusel on ta laulud säilinud käsikirjalises paljunduses – enamik Tallinna Kaarli koguduse arhiivis. Seetõttu on mõnedki laiemat tutvust väärivad laulud jäänud vähe tuntuks. [---] Aastal 1951 pöördus minu poole organist ja koorijuht Arnold Allvee, kes juhtis Tallinna Pühavaimu kiriku muusikaelu: kas ma ei saaks taastada kantaadi “Memento mori” kooride saatepartiid ja kirjutada puuduvad solistide aariad ja retsitatiivid. Kuna olin kantaadi ettekannet 1943. a kuulnud ja mingi ähmane mälumulje oli säilinud, siis julgesin teha “hüppe õhku” ja tegin selle töö 1952 suvel. Saade oli kirjutatud ainult orelile, mille mängisin ettekandel surnutepühal 1952 Pühavaimu kirikus ise.” Lepnurm on kirjutanud, et sel kombel esitati kantaati paaril korral hiljemgi Rolf Uusväljaga orelil.
Lepnurm on kogemata eksinud aastaga: 1943. aastal oli ta Nõukogude Liidu tagalas. On ka vähe usutav, et vajalikus suuruses segakoor oleks saanud sõja aastatel koguneda. 1938. aastal ettekande ajal polnud ta Tallinnas, sest sõitis septembris Pariisi ennast täiendama. Järelikult kuulis ta suurteose ettekannet 1933. või 1934. aastal, mis tähendab, et peale säilinud kooripartiide on saatepartiid ja soolod taastatud 17–18 aasta taguse mulje järgi! Arvan, et peaksime kirjutama Lepnurmest kui olemasoleva teose kaasautorist! 2007. aasta “Eesti muusika biograafiline leksikon” (EMBL) sellele ka viitab. Eespool kirjeldatud retsitatiivsus ja jutustavus on hästi tabatud ja iseloomulik ka Lepnurme enda loomingule.
30. oktoobril 1983. aastal kanti toomkirikus ette teose esimene osa. Lepnurm taastas järkjärgult orkestripartiisid, laulsid toomkiriku koor ja usuteaduse instituudi õppekoor. Juhatas toomkiriku organist Jaanus Romandi, orelil mängis Hugo Lepnurm. Terviklikult kanti kantaat ette toomkirikus 25. novembril 1984. aastal ja 27. märtsil 1988. aastal samas koosseisus. Lepnurm kirjutas: “Toomkiriku organist Johannes Kappel oli organiseerinud kiriku juurde orkestri, mida otsustasime sel puhul ka rakendada. [---] Orkestreerisin esimese ja viimase koori, rikka mehe ja vaese Laatsaruse aaria, muud osad jäid oreli hooleks. Jürme 50. surma-aastapäevaks 1993. a otsustasin orkestreerida teose tervikuna – kuigi tunduvalt väiksemale koosseisule, kui vist soovis helilooja ise – arvestades meie kirikute tulevikuvõimalusi! Sel kujul omandas teose tänavu Eesti Kultuurkapital.” Orkestri partiisid tänavuse esituse ettevalmistuse ajal ei leitud. Meelis Vahar seadis teose keelpillidele, kasutades klaviiri ja seal olevaid märkusi.
Tahaksin kiita ettekande taset, koor kõlas väga professionaalselt ning elukutseliste pillimeeste ja solistide tase oli laitmatu. Suurvormi kujundas tervikuks dirigent Veljo Reieri täpne käsi. Tuntud lauljate Aare Saali ja Olari Viikholmi väljendusrikas esitus õnnestus igati. Rahvusooper Estonia kooriartist, Madridis sündinud tenor Rafael Dicenta on siinmail esinemas alles 2020. aastast. 2012–2020 elas ta Viinis. Tema rollide ja esitatud suurvormide nimekiri on muljetavaldav nagu ka tema esitatud nõudlik partii Jürme kantaadis.
Eesti muusika infokeskuse andmetel õppis helilooja, koorijuht ja muusikaõpetaja Juhan Jürme muusikat Anton Kasemetsa ja Peeter Süda juhendamisel, lõpetas 1925. aastal Tallinna konservatooriumi oreli erialal August Topmani klassis ja 1927. aastal kompositsiooni erialal Artur Kapi klassis. Oli 1926–1927 Konstantin Türnpu nimelise kapitali stipendiaat.
Jürme oli EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse organist ja koorijuht (1924–1940), Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi ja Tallinna poeglaste kaubanduskooli muusikaõpetaja (1929–1942) ning Tallinna konservatooriumi õppejõud (1942–1943). Lisaks tegutses kinodes pianistina. Jürme tegevus Kaarli Lauluseltsi koori juures oli aktiivne: tema juhatusel andis koor kontserte Börsi saalis ja Estonia kontserdisaalis, esineti vabaõhukontsertidel, võeti osa maakondlikest laulupäevadest ja XI üldlaulupeost (1938). Alates 1939. aastast kandis lauluseltsi koor Kaarli oratooriumi koori nime.
1940. aastal katkes töö Kaarlis. Oma kirjas Kaarli koguduse juhatusele 13. jaanuaril 1942 palub Jürme end organisti ametisse ennistada ja kirjutab, kuidas 1940. aastal 1. detsembril pöördus tema poole hariduse rahvakomissariaat ettepanekuga loobuda kas kiriku või kooliõpetaja kohast, sest kommunistlikus riigis ei ole lubatud teenida samal ajal mõlemal ametipostil. Ta kirjeldab ka, kuidas mõni kuu peale koolitöö algust kutsuti teda hariduse rahvakomissariaati vastust andma, miks õpilased “võtavad “Internatsionaali” õppimisest nii loiult osa.” Mõni päev hiljem arreteeris ta NKVD agent ja järgnes kahetunnine ülekuulamine samal põhjusel.
1941. aasta suvel varjas ta end maal venelaste mobilisatsiooni eest. Tema viimane kontsert oli 21. märtsil 1943 Rakvere kirikus koos bariton Evald Ojaga.
EMBLi (2007) ja Eesti muusika infokeskuse andmetel on Juhan Jürme loonud umbes 400 teost, sh 100 koorilaulu, soololaule ning orelimuusikat. Kaalukama osa Jürme loomingust moodustavad piibliainelised vokaalsümfoonilised teosed: kantaadid “Pärast püha õhtusöömaaega” ja “Memento mori” ning oratoorium “Nebukadnetsar”. Suurem osa Jürme kooriloomingust on vaimulik. Avalikkus tunneb paremini Marie Underi sõnadele loodud koorilaulu “Rukkirääk”, millest on teinud seadeid muudele kooseisudele nii Jürme ise kui ka teised muusikud. “Rukkirääk” puhkpilliorkestrile oli mh kavas 1938. aasta üldlaulupeol.
Kirjas olev suur hulk – 400 teost – alles ootab avastamist. 1990. aasta biograafilises leksikonis teoste arvu märgitud pole. Infokeskuse kodulehel sain kokku 127 teost, sh mitmeid erinevaid ”Rukkiräägu” seadeid. Palju võis hävida, kuid nimetatud suur arv tekitab siiski kahtlusi – kust see pärineb? Juhan Jürme jõudis professionaalne muusik olla alla 20 aasta, sest kahjuks hukkus see andekas muusik Tallinna pommitamisel 25. märtsil 1943. aastal ja tulekahjus hävisid ka kõik kodus olnud noodid.