Novembris toimunud eesti keelpillimängijate konkursil sai esikoha ja mitmeid eriauhindu viiuldaja Hans Christian Aavik, kellele see oli juba teine kord sel konkursil silma paista – eelmisel korral viis aastat tagasi pälvis ta ühe noorima osavõtjana II koha. Hans Christiani mängus on kaasakiskuvat vabadust, rõõmu ja eksperimenteerimisjulgust – neid inimlikult kütkestavaid omadusi, mis avalduvad ka tema avatud ja helges isiksuses.
Sinu esitus konkursil sütitas ja täitis energiaga. Jätad laval väga kindla ja loomuliku mulje. Mis pilguga vaatad ise oma esinemisele tagasi?
Arvan, et võin rahule jääda, kuigi see polnud muidugi mingi tipp, kust edasi ei saa minna. Minu eesmärk ei ole konkursse võita, vaid süüvida teostesse nii palju kui võimalik ja ka midagi enda kohta rohkem välja uurida. Minu jaoks oli magus punkt umbes kuu aega enne konkurssi, kui tundsin esmakordselt, et see kava on saanud mulle tervikuna omaseks. Olen küll suurtest võistlustest ennegi osa võtnud, nii et see repertuaari maht polnud minu jaoks esmakordne, aga ikka on viimastel nädalatel veel pidanud viimased lood hästi kiiresti selgeks ja pähe saama. Aga seekord ei olnud sellist asja. Tšaikovski kontserti olin juba enne orkestriga mänginud ja esimeste voorude kava niikuinii. Seetõttu tundsin üsna suurt kindlust – mis iganes sealt ka välja ei tule, võin lõppkokkuvõttes enda mänguga rahule jääda. Lavanärv lakke ei löönud. Viimasel ajal üldse eriti ei löö. Mulle on jäänud meelde kellegi ütlus, et kuidas saad närvitseda, kui muusika sees on palju suuremaid ja olulisemaid asju, millele peab keskenduma. Nii püüangi mõelda.
Su mäng jättis tõesti mulje, et rõõmustad selle üle ja tunned ennast laval vabalt. Ei saa ka salata, et teil on pianist Karolina Žukovaga väga hea ja võrdväärne ansambel, te tajute teineteise mängus kõige peenemaid nüansse, seda lavalist usaldust ja rõõmu on tunda.
Hakkasime Karolinaga koos mängima juba ammu, kooli ajal. Minu jaoks oli suur üllatus, et on olemas teine inimene, kellega mõtleme nii sarnaselt muusikas ja, nagu selgus, ka muudest asjadest. Lähedus on alati tulnud kasuks – me tõesti mõtleme elust ja muusikast väga ühtemoodi, käime samade õpetajate juures ansamblimängu kursustel ja meie kasvamine on olnud niivõrd ühine, et oleme oma mõtlemises samas kohas. Enam ei räägi me proovides üldse neist tavalistest teemadest – et äkki võtame siin aega või teeme crescendo –, vaid oleme nii harjunud kuulama ja tajuma seda, mis toimub meie ümber, et sõnu polegi vaja. Olen selle üle tõesti õnnelik. Kunagi pole laval hirmu, kas saame ikka kokku, kas tuleb ikka välja – usaldus on nii suur. Ja meie repertuaar läheb muudkui suuremaks, viiuli ja klaveri koosseisuga saab ju väga kaugele minna.
Esimestes voorudes oli üpris suur osa ka sooloteostel – Bach ja kapriisid. Päris üksi laval seista on paljude muusikute jaoks kõige hirmsam asi ja nõuab eriti suurt eneseületust. Oleneb, millist lugu mängida. Bachiga pole mul kunagi seda tunnet, et oleks õudne, ja mälu pärast ei närveeri ma tavaliselt kunagi. Bach on liiga loogiline, et seal saaks kuidagi sassi minna – justkui on küll sada võimalust, kuid üks on alati selgelt parim! Aga näiteks Paganiniga tunnen hoopis rohkem ärevust. Nii “paljas” on see olemine laval. Tuled nagu näitama oma tehnikat, samas ju kõik ootavad ikkagi muusikat. Et ennast Paganiniga vabalt tunda, kulub palju aega ja abiks on ka varasemad kogemused ülejäänud kapriisidega. Võtsin praegugi teadlikult selleks eraldi aja ja harjutasin kõiki kõige keerulisemaid kapriise, hoolimata sellest, et need mul absoluutselt välja ei tule ja et ma üldse ei soovi neid harjutada. Aga ma tean, et lõpuks tuleb see kasuks. Minu meelest on väga tähtis teada oma tugevusi ja samas olla väga teadlik ka oma nõrkustest ja nendega tegelda. 17. kapriisi, mida konkursil mängisin, võtsin kavva just sellepärast, et terve see teos oli varem üks mu suur nõrkus: seal on üks konkreetne Fingersatz’i tehnika, mida mul varem ei ole olnud. Ma lihtsalt ei osanud seda mängida ja teadsin, et ei saagi oskama, kui ma sellega ei tegele. Isegi pärast kuu aega harjutamist ei hakanud see tehnika kuskilt otsast välja tulema ega isegi mitte paremaks minema. Seda kahte minutit oleme koos õpetajaga vist kõige rohkem läbi töötanud. Aga minu meelest on vaja sellist rumalat, põikpäist mõtlemist, et küll see õhtuks ikkagi paremaks läheb, isegi kui tead, et võibolla seekord veel ei lähe. Selline rumal optimism on mind palju aidanud ja arvan, et ühel muusikul läheb seda väga vaja. Selle looga tegin läbi kõik etapid – üldse mitte midagi ei oska, läheb natuke paremaks, siis läheb uuesti halvemaks, siis selle pagasi pealt teen omad järeldused ja hakkan teisiti harjutama. Tegin terve selle protsessi läbi ja kuigi tulemus muidugi veel perfektne ei ole, aitabki ju just see lõpuks edasi – kas inimene on valmis seda kadalippu läbi tegema või ei. Tegelikult natuke nagu isegi naudin tunnet, et ei tule välja. Ma tean, et kui midagi ei tule välja või kui mul on raske, siis see on hetk, kus arenen edasi. Et kui ma nüüd veidi pressin, siis kuu aja pärast ehk juba tuleb välja ja siis saan enda üle uhke olla. Kusagilt on mulle meelde jäänud lause, et motivatsioon pole asi iseeneses, vaid järeldus, mis tuleb läbi distsipliini – ja nii olengi püüdnud distsipliini hoida. Mulle väga meeldib mõte, et klassikalises muusikas pole mingeid shortcut’e. Sellel teel on nii rõõm kui ka valu ja need, kes kõik selle on targasti läbi teinud, ongi edu välja teeninud.
Aga mis su tugevused on?
Äkki see, et pean kõige olulisemaks fraasi tunnetust ja loogikat, see tuleb mul vist lihtsalt. Üritan vibraato igal noodil läbi mõtestada, millega paljud võibolla ei tegele. Mõne jaoks näib see olevat midagi, mida lihtsalt lülitad sisse või välja, aga tegelikult on ka vibraato nagu sõnavara – mida rohkem sõnu, seda huvitavamad laused ja seda huvitavamalt saab inimene mõelda.
Olen viimasel ajal aru saanud, et olemaks hea muusik peaks palju lugema, ennast harima, sellega teadlikult tegelema. Kooli ajal mulle eriti ei meeldinud kohustuslikku kirjandust lugeda, kuid alati lugesin seda, mis mind ennast huvitas – klassikalise muusika ajakirju, intervjuusid, esseesid. Mulle tundus väga põnev teada saada, kuidas suured muusikud mõtlevad. Minu uue aasta lubadus on, et vähemalt ühe raamatu kuus võiks läbi lugeda. Lihtsalt tunnen, et see annab nii palju juurde: mida rohkem inimene loeb, seda rohkem on tal uusi mõtteid ja sõnu ja sellest omakorda tulevad palju võimsamad ideed.
Kuidas jagad oma aega?
Mul läheb hommikul pärast ärkamist oma kaks tundi kindlasti arvutis – on vaja kas meilidele vastata, kodulehte uuendada või midagi taolist. Aga enamus päeva on ikkagi harjutamine või töö uue repertuaariga. Teen viimasel ajal neil kahel üsna selget vahet. Pärast konkurssi tundsin, et pean suurendama oma repertuaari just kontsertide osas. Sonaatidest on mul juba mingi ülevaade, aga kontserte pole ma nii palju läbi võtnud. Tahaks, et saaks neid kõiki kõrvutada ja panna ootele ja paari aasta pärast uuesti kätte võtta. Panen igal hommikul endale valmis täpsed kohad, mida päeva jooksul harjutusruumis harjutada. Viimase kuu jooksul olengi iga päev tegelnud nelja erineva viiulikontserdiga, igaühest ainult näiteks 8 takti, aga siis tõesti süvenen neisse. Tihtipeale alustan õppimist just raskeimatest taktidest, sest tean, et sellest oleks tulevikus kasu, ega hakka nautima, kui ilusti kõlavad need kohad, mis kohe välja tulevad. Just hakkasin õppima Hindemithi viiulikontserti. Selle võtsin väga analüütiliselt ette. Kõigepealt vaatasin üldse ilma viiulita läbi, mis võivad olla raskused ja mis tuleb vahest kergemini, mõtlesin juba sõrmestuse läbi, et selle peale ei hakkaks harjutusruumis aega raiskama, ja alles siis võtan viiuli kätte. Võibolla on ka see üks mu tugevusi, et olen juba lõpuklassides harrastanud harjutamist mitmeid tunde ainult kuivalt, ilma viiulita: õpin pähe või panen sõrmestusi. See on kõvasti aidanud harjutusruumis viibimise aega vähendada. Eriti Saksamaal on klassidega kitsas. Hommikusel ajal on raske ruumi saada ja siis ma pigem ei raiska aega järjekorras ootamisega, vaid juba harjutangi, aga kodus ja ilma viiulita.
Räägi oma õpingutest Saksamaal Frankfurt am Mainis.
Olen seal nüüd neljandat aastat. Mul oli tegelikult kolm varianti, kuhu mõtlesin minna – Berliin, München ja Frankfurt, ja see viimane tuli palju hiljem kui teised. Käisin esmalt Münchenis, mängisin Julia Fischerile ette, kõik läks ilusti ja pidingi sinna minema. Ühel hetkel helistas mu kooliaegne kontsertmeister Lea Leiten ja pakkus, et professor Erik Schumann on parasjagu üheks päevaks Eestis ja kas tahaksin talle ette mängida. Olin just tulnud konkursilt, kavaga palju tööd teinud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Võtsin seda väga rahulikult, sest mu tulevik oli justkui juba paigas ja ma ei teadnud veel üldse, kui suurepärane muusik ja õpetaja Schumann on. Astusin sisse, juba naeratasime, juba visati õhku esimesed naljad – klikk oli tõesti esimesest minutist. Talle meeldis, kuidas ma mängisin Mozartit ja see oli minu jaoks hästi oluline, sest väga tihti on just Mozartist igaühel oma kinnistunud seisukohad. Selle järgi sain aru, et meil on muusikast ühine arusaam, meie stiil on enam-vähem sarnane ja et ta ei hakkaks minu ideid maha suruma.
Ja tõesti ongi nende aastate jooksul olnud suurepärane klapp, olen Schumannilt tohutult õppinud. Isegi üldse mitte viiulist rääkides on ta nii palju mu silmaringi avardanud. Ta ise on õppinud väga paljude nimekate muusikute juures – Zakhar Broni klassis Kölnis, kust sai vene koolkonna aluse, siis Ameerikas Miriam Friedi juures, lisaks täiendanud ennast Pinchas Zukermani, Shlomo Mintzi ja teiste käe all. See spekter on nii lai ja eriilmeline ning olen väga rahul, et ta ei juhenda kunagi ühes suunas, vaid võtab minu idee, aitab seda edasi ja näitab, kuidas erinevad koolkonnad seda võiks lahendada.
Annab sulle mingi valiku ette ja lõpliku valiku langetad sa ise? Jah, ta aitab mul minu enda interpretatsiooni tugevdada. Tema arvates peaks õpetaja õpilases just nimelt iseseisvust kasvatama. Minagi arvan, et meile on ikkagi antud oma pea ja õpetaja peaks aitama meil sealt iseennast üles leida. Schumann ei ütle kunagi, et miski on õige ja miski kindlasti vale. Pigem näiteks, et tema ise tegi omal ajal nii, aga see õpetaja ütles naa, teine teisiti, aga meie võibolla võime võtta hoopiski mingi kombinatsiooni neist kõigist. Noortele sisendatakse vähe, et tuleb otsida oma häält, aga see pole ju mingi tehnikast ja tekstist eraldiseisev asi. Sellepärast mulle Erik nii väga meeldibki, et ta aitab mul leida oma häält ja seda, kuidas peale õpingute lõppemist ise hakkama saada. Vahel, kui ta ei saa aru, mida mina mingist kohast mõtlen või tahan, ei jäta ta enne järele, vaid pinnib ja utsitab nii kaua, kui ma oma mõtte leian. Olen väga tänulik, et Schumanni tõeline soov on tõesti, et ma areneksin. Tänu jumalale, et see tunniajane kohtumine Eestis tookord ikkagi aset leidis! Kuna ta on ka ise täiesti erakordne mängija, siis ta teab ka väga hästi, kuidas oma mängu tehnilisest seisukohast analüüsida, et saada keerukatest kohtadest üle. Nüüd olen aru saanud, kuidas üldse peaks harjutama – ka see on asi, mida ta on väga palju õpetanud.
See ongi mõnes mõttes kõige olulisem, mis eristab lihtsalt musikaalset inimest sellest, kes ka kuskile jõuab. Aga kuidas siis tuleb harjutada? Kindlasti tuleb harjutada peaga! Väga analüütiliselt ja tuleb lihtsalt teada, mis toimib ja mis ei toimi, et ei harjutaks endale sisse valesid asju, millest on pärast raske lahti saada. Näiteks kui püüad kasutada kellegi teise sõrmestust, aga ei tule selle pealegi, et sinu neljas sõrm on poole lühem kui sellel, kes need sõrmed pani, siis see ei tule sul sedasi mitte kunagi välja. Või tegeled just tohutult sõrmestusega, aga probleem on tegelikult hoopiski poognakäes. Sellest on ise sageli raske aru saada. Olemegi palju tegelnud sellega, et sõrmed ja poogen on kaks eri asja, kuigi lõpuks peab need kokku panema, ja kuidas see siis täpselt töötab.
Räägi ka oma eelmistest õpetajatest.
Mu esimene õpetaja Tabasalu muusikakoolis oli Piret Kreek. Olin häbelik poiss, kellele meeldis ainult tagareas koos teistega ansamblit teha ja kes ei tahtnud sellal üldse veel soolot mängida. Aga tema nägi minus mingit potentsiaali ja tänu temale läksingi muusikakeskkooli edasi. Õpetaja viis mu enne VII klassi Kaido Välja jutule ja ma arvan, et see oli parim, mis võis juhtuda. Ka hiljem on Piret olnud minu tegevuste juures väga toetav!
Muusikakeskkooli minek oli kindlasti suur šokk. Enne polnud mul ikkagi suurt ideed saada just viiuldajaks. Tegelesin hoopis heliloominguga ja mõtlesin, et minust saab kindlasti helilooja. See šokk oli ilmselt üsna samasugune või isegi suurem kui pärast keskkooli Saksamaale minnes – maailm avardub, kõik on uus, uued asjad, millega tegelda, kuhu prioriteet panna. Ja hoopis keerulisem on järsku olla selles uues keskkonnas väga hea. Sellega tuleb tegelda, kõike seda konkurentsi vaadata, aga lõpuks tuleb ikkagi teha oma asja. Kaido Välja aitas mul seda oma otsima hakata.
Arvan, et tänu Kaidole ongi minu huvi viiuli vastu üldse nii suur, võlgnen temale tõesti kogu oma muusikalise pagasi. Mul oli algul palju puudujääke, aga ta ei hakanud kohe tegelema ainult tehnikaga, vaid ikka muusikaga. Mäletan, et esimeste teoste seas oli muuhulgas ka üks Corelli sonaat. Kaido andis mulle ülesande lugeda Corelli elu ja loomingu, sonaatide ja ornamentide kohta, ta arendas kogupilti. Mul on vähemalt selline tunne, et me mõlemad nautisime seda protsessi täiega. Tema nautis endast andmist, mina nautisin, et ta annab, ja ka omalt poolt tagasi andmist. Tekkis selline isa ja poja moodi suhe ja see kestab siiamaani. Ka Kaido klassi pianisti Lea Leiteniga sain juba siis väga hästi läbi, meil oli palju proove ja see on üldse üks väga rõõmus aeg, mida meenutada. Kohati tegime kuuetunniseid erialatunde, vahepeal sõime kooki ja siis läksime tagasi selle juurde, mis välja ei tule. See oli kuidagi väga terve viis, kuidas olla ja õpetada. Kaido elab ka praegu alati väga kaasa sellele, mida ma teen, ja on kõigega kursis. Suur rõõm oli konkursi finaalis koos temaga mängida – oli ju tema ERSOs otse minu selja taga. Pärast ütles ta, et oli olnud palju rohkem närvis kui mina ise.
Ütlesid, et tegelesid väikese poisina ka ise lugude kirjutamisega. Kas kirjutad ka praegu?
Alustasin sellega vist juba viieaastaselt nagu ka viiuliga, see meeldis mulle väga. Meil oli arvutis Sibeliuse noodigraafika programm ja õppisin seda kasutama. Mu vend mängis trompetit, üks meie sõbranna flööti ja siis kirjutasin meile triosid, mida mängisime, kui ta meil külas käis. See oli jube äge. Ka praegu kirjutan, aga naljakal kombel peamiselt koorimuusikat. Seda on ka esitatud, paar ladinakeelset lugu kiriku vokaalansamblile sattusid ka plaadile. Kirjutan ka kadentsid klassikalistele kontsertidele alati ise ja olen ka konkurssidel oma kadentse esitanud, millest mõnikord on tulnud suur jama. Kord leidis ühe konkursi žürii esimees, et selline asi pole lubatud – kus on Joachimi kadentsid? Aga õnneks meeldis mu kadents teistele žürii liikmetele. Arvan, et kui kuulata 40 korda ühte ja sama kadentsi, siis on juba iseenesest värskendav, kui keegi mängib midagi muud. Minu arust saabki siis ju lisaks pillimängule ka kompositsioonilist pädevust hinnata – kui hästi on vorm üles ehitatud, kui hästi on tabatud stiili. Minu meelest oleks alati põnev kuulda, kuidas teised sellest muusikast mõtlevad, mis motiivid nemad sellest välja võtavad.
Muusikakeskkoolis käisin ka heliloomingu tundides Tauno Aintsi juures. Mingil hetkel tundsin, et pilli ja kompositsiooni korraga lihtsalt ei jõua. Praegu on hakanud mind huvitama lisaks ka jazz-teooria. Õppisin juba väiksena pille tundma, kirjutasin Tabasalu muusikakooli väikesele orkestrile, see oli hästi põnev. Mu trompetistist vend teadis üleüldiselt ka teistest puhkpillidest. Erinevad pillid huvitasid teda juba toona tõsiselt ning praeguseks on Henrist saanud dirigent. Tema aitas mind sellega palju. Inimhäälele kirjutades saab pärast esimesi katsetusi juba väga hästi aru, mis toimib ja mis mitte. Seda saab ka ise läbi laulda, läbi proovida. Vahest sellepärast olengi hetkel jäänud kooriteoste kirjutamise juurde.
Kuidas sina koroona-ajaga toime tuled?
Kui pandeemia märtsis algas, olime just Karolinaga Saaremaal ja seal toimuma pidanud kontsert jäi ära. Õnneks saime sealt veel tagasi, aga jäime siiski Eestisse kolmeks kuuks. Minu jaoks oli see vägagi hariv aeg. Võtsin ette ja hakkasin trenni tegema, hakkasin uut repertuaari õppima, tegema asju, milleks muidu kunagi aega polnud. Praegu on küll selline tunne, et see asi võiks ära lõppeda, tahaks juba esitada uusi teoseid, millega viimasel ajal tegelnud olen. Talvel toimuma pidanud kursused lükatakse sügisesse, üks jaanuari lõppu planeeritud konkurss on suure küsimärgi all, kuigi seda pole veel ära öeldud. Mitmed kontserdid on lükatud edasi. See on veidi kurb, aga peab seda aega kasutama nii hästi kui võimalik. Saangi mingid lood ära õppida, mille kohta arvasin, et need võtavad nii kaua aega, et seda ei leia kunagi.
Kas sul Saksamaal on ka võimalusi esineda?
Jah, ütleksin, et üsnagi palju. Nii kursustel osalemisega kui ka kontserdipakkumiste vastuvõtmistega kaasneb palju asjaajamist. Üritan sellega tegeleda ja ennast mänedžeerida – keegi teine veel kahjuks seda minu eest ära ei tee. Olen kindlasti organiseerimises ja suhtlemises paremaks läinud, praegu oskan saksa keeles ilmselt ametlikke kirju paremini kirjutada kui rääkida, sest olen pidanud seda juba nii palju tegema.
Näiteks toimib Saksamaal ja Inglismaal Yehudi Menuhini loodud programm “Live Music Now”, mis annab noortele muusikutele suurepäraseid esinemisvõimalusi. Kontserdid toimuvad kohtades, kuhu muidu elav muusika ei jõua – haiglates, vanadekodudes jne. Saame kõigega eksperimenteerida: paneme kavad ise kokku, modereerime oma kontserte, ühtlasi saame head tasu. Hiljuti salvestasime Karolinaga selle programmi jaoks ühe videokontserdi. See on nagu pooleldi hobi: saan mängida neid lugusid, mida olen alati soovinud, või sisse mängida uusi teoseid. Publik on enamasti ikka meie valikuga rahul. Muidugi tuleb mängida ka armastatud teoseid nagu Monti “Czardas” ja Elgari “Salut d’amour”, aga oleme alati kavva võtnud midagi ka eesti muusikast ja see on väga hästi sobinud. Muusika juurde rääkida oli mulle algul raske, eriti saksa keeles, aga see on lihtsamaks läinud. Paberilt maha lugemine läheb mul alati pigem halvasti, nii et ma parem mõtlen teksti läbi ja hakkan siis improviseerima. Kord rääkisin ja rääkisin, mõte jooksis nii hästi, ja järsku avastasin, et ei oska üldse pöörata seda tegusõna, mis oleks pidanud lause lõpetama. Jäin täiesti vait ja mul polnud õrna aimugi, mida öelda, ja siis keegi saalist aitas mu välja. Kõik naersid selle peale ja tegelikult tõi see publiku lähemale. Sellised hetked on vabastavad, nii inimesena kui muusikuna.
Esimene kontsert, mida üldse “Live Music Now” raames tegime, toimus meeste vanglas. Olime jube närvis, kuidas suudame sellises paigas endast kõike anda, see tundus kuidagi hirmutav. Aga tuli välja, et see oli üks kõige meeldejäävamaid kontserte, mida üldse oleme teinud. Meie omavaheline mäng oli nii hea ja publikul oli ilmselt juba väga kaua suhtlusvaegus, neil polnud ju kellelgi juba kaua aega telefonigi. Nad olid täielikult meiega koos muusika juures ja lõpuks tõusid veel püsti ka. Vaadates, kuidas selline “teistmoodi” publik tõuseb tänutundes üles, mõistsingi Menuhini mõtet, miks üldse sellist asja korraldada: “Musik heilt, Musik tröstet, Musik bringt Freude” – muusika tervendab, muusika lohutab, muusika toob rõõmu.
Mis on su unistuste teosed, mida kindlasti tahaksid kunagi mängida? Üks imeline teos, mida pole veel kunagi olnud võimalust esitada, on minu jaoks Schönbergi “Verklärte Nacht” (“Kirgastunud öö”) – täielik muusika kõrgsfäärides! Tahaks seda mängida nii palju kordi kui üldse võimalik, nii orkestri- kui kammerversioonis – mõlemad on ägedad. Samuti Enescu oktett on minu meelest täiesti erakordne muusika. Unistuste teosed on minu jaoks just kammermuusikas. Nii paljud heliloojad ju valavad oma südame välja just seal, näiteks keelpillikvartettides. Üks suurprojekt, mida kindlasti tahaks kunagi teha, oleks mängida tsüklina kõik Bachi kuus sonaati klavessiinile ja viiulile. Bach on minu jaoks üldse väga eriline, tahaksin kõiki tema teoseid mängida. Bachi “Chaconne’i” lõpus mõtlen alati tänus Bachi käsikirjades esinevatele sõnadele – Soli Deo Gloria. Orkestris mängida poleks vahest minu kõige esimene valik. Mulle meeldib osaleda projektides, kasvõi näiteks Eesti Festivaliorkestris, sest see sünergia on nii võimas; teosed on ju geniaalsed ja mängijad suurepärased, aga pigem meeldib mulle ise muusikaga eksperimenteerida ja seda saab teha just soolo- ja kammermuusikas. Muidugi peab siis leidma õiged partnerid.
Mul on mõnel üksikul korral olnud tunne, et vaat see on täpselt õige, need inimesed mõistavad asju väga ühtemoodi. Karolinaga on mul seda äratundmist väga sageli, ta on nii andekas pianist ja hea kuulaja, me mõtleme nii sarnaselt, et selles ansamblis teeme ilmselt veel väga-väga palju ja läbime kõik olulised viiulisonaadid. Keelpillikvartetiga on veel keerulisem saavutada seda, et kõik mõtleksid samamoodi. Olen sattunud mängima paljude erinevate inimestega kvartette ja loomulikult see arendab edasi ja on tore, aga erilise mõistmise kujunemine võtab aega, seepärast projektikvartetid minu arvates ikkagi ei toimi. Isegi kui kõik on suurepärased mängijad ja üldiselt kõlab ju hästi, pole seal siiski seda, mida kvartetimuusikas tahaks – et kõik räägiks samamoodi. Olen nüüd käinud kaks korda Quatuor Ebène’i kontserdil, see on minu jaoks absoluutne kammermuusika tipp. Neli inimest, kes räägivad täpselt samamoodi, nende kõlavärvid, fraasi loogika, poogna kiirus, vibraato on sama. See on midagi eriliselt kütkestavat. Aga eks nad ongi väga palju tööd teinud – lugesin, et nad tegid juba ainuüksi proove iga päev 8 tundi.
Aga kui vahel kohtud muusikutega, kellega tekib äratundmine, et mõtleme täpselt samamoodi, on see erakordselt äge. Vahel seda juhtub. Üks mu kõige meeldejäävamaid kogemusi polnud üldsegi kontserdil, vaid öösel ühes kodus, kus toimus nii-öelda lehest lugemise pidu. Mängisime Karolina ja ühe viiuldajaga, kellega omavahel kunagi koos polnud mänginud, Bachi kahe viiuli kontserti, ja kui lõpetasime viimase noodi, oli tohutu soov rõõmust lihtsalt karjuda. Olime nii erutatud sellest, et kuigi me polnud kunagi kolmekesi koos mänginud ega Bachi teemal rääkinud, töötas ometi kõik nii hästi. Midagi sellist otsin uuesti.
Milline on su suhe kaasaegse muusikaga? Oled ju ka ise helilooja.
Olen selles suhtes kindlasti avanenud, varem olin kinnisem. Hetkel mängin uuema muusika seast pigem rohkem minimalistlikku muusikat. Aga neisse teostesse, mida näiteks konkurssidel tuleb mängida, suhtun muidugi täie tõsidusega. Näiteks Berliini konkursil on üks uudisteos Helena Winkelmanilt. Õpetaja kaudu sain tema kontakti ja suhtlesime autoriga veebi vahendusel. Muusika elavdub sedasi minu jaoks väga selgelt. Vahel vaatad noote, aga ei suhestu nendega. Aga kui helilooja sulle räägib, mida ta on mõelnud, saab kõik väga elusaks. Enamasti jäetakse interpreedile ikkagi päris palju ruumi ja siis tajud väga selgelt oma kaasautorlust. Tegelikult peaks klassika puhul sedasama vabadust tundma. Mängisime Mozarti g-moll kvintetti, võtsin manuskripti lahti ning võrdlesin seda Henle Urtext’iga, mis tundub olevat justkui puhas tõde. Aga kui vaatad käsikirja, siis näed, et Mozart on päris palju maha kriipsutanud. Kriipsude alt on näha, mis ta veel mõtles – järelikult polnud ju nii, et see, mis trükki jõudis, oli tema ainuke idee ja ta mitte kunagi mitte midagi teisiti ei mõelnud. Ma arvan, et Mozart oli väga mänguline, ta tundub mulle üsna kärsitu. Ma kujutan ette, et kui ta näiteks kuuleks, kuidas mõni DJ tema muusikat tänapäeval mängiks, meeldiks talle ehk see ka. Kunagi ju ei tea! Näiteks 4. viiulikontserdi käsikirjas on ta terve lehekülje maha tõmmanud ja see oleks kõigi kontsertide seas kõige virtuoossem koht. Tundub, et Mozart üritas teosest mingit kompaktset versiooni saada – aga on ju olemas ka näiteks võimalus, et Brunetti, kellele ta seda kontserti mängida andis, ei saanud selle lõiguga lihtsalt hakkama. Väga igav on kanda teksti ja interpretatsiooni osas silmaklappe, mis näitavad ainult üht teed. Palju huvitavam on rääkida nende muusikutega, kes on avatud erinevatele ideedele.
Mis sind muusikas üleüldse kõige rohkem kütkestab?
Võibolla see, mis on muusika taga. See on iga helilooja puhul väga erinev – see soov, mis ta on muusikasse pannud. Mind väga kõnetavad kõlavärvid muusikas, see on see, mida otsin. Nende ja muusika kaudu leian kuidagi iseennast ja oma mõtteid. See on mind väga palju muutnud, mu maailma avaramaks teinud, on aidanud ka näiteks seda, kuidas ma täna räägin. Kõik on omavahel seoses. Ma ei saa öelda, et olen leidnud oma stiili, aga pean väga oluliseks seda sihikindlalt otsida.
Ägedaimad interpreedid on sellised, kelle puhul tekib tunne, et neile võiks anda kätte ükskõik millise instrumendi ja nad mängiksid ikkagi seda muusikat sama haaravalt. Kuulasin hiljuti ühe geniaalse muusiku kontserti ja mõtlesin, et kui ta mängiks viiuli asemel plokkflööti täpselt nende samade soovide ja ideedega, oleksin samamoodi tema muusikast täiesti vaimustuses. Muusika leiab aset alati väljaspool meie pilli – see on midagi palju kõrgemat, see on jumalik!